Must klaasmaja. Avo Kull

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja kohvikuatmosfäär täienes veelgi ühe elemendi võrra.

      „Fondijuht Ingrid Vaabel,“ alustas Eero tutvustamisringi, osutades pehmete vormidega blondiinile, kes oli hetkel ametis kohvimasina täitmisega. Sellele sümpaatsele tüdrukule oli Mark juba varem tähelepanu pööranud ja nüüd vaatas ta teda varjamatu huviga. Kõik selles naises näis olevat ümar, pehme, rauge ja mõõdukas; sellest kõnelesid tema sujuvad liigutused, malbe naeratus suurte sinisilmadega armsal näol ja meloodilise kõlaga madalatämbriline hääl. „Tema on meil Balti ja Põhjamaade turgude spetsialist,“ lisas Eero, kes näis täitvat nii selle seltskonna eestkõneleja kui ka klouni osa.

      „Ja rootsi keelt oskab ta ka,“ ütles pikakasvuline blond noormees laua otsast, „ja sahistatakse, et temal olevat santsu peagi partneriks saada.“ Kaastöötajad muigasid, Ingrid punastas ja Mark registreeris endamisi teatava annuse kadedust, millest seegi noorte inimeste seltskond vaba polnud.

      „Kui juba firmaomanikest juttu, siis paluks pilgud pöörata meie taibu, publiku lemmiku ja muidu ilusa inimese poole. Saa tuttavaks, Imre Paal! Tema on portfellihaldur ja meie toreda firma peaaegu juuniorpartner.“ Kostis naer ja hõre aplaus, Imre kummardas teatraalselt ja millegipärast oli kõigil lõbus, kuid Margile ei antud aega selle nähtuse üle juurdlemiseks. Tutvustamisring jätkus ja ta pingutas korralikult, et kõik nimed kohe mällu jääksid.

      „Aga peale selle on meil veel Peep Buldooser,“ teadustas Eero lõpuks ja kogu ruum turtsatas naerma. Naeris ka Mark, sest see nali ei vajanud äraseletamist. Nende firmajuhi võimukas olek, jõuline käitumine ja vali hääl ei jätnud selle nime kuuluvuse kohta vähimatki kahtlust, kinnitades tuntud tõde, et rahva looming on alati täpne ning tabav.

      „Aga Sirje… mis tema nimi on?“ küsis Mark.

      „Sirje on Sirje ja muid nimesid temal pole, sest sellega on kõik öeldud,“ lausus tutvustaja ja lisas: „Aga vaata temaga ette. Ta on ilus kui ingel, aga tark kui kurat, kes ükskord su hinge järele tuleb, et su konte põrgutulel pisut pruunistada.“

      Mark võttis selle uudise vastu vaikides, sest see kattus täielikult tema esmamuljega. Muidugi on ta ilus, kindla peale kõige ilusam naine siin kontoris, aga ta pole enam noor ja romantilised mõtted võis tema puhul kõrvale jätta.

      „Aga nüüd sina ise. Mida sul on enese kaitseks öelda?“ küsis Eero karmil toonil ja jälle sai Mark esitada oma lühikese eluloo, mis oli mitmekordsest ülerääkimisest juba ammu pähe kulunud.

      Kohvitund lõppes ja inimesed kiirustasid tõusma. Märkimisväärselt täienenud teadmistega oma uutest kolleegidest naasis Mark töölaua taha ning logis end taas IB kauplemiskeskkonda, plaanides selle päeva eredamad tähed üle vaadata.

      „Raketiteadusega tegeled,“ kostis minuti pärast madal naisehääl ta selja tagant ja kohe võttis Sirje koha sisse tühjal toolil tema kõrval.

      „Mõtlesin jah… et vaatan, mis toimub,“ kogeles Mark.

      „Nii-nii, mis imevägi sind kogu aeg tehnoloogiabörsi poole kisub?“

      „Mis ikka, kuum sektor… meeletud tõusud, võimsad edulood.“

      „Mis sa arvad, miks seal nüüd nii kuumaks on läinud – mis selle põhjus on? Oled sa sellele mõelnud?“

      „Arvutivärk, infotehnoloogia – uus ja kuum kaup, mis iga päevaga uueneb.“

      „Ainult see?“

      „Ma ei tea, aga mis siis veel?“

      Sirje vaatas noormeest vidukil silmadega ja raputas aeglaselt pead: „Raketid on sümptom, haige turu tunnusmärk, millel on komme tõusta taevasse just börsibuumi viimases faasis.“

      „Seda küll, aga kuumenemine on seal juba pikalt kestnud ja hulk inimesi võib veel enne mulli lõhkemist püstirikkaks saada.“

      „Võimalik, aga enamik läheb vastu kindlale hävingule.“

      „Miks nii karmilt?“

      „Sest tegemist on hullusega. Paljud kogenematud investorid kaotavad pea ja pumpavad kiire kasumi ootuses neisse aktsiatesse tohutu hulga spekulatiivset raha.“

      Turustrateeg vangutas pead ja näis, et kauge mandri meeletused häirivad teda tõsiselt: „Seda protsessi pole võimalik peatada, sest inimese ahnus on piiritu, kuid viib ta lõpuks ikkagi välja vääramatu krahhini. Parim, mida me praegu teha saame, on oma sõrmed sealt võimalikult kaugel hoida.“

      „Aga … kas siis on vaja seda analüüsi üldse teha?“

      „Seda on väga vaja, sest nii saame detailse ülevaate arengutest buumi eri etappidel. Ja see annab meile ettekujutuse, kuidas analoogsetes olukordades käituda.“

      Mark kuulas ja uuris nüüd lähemalt oma kauni vestluskaaslase välimust, üritades tema vanust kindlaks määrata, kuid see polnud kerge. Püüdlikult ja puhtalt jumestatud näonahk ei reetnud oma vanust ega andnud vähimatki vihjet kulumise või väsimuse kohta. See oli eatu naine, kelle vanus võis vabalt olla kolmkümmend viis, aga sama hästi ka viiskümmend.

      „Kui oled isu täis vaadanud, siis asuksime ehk asja juurde.“ Öeldus polnud irooniat, ent Mark tundis, et ta on relvitu. See naine mõistab kõike, teab ja tajub kõike, aga ta ei kasuta oma teadmist kurjalt, olles ikka sama siiras ja otsekohene nagu alati.

      „Võtame nüüd Balti turu lahti,“ jätkas naine sama sõbralik-joviaalse tooniga ja naaldus tooli seljatoele, oodates, kuni noormees kergelt värisevate kätega end OMX-grupi platvormile sisse logib.

      „Ära muretse, see polegi nii hull, kui sulle esialgu võib tunduda,“ lohutas Sirje noormehe näoilmet jälgides. „Leiame siit oma seitsekümmend aktsiat ja päris mitmed neist pälvivad tõsist tähelepanu.“

      „On see ikka hea idee?“ üritas Mark vastu vaielda. „Väikesed, vähelikviidsed ettevõtted, mis võivad kaugemas tulevikus küll mingi tulemuse anda, aga kui jälle peaks midagi… juhtuma, on neid positsioone pea võimatu müüa. Kas poleks õigem…“

      „Tubli-tubli,“ sekkus Sirje. „See mõttekäik tundub igati loogiline ja su kartused on kindlasti põhjendatud, aga just seepärast ma seda juttu räägingi. Kõik, mida ma sinult tahan, on Balti pangaaktsiate põhjalik analüüs, kus sa prognoosid meile kenakesti nii tõusu- kui ka mõõnatsükli.“

      „Aga… miks just pangaaktsiad?“

      „Sest väga paljud Rootsi pangajuhid on hakanud viimasel ajal meie krediidiasutuste uksi kulutama.“

      „Sa siis arvad, et…“

      „Ma ei arva midagi, aga kui neil on siinsete pankade vastu elav huvi tärganud, võiks see meilgi olemas olla.“

      Mark noogutas sõnatult. Ilmselt on turustrateegi valvas pilk märganud liikumist, millele teised pole veel pihta saanud, ja kui svenssonid tõesti ülevõtmist plaanivad, võib see sektor vägagi kuumaks minna.

      „Jäta meelde: Hansapank, Ühispank ja muudki Balti pangad on nüüdsest sinu lemmikud,“ lausus turustrateeg lühidalt ja tõusis. „Oleme siis kokku leppinud,“ lisas ta laua juurest lahkudes.

      Nostalgianoodiga hinges avas vastne turuanalüütik Hansapanga kodulehe, mille tutvustav osa meenutas nii mõndagi. Ta oli juba koolipõlves imetlenud seda toimekat rahandusasutust, mis sööstis sädemeid pilduva komeedina СКАЧАТЬ