Varas. Kuninganna varas. 1. raamat. Megan Whalen Turner

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oma näo eest eemale kallutasin ja maha vaatasin, võisin näha läbi pisarate sillutisekive. Luristasin veidi ninaga ja pühkisin pisarad ära. Niipea, kui suutsin, tõmbasin käed näost kaugemale ja püüdsin vaadata, mis õues minu ümber sünnib. Mul oli selleks palju aega. Oli kirjeldamatult palju müra, kui hobused klobistasid edasi-tagasi üle sillutisekivide ja maag karjus inimeste peale. Mitte kaugel eemal pakkis keegi lahti paari sadulakotti ja puistas sisud närvilise hobuse jalge alla. Hobune liikus küljetsi eemale kogu sellest segadusest ja tallipoiss tiris teda tagasi, hoides teda peast. Ilmselt puudus miski sadulakottidest. Veel rohkem vandudes saatis maag lahtipakkija tagasi lossi, tooma, mis iganes see ka polnud.

      «Otsi pingilt destilleerimisanuma kõrvalt,» hüüdis maag kaduvale kogule. «Ma ütlesin sulle, et ta on seal, kui pakkima hakkasid. Idioot,» pomises ta vaikselt.

      Kui idioot tagasi tuli, võisin näha, et ta kandis väikest nelinurkset nahkkarpi, mille ta pani sadulakotti. Siis ta ladus asjad tagasi selle otsa. Lärm õues vähenes, kui maag lakkas karjumast ja hobused rahunesid.

      Vaatasin ikka veel maailma läbi pisarate ja võimalikult kitsa laugudevahe. Lugesin üle ähmased kogud minu ees. Seal ei paistnud olevat suur seltskond, ainult viie hobusega, kuid neil kõigil oli suur pagas sadulakottides. Sellest pidi tulema pikk reis. Irvitasin rahulolevalt. Minu kõrval vaatas maag taevasse ja ütles otseselt mitte kellelegi: «Kavatsesin lahkuda koidikul. Pol,» hüüdis ta, «vaata, et poisid hobuste selga saaksid. Mina laadin varga peale.»

      Mulle ei meeldinud viis, kuidas ta rääkis minust kui veel ühest pakist, mis tuleb toppida sadulakotti või minu puhul sadulasse. Ta läks hobuse juurde ja ma nägin, et ta viipas mind endaga kaasa, kuid ma ei liigutanudki. Ma vihkan hobuseid. Ma tean inimesi, kes peavad neid õilsateks, graatsilisteks loomadeks, kuid hoolimata sellest, milline hobune kaugusest paistab, ära unusta kunagi, et ta võib sama kergesti sulle jala peale astuda kui sind vaadata.

      «Mida?» teesklesin mitte aru saavat.

      «Roni hobuse selga, sa idioot.»

      «Mina?»

      «Muidugi sina, sa loll.»

      Ma ei liigutanud ja maag väsis ootamast. Ta astus mu kõrvale, haaras mul kuklast ja hiivas mind üle hobuse. Seadsin kannad vastu ja rabelesin. Kui ma pidin ronima kaheksa korda minust suurema looma selga, siis tahtsin selle enne läbi mõelda.

      Maag oli üsna palju tugevam kui mina. Hoides mind särgist mu kukla taga, raputas ta kord või kaks ja mu pea rappus. Kuulsin, kuidas odav riie rebenes. Ta haaras mu kindlamasse haardesse.

      «Pane oma vasak jalg jalusesse,» ütles ta. «Oma vasak jalg.»

      Tegin, nagu mulle öeldi, ja kaks tallipoissi astusid ligi, et tõsta mind sadulasse, enne kui mu mõtted rahunesid. Kord üleval, raputasin juuksed silmade eest ära. Kui püüdsin neid kõrvade taha seada, vaatasin ringi. Olles kuue jala kõrgusel maapinnast, tekib sul üleolekutunne. Kehitasin õlgu ja panin käed rinnale vaheliti, kuid loom mu all kaldus kõrvale ja ma pidin käed langetama, et sadula eesosast kinni haarata. Hoidsin kinni, kuni ootasin, et teised hobuste selga roniksid. Kui teised olid üleval, suunas maag oma ratsu võlvkäigu poole õue ühes otsas. Mu hobune järgnes kuulekalt, ja teised tulid minu järel, kui möödusime palee ruumidest ja eeskodadest, kus olin olnud eelmisel õhtul. Mu silmad said käiguhämaruses mõne hetke kergendust, enne kui jõudsime välimise väravani. Polnud pasunahelisid ega karjuvaid rahvamasse, et meile teel õnne soovida – oleks võinud olla hullem. Ainus kord, kui olin olnud karjuva rahvahulga tähelepanu keskpunktis, oli mu kohtuistungil, ja mulle polnud see üldse meeldinud.

      Me ei lahkunud suurkoja peavärava kaudu, seepärast jõudsime kitsale tänavale, ainult pisut laiemale kui hobused. Mu jalad puudutasid valgekspestud seinu kummalgi pool. Me läbisime veel mõningaid käänulisi kitsaid tänavaid, kuni jõudsime Salateeni, mille kaudu jõudsime vanalinnast välja viiva väravani. See värav oli tehtud kiviplokkidest, mis olid minust suuremad, värava otsas oli tugev kivisillus kahe lõvikujuga, mis pidid oletatavasti möirgama, kui kuningas nende alt möödus. Vähemalt räägiti, et nad olid lõvid. Kivi oli sajanditest kulunud ja järel olid vaid ähmased koletised, näoga üksteise vastas lühikese samba kohal. Nad vaikisid, kui me nende alt möödusime.

      Kuninga Tee oli lai ja sirge, ületades looklevat Salateed kaks korda enne sadamasse jõudmist. Kui see linna ja sadamaid ühendav tee valmis sai, ümbritsesid seda kaitsvad kivimüürid. Pikad Müürid lammutati hiljem maha, et saaks ehitusmaterjali kuninga suurkoja uute tiibade jaoks, kui see kasvas kindlusest neljakorruseliseks paleeks.

      Kui me puiesteele ratsutasime, segunes meie hobuste kabjaplagin linna teiste helidega. See oli just enne keskpäeva, ja me viibisime keset viimast tegutsemispuhangut, enne kui inimesed pärastlõunakuumust oodates oma majadesse tõmbuvad. Teel olid veel mõned hobused ja palju eesleid. Inimesed reisisid jalgsi ja teenrite kantud kandetoolides. Kaupmehed tõid oma kaupu vankrites puiesteele ja siis juhtisid koormatega eesleid mööda kitsaid kõrvaltänavaid suurte majade tagauste juurde, lootes müüa oma juurvilju kokale, linasid majapidajale või veini keldriülemale. Oli tõuklemist ja karjumist ja lärmi ja ma nautisin seda pärast vangla alalist sumbunud vaikust.

      Me tungisime läbi liikluse, põhjustades imestunud pilke. Mu kaaslased olid vastupidavates reisirõivastes, mina olin ikka veel riietes, mida olin kandnud vanglas. Mu tuunika oli alguses olnud lõbusalt kollane, minu arust esinduslik, kui olin selle ostnud all-linna kaupmehelt. See oli tuhmunud räpaseks beežiks. Lisaks väiksematele rebenditele küünarnukkide kohal oli sellel suurem auk üle mu õlgade, tänu kuninga maagi abistavale käele. Mõtlesin, et mida ma tema arvates siis kannan, kui ta jätkab mu riiete rebimist.

      Me ületasime Salatee ülemise osa, ja siis alumise osa, millel olid kõik linna parimad poed. Ristumiskohas üles ja alla vaadates võisin näha kandetoole ja kauneid kaarikuid ukseavades ootamas, kuni kõrgest soost omanikud sees oma oste sooritasid. Üks pood nurga lähedal müüs ainult kõrvarõngaid ja ma vaatasin seda mõtlikult, kui möödusime. Me olime liiga kaugel ja liiklus liiga tihe, et oleksin saanud aknale asetatud kaubale pilkugi heita.

      Kui jõudsime all-linna, liiklus hõrenes, kui inimesed majadesse tõmbusid. Otsisin asjatult tuttavat nägu. Tahtsin kellelegi öelda, et olin vaba, kuid ma tundsin väheseid inimesi, kes võiksid keset päeva olla väljas tänaval. Kui me jõudsime dokkideni, siis pöördusime ja ratsutasime mööda kallast linna põhjavärava poole. Me möödusime kaubalaevadest ja kaist, mis oli täis erajahte kalapüügiks ja lõbusõiduks ja kuninga sõjalaevu, rivistunud oma dokkide juurde. Lugesin nende tekkide külge lukustatud kahureid ja peaaegu polekski märganud minust mööduvat Philonikest.

      «Philonikes!» karjusin, sadulast välja kummardudes. «Hei, Philonikes!» Jõudsin öelda just nii palju, enne kui maag mul käest haaras ja mu eemale tiris. Ta sikutas oma hobuse traavima, ja minu oma samamoodi, kiirustades mööda tänavat minema. Pöördusin tagasi lehvitama nurga taha kaduvale Philonikesele, kuid ma pole kindel, kas ta mind ära tundis. Maag pööras ümber nurga, enne kui me sõitu aeglustasime, teised neli ratsanikku kiirustasid meile järele.

      «Neetud!» ütles maag. «Mida sa enda arust teed?»

      Näitasin tahapoole ja paistsin hämmeldunud. «Philo on mu sõber. Tahtsin tere öelda.»

      «Kas oleks hea, kui linnas kõik teaksid, et töötad kuninga heaks?»

      «Miks mitte?»

      «Kas sa teatad, et kavatsed midagi varastada, enne kui peale hakkad?» Ta mõtles hetke. «Jah, sa teed seda. Noh, mina mitte.»

      «Miks mitte?» küsisin uuesti.

      «Pole sinu asi. Hoia vaid suu kinni, kas mõistad?»

      «Muidugi.» СКАЧАТЬ