Must klaasmaja. Avo Kull
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Must klaasmaja - Avo Kull страница 6

Название: Must klaasmaja

Автор: Avo Kull

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789949571482

isbn:

СКАЧАТЬ kohta ütlevad,“ sekkus Malleus, „aga praegu on sellest vara rääkida. Hetkel oleme partnerid vaid meie Sirjega, kuid juba järgmise aasta algul esitame kutse veel ühele.“

      „Selge. Kas valgustaksite ehk pisut oma uue fondi loomise ja müümise plaane?“

      Sirje kergitas kulme: „On sul huvi selle vastu?“

      „Mul on huvi kõige vastu.“

      „Kena, et on,“ naeratas Sirje. „Tegelikult oleme ettevalmistustega juba üsna kaugele jõudnud ja avapaugu anname sügisel.“

      „Plaanite tutvustustuuri?“

      „Ei veel. Eestis pole sellel praegu mingit mõtet, sest pärast Tallinna börsi kokkukukkumist on see seltskond täpselt nii suur, et päevaga jõuab kõik olulisemad erainvestorid läbi helistada.“

      „Plats puhas?“

      „Mitte päris. Pean silmas neid, kes portfellijuhtimise teenust vajaks. Väikeste jaeinvestoritega tegelevad pangad, aga nemadki kurdavad klientide vähesuse üle.“

      Kõneleja suunas pilgu aknasse ja õhkõrn naeratusevine ta näol viitas väikesele nostalgiahetkele, mis ei kestnud kaua.

      „Sul jäi see palagan nägemata, aga meie tegime kogu siinse tsirkuse täiega kaasa. Praegu tundub see uskumatu, kuid siis võtsid taksojuhid tões ja vaimus optsioone ning isegi kohalikul korstnapühkijal olevat väärtpaberikonto olnud.“

      „Jah,“ lisas Mark varmalt, „Ameerikas on tavaks öelda, et kui juba taksojuhid aktsiaid ostavad, pole krahh enam kaugel.“

      „Hea küll, räägime nüüd mõne sõna turuülevaadetest,“ läks Sirje sujuvalt järgmisele teemale, „sest siin on su tööpõld tõesti lai.“

      „Jah, muidugi,“ nõustus Mark. „Nasdaqil noteeritud ettevõtted…“

      „Halloo, tule maa peale tagasi,“ hõikas Sirje naerdes. „Unusta see Ameerika aktsiabörs nüüd korraks ära ja räägime parem oma koduturust, kus on ka võimalusi, ja mitte vähe.“

      „Tõesti?“ Raske oli oma pettumust varjata, aga Margi protestile ei pööratud tähelepanu.

      „Tegelikult on siin võimalusi hoopis rohkem,“ sekkus Malleus. „Kohalikud investorid on krahhi läbi põdenud ja tundub, et sügisel saab pulliturg ehk juba hoo üles.“

      „Aga ikkagi… nii pisike turg,“ üritas Mark vastu vaielda.

      „Unusta ära!“ Sirje kudrutavas rinnahääles kõlas naer, kuigi see jutt polnud naljakas. „Muidugi ei ole sel väikesel turul suurt sügavust, aga praeguste märkide järgi läheb siin peagi ralli lahti ja uute sabatähtede tõusu ei tohi me teps mitte maha magada.“

      Malleus silmitses mõne hetke tumma arvutiekraani, ümises korraks üht viisijupikest ja trummeldas sõrmedega vastu lauda.

      „Mis aga rakettidesse ja muusse ilutulestikku puutub, siis mul tuli veel üks mõte,“ ütles ta üle laua Marki silmitsedes. „Jänkide väärtpaberiturul on tõesti üks kauplemiskoht, millel sa võiksid silma peal hoida.“

      „Ja see on?“

      „Tehnoloogiabörs. Seal sünnib praegu imeasju.“

      Mark võidutses: ikkagi Ameerika, tuttav ja omane Ameerika, mille turule ta oli juba raja sisse tallanud. Ja pealegi tehnoloogiabörs – hetke kuumim koht, kus mõni rahapall paisus päevadega ja tühjusest tõusid meeletud edulood, mis mitmekordistasid oma loojate varanduse uskumatult lühikese ajaga. Börsimaaklerid olid hakanud mõne tundmatu nimega aktsia ootamatut tähelendu ja hetkelist sära kapitaliturgude taevas naljatamisi raketiks kutsuma ja see nimi neile külge jäigi. Nende tõusu ja langust oli Mark juba Chicagos huviga jälginud ja nüüd … nüüd saab ta võimaluse oma meelistegevust jätkata. Tehnoloogiabörs ja raketid – sellest saab suhkrutükk, mis teeb tüütu analüütikuameti talutavaks. Braavo!

      „Hakkame nüüd otsi kokku võtma,“ teatas Malleus ja tõusis toolilt. „Leppisime siis kokku nii, et alustad OMX Tallinna põhinimekirjaga. Hiljem… jah, hiljem tuleks ka Balkani turud vaatluse alla võtta. Sirje käest saad vajalike ettevõtete nimekirja, kauplemiskeskkonna juurdepääsukoodid ja paroolid.“

      Ülemused lahkusid ja Mark hakkas end oma esimesel töökohal sisse seadma, kuid kahtlus hinges kasvas: on ta ikka õiges kohas? Kas ta poleks pidanud pisut rohkem pingutama ja jääma Ameerikasse, suure raha ja suurte võimaluste linna Chicagosse, kus tema stardipositsioon oleks kindlasti parem olnud? Samas meenus talle vana Kenny Evans Metropolitani õigusosakonnast, kes tavatses vidukil silmadega oma noori kolleege vaadata ja aeg-ajalt pead raputada, otsekui mõistaks ta teiste inimeste mõtteid. See komme oli talle toonud tabava hüüdnime Sokrates ja raske oli mõista, kui palju kõlas selles irooniat, kui palju tarkuse tunnustust, aga filosofeerida sellele mehele meeldis ning paaril korral oli ka Mark tema vaatevälja sattunud. Sügavam arusaam suurte süsteemide toimimisest sai selgemaks paljuski tänu Sokratese targutustele, nagu Kenny jutu kohta tavatseti öelda.

      „Väike vindike suure masina sees on muidugi tähtis,“ seletas vana mees oma vaikse häälega, mis kohati kahanes sosinaks. „Aga sa võiksid mõelda ka vastupidisele võimalusele.“

      „Millisele?“

      „Näiteks olulisele hammasrattale väikese masina sees,“ muigas Kenny ja vaatas noormeest pikalt oma raskete laugude alt. „Kas sulle ei tundu, et sel juhul oleks su võimalused hoopis etemad?“

      Mark ei teadnud, mis teda rohkem segadusse ajas – oli see Sokratese uuriv pilk või jutt, mis erines tunduvalt ameerikaliku edukultuse apologeetide suurtest sõnadest.

      „Tahan sulle, noormees, seda öelda, et mõnes pisikeses butiigis võid sa kümneid kordi edukam olla kui suure, ehkki võimsa lohe kõhus.“

      Selle mõttega oli esialgu raske harjuda, kuid päris kõrvale Mark seda ei heitnud, sest butiike, nagu edukaid väikefirmasid tavatseti suurtes pankades nimetada, leidus turul palju ja mitmed neist olid oma asutajad püstirikkaks teinud.

      Aga siin… see varahaldusfirma, pisike pähklikoor kapitaliturgude tohutus ookeanis. Eks muidugi ole ka siin omad võimalused, aga ikkagi…

      Mürafoon kasvas ja uudistavalt ringi vaadates märkas Mark, et paljud pilgud on pööratud temale. Ehkki võõrastust polnud, tundis ta end ikkagi pisut ebamugavalt. Laudade paigutus suures avatud kontoris võimaldas pea kõigi kaastöötajatega silmsidet hoida. Margi arvates polnud see kõige mõistlikum lahendus. Ta ei uskunud hästi avatud kontorite välkkiiresse infovahetusse ja küünarnukitundesse, mida seesugune ruumilahendus pidavat looma. Tema arusaamise järgi ei olnud just kõige meeldivam mängida akvaariumikala kitsas klaaskastis, kus polnud mitte mingisugust privaatsust.

      Hajameelselt lülitas ta arvuti sisse, toksis aknakesse juurdepääsukoodi ja juba avanes tema ees Bloombergi terminali mitmevärviline koondtabel, mis meenutas asjasse pühendamata inimesele pigem piltmõistatust, kuid oli hea kooli läbi teinud asjatundjale selge.

      Harjunud liigutusega avas ta uudiste ja uuringute akna ning alustas navigeerimist majandusharude loendis, kui tedretähnidega noormees nurgalaua tagant tõusis ja Margi ette astus.

      „Minu nimi on Eero Illisson ja mina olen siinse miljonäride kooli kõige usinam õpilane. Muu hulgas pean ka Ida-Euroopa investeeringute juhi ametit,“ ütles ta firmajuht Malleuse kõnepruuki matkides ja lisas: „Aga lähme nüüd kähku, СКАЧАТЬ