Sina, see tõeline. Laura Brentwood

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma nägin sind täna unes. Ja-jaa… Arva ära. Tubli…”

      Victoria märkis automaatselt, et kuuleb Oliveri hääles täiesti võõraid toone.

      Süda hakkas lööma tuhmilt, kõmisevalt, aimates lähenevat õnnetust. Ei, ma ei taha seda teada, ei taha seda kuulda… Ta kavatses juba ringi pöörata ja lahkuda ning veenda end selles, et kõik pole sugugi nii, nagu näib, kuid… Jalad oleksid nagu võõraks muutunud. Victoria toetus käega vastu seina. Pea sattus ukse lähedale ja kuuldavus vaid paranes.

      Tont võtaks! Kuulan pealt omaenda ukse taga…

      “Jah, minu autos nagu tookord. Ma ju ütlesin, et ei unusta seda… Ilma sinuta poleks mu elul maitset…”

      Tasane mütsatus: nähtavasti keerutas Oliver nagu alati sõrmede vahel välgumihklit ja pillas selle nüüd maha – vaat kus ebaõnn…

      Oh, Victoria, täiskasvanud haritud naine – kuidas sa võisid olla nii naiivne?! Mees ilma igasuguste seksuaalsete pretensioonideta… Kellele polnud vaja isegi seletada, et pea valutab, et oli raske tööpäev… To-ta-kas! Tal polnud ju sinult midagi vaja! Emmeke Tori… Mis seksist saab siin veel rääkida – koduabilisega?!

      “Ei! Sa ju nägid teda! Ära aja mind naerma – “olen armukade”!”

      Victorial hakkas pea ringi käima. Ta klammerdus sõrmedega ukse käepideme külge. Ja vajus jõuetult põrandale.

      Nii? Jah, Oliver?

      Ta tõusis tuikudes püsti. Raputas juukseid. Asetas külmad peopesad vastu põski. Oleks ta end nüüd peeglist näinud, oleks ta imestanud: nägu oli täiesti jumetu. Ta oli kahvatu, justkui marmorist raiutud.

      Victoria pööras võtit lukuaugus ja lükkas ukse jõuga lahti. See paiskus mütsatusega vastu seina.

      Ilmumine fanfaarihelide saatel! Vaadake kõik!

      Oliver võpatas ja pöördus ringi. Ülihuvitav telefonivestlus katkes lahkumisrituaalita. Sellist Victoriat polnud mees veel kunagi näinud. Ta seisis keset tuba nagu hääletu viirastus. Äkki sai Oliverile kõik selgeks.

      “See… see pole üldse see, mida sa mõtled,” ruttas ta Victoriat veenma.

      Tüüpiline. Alatu. Väheveenev.

      Ta oli raevunud. Ta värises.

      Mida halba ma sulle tegin? Mida, ütle? Mida? Miks sa minuga niiviisi käitud?

      “Kao minema! Otsekohe!” käskis ta tasasel häälel.

      “Aga, T-ori…” lausus Oliver kokutades.

      Naeruväärne: sageli juhtub, et inimene kardab ilma jääda mugavast elust. Nii ka nüüd: “minema kadumine”, kusjuures “otsekohe” ei kuulunud üldse mehe plaanide hulka.

      “Välja siit, ma ütlesin sulle!!!”

      Victoria ei hoidnud end enam vaos. Raske must raev oli vallutanud kogu ta aju. Ta haaras portselanvaasi, mille Oliver oli kinkinud niinimetatud armunute päevaks, ja lennutas selle mehe suunas. Too jõudis viimasel hetkel kummarduda, “viskerelv” tuhises vihisedes Oliveri peast ohtlikult lähedalt mööda ning purunes vastu seina tuhandeks killuks, mis vastu ta selga põrkasid.

      Oliver tõstis lepitavalt käed.

      “Hästi-hästi, kallis. Kui sa just nõuad…”

      Victoria silmitses teda raskelt hingates.

      Kallis?! Kui ammu see oli. Ja osutus valeks, hirmsaks pettuseks juba algusest peale.

      “Sul on täpselt tund aega oma asjade kokkupanemiseks. Siis tulen ma tagasi ja helistan politseisse, kui sa ikka veel mu korteris viibid.”

      Victoria pööras Oliverile, inimesele, kellega ta veel pool tundi tagasi oli valmis oma saatuse siduma, selja ja astus uksest välja.

      Hingata ühtlasemalt, sisse – välja – sisse – välja… Et süda rinnust välja ei hüppaks ega tükkideks rebeneks.

      Ja ongi kõik lõppenud!

      Pannud ette elegantsed prillid ning heitnud juustele ja õlgadele ebatavaliselt õhulise õlaräti, hakkas ta astuma mööda rõsket tänavat. Jõudnud nurgapealsesse kohvikusse, lükkas ta ukse valla ja astus sisse.

      Salatit ta peaaegu ei puutunudki. Kolmas kohvitass aitas veidi toibuda. Victoria laskis mõttes silme eest läbi viimase paari kuu sündmused ja imestas üha rohkem selle üle, kuidas ta võis olla nii naiivne.

      Ta ju kasutas mind ära! Iga päev! Kogu aeg! Aga mina, ei no tõepoolest, kui ikka tahad midagi uskuda, ei suuda sind miski ümber veenda! Välja arvatud jutuajamine Annyga! Kuidas võib ometi nii pime olla?!

      Victoria lehitses veidi oma kalendermärkmiku lehekülgi. Siin oligi see lause, mis Oliveri sõnul olevat kuulunud Napoleonile – naistest, ilusatest sisemiselt ja väliselt. Victoria oli pärast seda mälestusväärset tutvumisõhtut selle mälu järgi kirja pannud. Nüüd kriipsutas ta need read paksult maha. Ta vaatas rikutud märkmikku ja tõmbas räsitud lehed välja.

      Kahju, et valu ei saa samal moel südamest välja rebida. Üks kord ja igaveseks.

      Ta sikutas märkmikust välja ka järelejäänud paberikontsud ja kägrutas kokku.

      Seejärel süvenes ta taas oma mitte just eriti meeldivatesse mõtisklustesse. Üksik naisterahvas kohvikulaua taga. Peaaegu kõik külastajad olid juba lahkunud. Kohvitass auras, Victoria ei mäletanudki enam, mitmes see oli. Ta erksiniste silmade valulik pilk liikus kaugustes, kuhu polnud luba siseneda ühelgi kõrvalisel isikul.

      “Miss, kas soovite veel midagi?”

      Victoria võpatas ja toibus. Kelner kummardus ta kohale.

      “Arve, palun.” Ta taipas, et oleks pidanud juba ammu kodus olema.

      Kummaline, kuid tuul, mis mõni tund tagasi sundis teda tänavalt kohvikusse sisenema, oli jõudnud vahepeal rahuneda. Nüüd keerlesid tuuleiilid nagu miilustavad kassipojad ta jalge ümber, mis olid kängitsetud seemisnahast peene kontsaga poolsaabastesse.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

СКАЧАТЬ