Novellid II. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

      Noored inimesed läksid tummalt, nagu ei mõistaks nad teineteise keelt. Paar tähendust tegid nad ainult märja rohu kohta, ja muud mitte midagi.

      Varsti jõudsid nad Avarsepa põldude äärde, mida püstaed enamasti igast küljest näis ümber piirama; aed oli mõnes kohas alles uuesti tehtud, mõnes kohas oli ta vana ja mädanenud, nii et ta vist üksnes leppade abil, mis siin õige paksult kasvasid, üleval seisis. Leppade ladvad olid peremehe hoolsate käte läbi tihedasti aiaroigaste ülemiste otsade vahele põimitud. Mööda aia äärt kasvas pikk orasrohi, millest lopsakad putked üle ulatasid. Vili seisis vihmatilkade all norus, nuttis nagu valusaid pisaraid. Pisarate palekesed hiilgasid õnnelikult päikest nähes. Kerge tuuleõhk jooksis esimest korda üle viljapõllu ja raputas läikivaid veetilkasid maha. Tee puges loogeldes viljade vahelt läbi. Ta näis ilma otsa ulatama, sinna kaugusesse, kuhu inimese silm ei ulata vaadata, kuhu aga inimene nii hää meelega tungib, mõnikord ka tormab. Selles looklevas tees oli midagi meelitavat, kaasakiskuvat. Ka William ja Liisa läksid seda teed mööda.

      Rohutirtsud hakkasid juba laulma. Mesilane pirises juba rukkikõrte vahel, et veel niikaua magust korjata, kuni sirp oma tööd pole lõpetanud, siis on tema hakkamine muidugi otsas. Lõokene tõusis lõõritades vilja seest taeva poole. Pilvelasu taganes ikka kaugemale.

      Angerja küla oli nagu mõne hirmu pärast taha metsa äärde taganenud, kust majade suitsunud katused ja unkad nii ühekarvaliselt vastu mustasid. Enne aga kui William ja Liisa Angerja küla ligi jõudsid, pööras üks vähem põllutee pahemat kätt kõrvale; seda teed mööda läksid nemad. Taluhooned ei paistnudki peaaegu suure küla tee pääle: kõrged sanglepad ja kased varjasid teda siit küljest vaataja silmade eest.

      “Kas see ongi teie isa talu?” küsis William Liisa poole pöörates ja käega Avarsepa talu poole näidates, et juttu teha, sest ta teadis isegi, et see nimetatud talu oli.

      Jaatavalt vastas Liisa.

      Natukese aja pärast astusid nemad õue väravast sisse. Värava kummalgi pool kõrval kasvasid pihlakad, millede laiad rippuvad oksad marjakobaraid täis olid. Toa ees oli kaunis lage ja lai õue. Ilmatu suur haohunnik seisis rehealuse otsas. Kambrid olid, nagu enamasti viisiks on, rehetoaga ja rehealusega ühe katuse all. Aga siin ei käidud mitte läbi sahvri ehk rehetoa kambri, vaid kambritel oli omal ka eeskoda ja uks, kust sinna võis pääseda, ilma et rehetuppa oleks läinudki.

      Avarsepa Jakob ei olnud mitte päris Tallinnamaa mees, vaid oli umbes kolmekümne aasta eest Liivimaalt sisse rännanud ja Avarsepa talu ära ostnud. Sellepärast ei pidanud ta ka, kui ta siia tuli ja omale uut elumaja hakkas ehitama, mitte nii väga vana tallinlaste ehituseviisist kinni, vaid tegi nii, nagu ta ise paremaks arvas, mida teised esiteks kaunis imeks panid.

      William ja Liisa läksid kambri, sest õues ei olnud pääle suure halli kassi, kes kärblasi varitses ja saba otsa võngutas, mitte ühte hingelist näha. Ka kambris ei olnud ühtegi inimest. Kambri aknad olid kõik lahti, nii et varblaste siristamine ja pääsukeste laulmine kambris täiesti kuulda oli. Mesilane lendas pirisedes mööda kammert ringi; ta viletsakene oli aknast kogemata sisse tulnud, ei osanud aga enam välja lennata. William ei saanud isegi aru, mispärast ta seda pirisemist nii tähele pani, aga ometi kuulas ta mesilase lendamist, kes vabaduse järele igatses ja kes enese nii üksiku tundis olema. Tahtmata tuli temale meelde, nagu oleks tema ise ka üks piriseja mesilane, kes vabadust ja valgust otsib. Liisa palus Williami tooli pääle istuda. Teisi ei läinud ta mitte otsima, sest ta teadis juba, kus nad olid. Pere oli heinamaal vanema sulase Juhani juhatusel tööl; isa, Priidik Ahing, oli kusagil rohuaias või mujal asju ringi vaatamas; ema, noh see oli kapsaaias rohtu katkumas ehk tegi aidas paku pääl istudes võid, kus ehk väike must kiisu ta jalgade juures istub ja “niiti ketrab”, kuna ta aegajalt koorepüti poole silmitseb ehk “vana halli” käest varblast ootab.

      Liisa arvas iseenesest juba, et tema külalise “keskpaik hele” on, sest ta oli ju terve päeva otsa metsa mööda ümber hulkunud ja sellepärast muretses ta kohe midagi suhupistet lauale. Williami suu hakkas toitu nähes üsna hää meelega vett jooksma.

      Liisa istus, nagu William hirmuga ette arvas, tema vastu teinepoole lauda. Sest Liisa ei olnud mitte ilmaasjata kihelkonnakoolist läbi käinud, vaid võitis esialguse argtuse, sest külalist ei tahtnud ta mitte üksinda lauda istuma panna. Seltskondliku eluga harjumata noormees, nagu meie William, tunneb tõesti suurt piina ainuüksi noore neiuga söögilauas istudes. Kuid varsti läksid meie võõrad teineteise vastu nagu julgemaks ja jutukamaks. Sest ühes lauas istumine saadab inimesed üksteisele ligemale.

      Liisa kutsus võõra pääle sööki rohuaeda. Talu kohta oli rohuaed tõesti vaatamise väärt.

      Tema eest olid mõni kaks, kolm põlve inimesi hoolitsenud. Enne Priidikut olnud siin nõndanimetatud Rehe Mats peremeheks.

      Tema oli vanasti, ehk nagu ta alati armastas jutustada, “kuldsel ajal”, mõisaherra ees aus mees. Tema oskas nimelt kõigist herra mõtetest nii imeosavasti kõiksugust tarkust välja leida.

      Kui ta väljavahist rehepapiks tõusis, siis hakkas kaugas hästi kasvama, kuna ta aga ise sääljuures ikka vaesuse üle hädaldas. Kord juhtus herra rehe juurde tulema. Matsil oli kolm kotti nisu oma jaoks välja mõõdetud. Need seisid seina ääres püsti. Herra küsis silmapilk kotti nähes: “Mats, kellele need kotid saavad?” Mats oli esiteks kimbatuses, aga peagi ütles ta: “Armuline herra nuriseb ikka, et ma vähe rehest vilja välja saan, tänavu on aga halb saak – sellepärast tõin ma omast vaesusest veel lisaks, et herra mind laita ei saaks.” “Seda ei luba mina, et rehepapp omast natukesest minule lisa toob; silmapilk viid need kotid siit ära.” “Jah, jah, kuidas armuline herra käsevad,” vastas Mats ja viis kotid julgesti ära: herra oli ju ise käskinud. Herra uskus täiesti Matsi. Keegi oli julgenud tema pääle herra ees kaevata, Mats müüvat rehe juures vilja. Herra kohe järele katsuma. Paneb talumehe riided selga ja läheb ühel õhtul rehe juurde Matsi käest vilja pääle ajama. Mats sõimab aga herra keha täis ja peksab ta rehe väravatest välja. Sellest ajast uskus herra Matsi veel kindlamini. Nõnda teadis rahvas Matsist jutustada. Mine tea, kas see nõnda oli olnud või oli muidu rahva jutt; aga seda teadis igaüks, et Mats herra ees aus mees oli, kellest lugu peeti. Kui Mats umbes 10 aastat oli rehepapp olnud, palus ta ennast ametist lahti ja hakkas Avarsepa talu peremeheks. Siin hakkas ta hoolega kohta kohendama, sest ta arvas teda enne surma ära osta. Tema selle ilusa õunapuuaia ehitaski.

      Kuid õnnetumal kombel ei saanud Mats Avarsepa talu ära osta, ehk ta sääljuures küll nagu oma pärast palju vaeva oli näinud. Ta läks, asja ees, teist taga, herraga riidu ja viimane laskis teda koha päält lahti ja ei müünud seda mitte temale. Vist oli ka Matsi rinnas midagi uut üles tärganud, mida herra kanguseks ja uhkuseks nimetas.

      Selsamal ajal, kui herra Matsi lahti laskis, tuli Priidik Ahing Riiamaalt siia ja ostis Avarsepa talu ära, mis muidugi täiesti hääs korras oli. Ta sai peagi jõukaks peremeheks; teised nimetasid teda ka rikkaks, kuna ta seda aga ei olnud, sest ta armastas väga hästi elada, mis mitte vähe raha ei nõua. Tööd ei armastanud ta ise mitte teha. Viljapuuaia eest kandis ta aga suure hoolega muret: tegi teda suuremaks, istutas noori puid, pookis neid ja tegi kõik, mis ta kasuliku nägi olema. Et oma au teiste silmas tõsta, püüdis Priidik oma lastest päris “saksu” saada, ehk see küll tema käes korda ei läinud. Poeg Kristjan oli praegu kreiskooli lõpetanud ja isa tahtis, et ta linna pidi minema, aga Kristjan ei teinud seda mitte, vaid jäi koju tööle. Priidikul ei olnudki ka rohkem lapsi kui paljalt tütar ja poeg. Kristjan mõtles alati: “Kui ma linna lähen, kellele see koht siis saab? Palju parem on mul ju siin koha pääl olla kui vilets kirjutaja linnas. Põllumees on ikka põline rikas, ametimees ajuti rikas.” Kristjan ei olnud praegu mitte kodus, ta oli perega ühes heinamaale läinud.