Must klaasmaja. Avo Kull

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muigas, kirjutas märkmikku sõnad analüütik ja sünoptik ning vedas nende vahele võrdlusmärgi. Vana Lagus on vist isegi tsipa jänkiländi õhku hinganud – kust need pärlid muidu tulevad. Õrn naeratusevirve jäigi noormehe näole püsima, sest nüüd oli ta jälle seal, kus talle viimasel ajal üha tihedamini meeldis olla – minevikus, kaunite mälupiltide ja mõnusate meenutuste keskel.

      Ta oli saanud terve suve analüütikute ja sünoptikute sarnasuse kohta käivaid nalju kuulata, sest Warren Bailey, kellega Mark peagi sõbrunes, rääkis neid tihti. Sagrispäine ja alati reibas atleet oli analüüsiosakonnas üks paljudest, kes võttis uustulnuka kohe tingimusteta omaks ja ei ilmutanud vähimatki võõristust. Juba esimese töönädala lõpul istus Mark sõbraliku kolleegi seltskonnas Ryan Fieldi jalgpallistaadionil ja karjus Northwesterni ülikooli Wildcatside toetuseks hääle ära.

      „No mida sinu kassid karudele teevad,“ naeris Warren praktikanti õlale patsutades.

      „Küll nad küünistavad,“ üritas Mark oma ülikooli meeskonda kaitsta, ehkki teadis, et heategevusliku sõprusmängu vastaseks on eelmise Super Bowli võitja Chicago Bears, kelle vastu amatööridel erilist lootust pole. Nii ka läks, aga see hakkajat praktikanti eriti ei häirinud, sest tema peamise tähelepanu tõmbas endale Warreni poolõde Heather, kes maandus kohe pärast tutvustamist Margi kõrvaltoolile, sirutas oma šokolaadiläikega jalad kõigile vaatamiseks välja ja käskis sundimatu elegantsiga end Hettyks kutsuda.

      Mark tundis, kuidas tal läheb südame alt külmaks, ja hetkeks ta kõnevõime takerdus. Seda naist ta tundis – ta oli teda näinud nii Central Parki vabaõhulavadel kui ka telekas. Hetty Bailey! Särav ja võluv Hetty Bailey! Imeline ja taevalikult ilus Hetty Bailey! Andekas ja inglihäälne Hetty Bailey, kes kümbles glamuuri ja kuulsuse valgusvihus ning keda saatsid kõikjal imetlevad pilgud ja vaimustusepomin. Mark vaatas arglikult üles ja taipas kohe, et kõigi lähedal ja ka kaugemal istuvate inimeste pilgud on laserikiirena koondunud temale; et kõik sosistavad oma kaaslastele midagi ja näitavad näpuga tema poole. Loomulikult oli tähelepanu teravik suunatud tõmmule lauljale, kelle ilmumine tekitas kõikjal elevust, aga uudistavalt uuriti ka blondi noormeest särava iluduse kõrval, nii et hetkega oli eestlasest saanud terve staadionitäie uudishimulike huviobjekt. Kuid Hettyt tähelepanu ega imetlevad hüüded ei häirinud. Tema erkrõõmus suhtlusmaneer, aval pärlinaeratus ja siiras pilk suurtest sõstrasilmadest ütlesid sõnadetagi, et talle meeldib olla tähelepanu keskmes; et ta tunneb end siin hästi; et ta naudib seda imetlust ja huvi, mis temaga vältimatult kaasas käib.

      Vahetu siirusega alustas lauljatar suhtlust kõrvalistujaga ja Margil tuli veel kord vastata küsimustele, mis polnud varem kedagi tõsiselt huvitanud. Kuid nüüd oli teisiti ja vist esimest korda sellel mandril veedetud aja jooksul tajus Mark, et küsija huvi tema vastu on siiras ning ei piirdu tavapärase small talk’iga, mis mitte millekski ei kohusta. Juba esimese trafaretse lause järel sekkus kõlav sopran ja palus täpsustada oma maa asupaika Euroopas, seejärel selle ajalugu ja riigikorraldust. Sageli korratud poolvalju hüüatus „Well, I never!“ viitas siirale huvile, aga ka üllatavalt headele teadmistele Euroopa ajaloo ja selle humanistlike ideede kohta.

      „MFA,“ muigas Warren õele osutades ja eestlane noogutas tunnustavalt. Kaunite kunstide magistrikraad selgitas mõndagi, ent Margi jaoks jäi selle naise kuvandis ikkagi domineerima tugevalt väljendunud seksuaalne veetlus, mida ei saanud peita ega vaka all hoida, sest see avaldus igas tema liigutuses, poosis või pilgus. See oli lihtsalt temas olemas ja iga liialt lähedale sattunud meesolend jäi selle võrku, tahtis ta seda või mitte. Esialgne võõristus möödus ruttu ja juba mõne minuti pärast leidis Mark end lõbusast vestlusringist, kus Warreni vaimukad naljad vaheldusid Hetty kõlava naeruga.

      Mäng algas, publiku pilgud kinnitusid sinises univormis „karude“ tihedale rivile ja Mark võis hetkeks lõdvestuda. Ta ei pidanud enam küsimustele vastama ega vaimukas olema ning ta lasi oma pilgul ekselda jalgpalliplatsi pügatud murul ja ülikoolikaaslaste punavalgel vormil, mis moodustasid väljaku vastasservas rombikujulise mustri. Korraks kõrvale vaadates tajus ta, et kaugeltki mitte kõik pilgud ei püsi jalgpalliväljakul – üllatavalt tihti vilksas ühe või teise vaade ikka ja jälle tema ja ta kauni kaaslase poole. Need olid tähelepanelikud ja uurivad pilgud ning Mark võis ainult oletada, kui paljude silmis peegeldus siiras huvi või kui paljusid ajendas silmanurgast piidlema kiivus või kadedus.

      Rabelemine palliplatsil omandas aina jõhkramaid jooni ja koos sellega kasvas publiku kõuehäälne kaasaelamine oma lemmikutele. Mark mõtles. Imelise naise lähedus, uue tutvuse vapustav mõju ja äsja kogetud elamuse erutav lummus ei kadunud hetkekski peast. Lisaks sellele uudishimulikud pilgud, mis nüüdki, alanud mängu pingelistel hetkedel siit-sealt tema poole pöördusid. Äkki tabas Mark end mõttelt, et sama palju kui menukat lauljat, vaadatakse ka teda ennast, ja ta arvas teadvat, mis selle uudishimu taga peitub, sest kuidagi tuttav tuli ette see olukord. Oli ta ju ise mitmel korral kaunite naiste kaaslasi sama pilguga vaadanud ja üritanud mõista, mis puust poisid need on, keda ingli moodi iludused on endale välja valinud. Neil naistel oli ju võimalus valida parimaist parimad ja nii särava neiu saatjaks ei saanud olla argine noormees, kes pole millegi poolest tähelepanuväärne. Margi selg nõksatas sirgemaks, lõug kerkis kõrgemale ja ta libistas spontaanselt käe üle niigi sileda siilipea. Taas vaatas ta oma lähemat ümbrust ja nägi, et ta pole eksinud. Nii sai ta selle ootamatu kohtumise plusspoolele kanda teadmise, et oma isiku tähtsust ja mõjujõudu saab mees väljendada ka naise abil, kelle kõrval ta parasjagu viibib.

      „Kõik lootus jätke siia sisenedes,“ mürises ettekandja hääl üle saali, andes märku, et ilukõnelise etenduse finaal on lähedal. „Nende Dante Alighieri sõnadega tahan rõhutada tänase maailma eripära, mis juhib meid lihtsast, loomulikust ja mõistuspärasest elust aina kaugemale ning annab meid üha enam tehisliku, tingliku ja ebaeetilise ühiskonnakorralduse meelevalda. Me hävitame metsi, mis annavad meile õhku, ja muudame need paberiks. Me külvame haritavale maale õlikultuure, millest tehtud autokütuse jääke me iga päev ise sisse hingame. Me täidame põlde mittepaljunevate geneetiliselt muundatud monokultuuridega, me paiskame pinnasesse tuhandeid tonne mürke ja sööme ise sellest võrsunud toitu!“

      Esineja hääl vaibus peaaegu sosinaks ja viimased sõnad ütles ta hiirvaiksele saalile nukral toonil, otsekui kahetsedes seda, mida ta nüüd peab kuuldavale tooma:

      „Ja kui te nüüd arvate, et meie rahamaailmas midagi teistmoodi on, siis te eksite väga. Raha maagiline mõju inimesele avaldub kõiges ja kõikjal ja mitte alati pole see ekslikule inimesele õnnistuseks. Raha toel luuakse siia maailma ilusaid asju, kuid sama palju võidakse sellega teha ka kurja, tuues kannatusi kõigile. Raha võib olla õnnistav, aga samas ka tappev; ta võib täita kõik teie maised soovid, aga võtta hinge, kui te pole piisavalt valvsad. Head sõbrad, homme alustate te töist tegevust pankades ja varahaldusfirmades, kus rahast saab teie peamine töövahend. Siin te käitlete seda jae ja hulgi, te ostate seda sisse ja laenate välja. Te näete võimalusi, millest tavainimesel aimugi pole; te kogete ahvatlusi, mis on paljudel pea pööritama pannud. Aga ühte tahan ma teile öelda: rõõmu ja rahuldust pakub see töö vaid siis, kui suudate oma soove taltsutada ja alati ausaks jääda; kui suudate oma käed ja hinge puhtad hoida. Seda, armsad sõbrad, soovin ma teile kõigest südamest.“

      Aplaus ei alanud kohe. Vana Laguse viimaste sõnade mõju kestis ja pingsad pilgud püsisid ikka temal, kui ta paberid pikkamööda laualt kokku korjas ja need oma kulunud portfelli peitis. Seejärel kõlas kiitus kõnelejale ja üksmeelse entusiasmiga aplodeeriti pikalt ning valjult – emotsioon püsis. Veel ei kõlanud naer ega vaimukad märkused, kaaslastele heideti häbelikke pilke ja vaikselt hakati toolidelt tõusma teadmises, et neile on öeldud midagi tähtsat, mis vajas kaalumist ja mõtestamist.

      Kõneleja pidulik toon ja ülev esitusviis meenutasid Margile ilusaimat päeva tema elus, mil ta istus purpurses keebis ja mustas kantkübaras Ryan Fieldi valgel plasttoolil sõprade ja õpingukaaslaste keskel. Terve nädalavahetuse kestnud gradueerimispidustused, СКАЧАТЬ