Püha misiganes. Sarah Dessen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ end klassikaaslastest elukogenumatena – Jenn oli selliseks kasvatatud, Meredith oli sportlane ja mind oli mõjutanud kõik eelmisel aastal juhtunu. Venna kuulsus käis mul ikka veel kannul. Kuid mu sõpradevalik ja see, et me ei käinud ühelgi peol ja hoidsime oma klassikaaslaste koolivälistest illegaalsetest katsetustest eemale, tegi ilmselgeks, et me oleme teistest väga erinevad.

      Kuna Peyton töötas kohalikus hotellis toapoisina ja õppis samal ajal Lakeview’ tehnikumis turismimajandust, isa reisis rohkem kui enne ja ema hakkas taas vabatahtliku tööga tegelema, oli tihti pärast kooli kogu maja ainult minu päralt. Tuttav kurbus kippus jälle võimust võtma. See hiilis ligi igal pärastlõunal, kui päike hakkas looja minema. Püüdsin seda peletada „Suure New Yorgi” või „Miamiga” ning vaatasin üha vanemaid seeriaid, kuni silmad hakkasid kipitama. Isegi siis tundsin suurt kergendust, kuuldes, kuidas garaažiuks avaneb, sest see tähendas kellegi kojujõudmist, õhtusööki ja ööd ning ühtlasi seda, et ma ei pidanud enam üksi olema.

      Päev pärast valentinipäeva lahkus mu vend töölt tavalisel ajal, õhtul veidi peale kella kümmet. Otse koju tulemise asemel läks ta hoopis külla vanale sõbrale Perkins Day päevilt. Seal jõi ta ära mitu õlut, võttis lisaks mõne kangema napsi ja ignoreeris ema helistamisi, kuni ta telefoni kõnepost täis sai. Kell kaks öösel lahkus ta sõbra juurest, istus autosse ja suundus kodu poole. Samal ajal istus viieteistkümneaastane David Ibarra jalgrattale, et sugulase poolt kähku koju vändata. Ta oli videomänge mängides sugulase diivanile tukkuma jäänud. Poiss tegi parajasti parempööret Dombey Streetilt Pike Avenue’le, kui mu vend talle otsa sõitis.

      Tol päeval ärkasin ema karjumise peale. See oli õudne loomalik röökimine, milletaolist ma polnud iial varem kuulnud. Mõistsin esimest korda elus, mis tunnet mõeldakse, öeldes, et veri tardus soontes. Jooksin toast välja ja trepist alla ning peatusin äkki otse enne köögiläve, taibates järsku, et ma ei pruugi üldse valmis olla köögis toimuva nägemiseks. Kuid siis hakkas ema ulguma ja ma sundisin end kööki astuma.

      Ema põlvitas maas, pea norus. Isa kükitas ta ees ja hoidis ta õlgadest kinni. Ema hala oli õudne, hirmsam kui piinleva looma hääl. Mõtlesin esimese hooga, et nüüd on mu vend küll surnud.

      „Julie,” ütles isa. „Hinga, kullake, hinga.”

      Ema raputas pead. Ta oli näost valge. Oma tugevat ja asjalikku ema niisuguses seisundis näha oli üks hirmutavamaid asju mu elus. Tahtsin ainult, et see lõpeks. Seega sundisin end rääkima.

      „Ema?”

      Isa pöördus ja märkas mind. „Sydney, mine üles. Ma tulen kohe järele.”

      Läksin üles. Ma ei osanud midagi muud teha. Istusin voodile ja ootasin. Aeg tundus sel hetkel päriselt peatuvat ja ma ei teagi, kas viieks või viieteistkümneks või jumal teab, mitmeks minutiks.

      Viimaks ilmus isa lävele. Märkasin esimese asjana, et ta särk oli väga kortsus ja mitmest kohast venitatud, nagu oleks keegi sealt sikutanud. See jäi mulle palju selgemini meelde kui kõik muu. Paigast ära tiritud ruudumuster.

      „Juhtus õnnetus,” ütles isa. Ta hääl kõlas karedalt. „Su vend tegi inimesele viga.”

      Hiljem meenutasin neid sõnu ja taipasin, kui sügav tähendus neil tegelikult oli. Su vend tegi inimesele viga. See kõlas nagu kõnekujund, millel on nii otsene kui ka mitu ülekantud tähendust. David Ibarra oli otsene ohver, kuid ta polnud ainus, kes viga sai.

      Peyton oli pärast joobetesti politseisse viidud, sest ta vere alkoholisisaldus ületas lubatu kahekordselt. Kuid joobeaste oli ta kõige väiksem mure. Kuna ta oli alles katseajal, polnud seekord, vähemalt esialgu, oodata mingit leebust ega kautsjoni maksmise võimalust. Isa helistas Sawyer Ambrose’ile, vahetas särgi ja läks advokaadile jaama vastu. Ema läks oma tuppa ja sulges ukse. Mina läksin kooli, sest ei osanud midagi muud peale hakata.

      „Kindel, et kõik on korras?” uuris Jenn mu kapi juures kohe, kui olime kogunemiselt tulnud. „Sa näed kuidagi imelik välja.”

      „Kõik on korras,” vastasin raamatut kotti toppides. „Lihtsalt väsinud.”

      Ma ei teadnud ise ka, miks talle juhtunust ei rääkinud. See uudis oli justkui ülemäära suur ja ma ei tahtnud talle paisumiseks õhku anda. Pealegi pidid inimesed nagunii varsti kõigest kuulma.

      Õhtul, umbes õhtusöögi paiku, hakkasin sõnumeid saama. Kõigepealt Jenn’ilt, siis Meredithilt ja siis veel mõnelt sõbralt. Lülitasin telefoni välja ja kujutlesin, kuidas jutt levib, umbes nagu veeklaasi tilgutatav värv aegamisi vee ära värvib. Ema oli ikka veel oma toas ja isa polnud kodus, nii et tegin endale natuke juustuga makarone ja sõin need püstijalu köögileti juures ära. Siis läksin oma tuppa, heitsin voodisse ja vahtisin lakke, kuni kuulsin tuttavat garaažiukse avanemise heli. Seekord ei parandanud see mu enesetunnet.

      Mõni minut hiljem kuulsin koputust oma toa uksele ja isa astus sisse. Ta nägi surmväsinud välja, silmaalused kottis, ning ta oleks pärast me viimast kohtumist justkui kümme aastat vanemaks jäänud.

      „Ma olen ema pärast mures,” pahvatasin, enne kui ta jõudis midagi öelda. Ma polnud kavatsenud seda öelda, kuid minu eest rääkis otsekui keegi teine.

      „Ma tean. Küll ta toibub. Kas sa oled söönud?”

      „Jah.”

      Ta silmitses mind pisut aega, tuli siis läbi toa ja istus mu voodiservale. Minu isa polnud selline tundeline kallistajatüüp. Tema oli pigem õlalepatsutaja ja ta leivanumbriks oli kiirkallistus kolme patsuga vastu selga. Ema oli see, kes mu alati endale sülle tõmbas, juukseid silitas ja kõvasti kaisutas. Kuid nüüd, sel kõige imelikumal ja hirmsamal päeval, isa kallistas mind. Kallistasin teda vastu nii kõvasti, kui suutsin, ning me istusime niiviisi terve igaviku.

      Meil seisis ees palju tuttavaid õudusi ja mis veel hullem, ka päris uusi. Mu vend ei saa enam iial endiseks. Ei tule enam ühtegi päeva, mil ma vähemalt korra David Ibarra peale ei mõtle. Ema võitleb muidugi edasi, kuid ta on midagi lõplikult kaotanud. Ma ei suuda enam iial talle otsa vaadata ja selle kadumist mitte märgata. Nii palju „eikunageid”. Kuid praegu hoidsin lihtsalt kõvasti isa ümbert ja pigistasin silmad kinni, et aega veel kord peatada. See ei peatunud.

      3. PEATÜKK

      „OLED NÄRVIS?”

      Vaatasin ema poole, kes istus köögilaua taga, ees saiake, mida ta süüa ei suutnud. Temast oli kena vähemalt üritada.

      „Tegelikult mitte,” vastasin seljakoti lukku kinni tõmmates. See polnud tõsi. Olin juba kaks korda kontrollinud, kas mul on parkimisluba ja tunniplaan kaasas, ja ikka oli tunne, et peaksin vähemalt ühe korra veel kõik üle vaatama. Kuid ma ei tahtnud, et ta muretseks. Vähemalt mitte minu pärast.

      „Uude kooli minek on suur elumuutus,” ütles ema.

      See lause jäi tekkinud vaikusse hõljuma nagu tühi konks, mis ootab, et selle külge midagi riputataks. Sestpeale, kui ma juuni alguses otsustasin Perkins Day koolist ära tulla ja Jacksoni keskkooli minna, oli ema pidevalt püüdnud mult selgitust välja meelitada, miks ma nii teen. Enda meelest olin piisavalt seletanud. Olin kogu elu Perkins Day’s käinud. Vajasin midagi teistsugust, eriti pärast viimase aasta üleelamisi. Ja muidugi oli veel üks põhjus, millest ma ei rääkinud: raha.

      Peytoni viimatine kaitsmine polnud odav lõbu. Selle ja muude Sawyer Ambrose’i arvete kuhi aina kasvas. Sellest polnud küll avalikult räägitud, aga ma teadsin, et meil on rahaga kitsam kui iial varem. Lõpetasime majahoidja palkamise СКАЧАТЬ