Veatu. Valelikud võrgutajad. 2. raamat. Sara Shepard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tundide kaupa kanaleid, aina E!, Cartoon Networki ja Animal Planeti vahet. Kui nad järgmisel päeval ärkasid, oli uudis üle kogu naabruskonna levinud: keegi oli teo üles tunnistanud.

      Toby.

      Tüdrukud arvasid, et tegemist on naljaga, kuid kohalik ajaleht kinnitas, et Toby oli oma puuonnis süüdatud ilutulestikuraketiga mänginud ja selle kogemata õele näkku lasknud … ja rakett oli Jenna pimedaks teinud. Ali luges selle valju häälega ette, kui tüdrukud üksteisel kätest kinni hoides tema köögilaua äärde kogunesid. Nad teadsid, et peaksid kergendust tundma, välja arvatud asjaolu, et … nad teadsid tõtt.

      Need mõned päevad, mil Jenna haiglas oli, oli ta hüsteeriline – ja segaduses. Küsiti, mis juhtus, kuid ta ei paistnud mäletavat. Ta ütles, et ei mäleta ka sellest, mis vahetult enne õnnetust juhtus, mitte midagi. Arstid ütlesid, et arvatavasti on tegemist traumajärgse stressiseisundiga.

      Rosewoodi kool pidas Jenna auks ära-mängi-ilutulestikuga kogunemise, millele järgnesid heategevuslik tantsupidu ja koogimüük. Tüdrukud, eriti Spencer, osalesid liialdatud innukusega, kuigi nad loomulikult teesklesid, et ei tea juhtunust vähimatki. Kui keegi küsis, vastasid nad, et Jenna on armas tüdruk ja üks nende lähedasemaid sõpru. Paljud tüdrukud, kes Jennaga kunagi rääkinud polnud, ütlesid sedasama. Mis Jennasse puutub, siis ei tulnudki ta enam Rosewoodi kooli tagasi. Ta läks pimedate erikooli Philadelphias, ja pärast seda õhtut teda enam ei nähtud.

      Rosewoodis kõrvaldati kõik halvad asjad varem või hiljem vaateväljast, ja Toby polnud mingi erand. Poisi vanemad õpetasid teda ülejäänud kooliaasta kodus. Suvi möödus ja järgmisel kooliaastal läks Toby Maine’is asuvasse erirežiimiga kooli. Ta lahkus vähimagi pidulikkuseta ühel ilusal selgel päeval augustikuu keskpaigas. Isa sõidutas ta raudteejaama, kust ta üksinda lennujaama viiva rongi peale läks. Tüdrukud vaatasid pealt, kuidas ta perekond selsamal pärastlõunal onni puu otsast alla kiskus. Tundus, justkui tahaksid nad Toby olemasolust nii palju kustutada, kui vähegi võimalik.

      Kaks päeva pärast Toby ärasõitu viisid Ali vanemad tüdrukud Pocono mägedesse telkimisretkele. Nad käisid viiekesi kummipaadiga parvetamas ja mägironimas ning päevitasid järvekallastel. Öösiti, kui vestlus liikus Tobyle ja Jennale – nagu tol suvel tihti juhtus –, tuletas Ali neile meelde, et nad ei tohi mitte kunagi, mitte iialgi mitte kellelegi rääkida. Nad kõik hoiavad seda saladust igavesti … ja see ühendab nende sõpruse igaveseks. Tol ööl, kui nad oma viietüdrukulise telgi luku kinni tõmbasid, J. Crew kašmiirpusade kapuutsid peas, andis Ali kõigile nendevahelist sidet sümboliseeriva erksavärvilise käepaela. Ta sidus igale tüdrukule käepaela randmele ja käskis neil enda järel korrata: „Vannun, et ei räägi sellest loost kuni surmatunnini.”

      Nad kordasid tõotust ringi koondunult, Spencer kordas neid sõnu muutumatult Hannale, too Emilyle ja Emily Ariale. Ali sidus enda käepaela viimasena kinni. „Kuni surmatunnini,” sosistas ta pärast sõlme tegemist, käed südame kohal ristis. Tüdrukud pigistasid üksteist kätest. Olukorra jubedusele vaatamata tundsid nad, et neil on vedanud, et nad on üksteisel olemas.

      Tüdrukud kandsid oma käepaelu duši all, kevadvaheaja reisidel pealinna ja koloniaalhõngulisse Williamsburgi – Spencer isegi Bermuudale –, sopastes hokitrennides ja vastikute gripihoogude ajal. Alil õnnestus oma käepael kõigist kõige puhtamana hoida, justkui varjutaks selle määrimine käepaela eesmärgi. Mõnikord panid nad sõrmed käepaelale ja sosistasid „kuni surmatunnini”, meenutamaks endale, kui lähedased nad üksteisele on. Sellest sai nende salalause; igaüks neist teadis, mida see tähendab. Tegelikult ütles Ali seda vähem kui aasta pärast, täpselt seitsmenda klassi kõige viimasel päeval, kui tüdrukud alustasid parajasti oma suve avalöögi pidžaamapidu. Keegi ei teadnud, et kõigest mõne lühikese tunni pärast läheb Ali kaduma.

      Või seda, et sel päeval jõuab kätte ta surmatund.

      1

      JA ME ARVASIME, ET OLEME SÕBRAD

      Spencer Hastings seisis koos oma kolme endise parima sõbranna Hanna Marini, Aria Montgomery ja Emily Fieldsiga Rosewoodi kloostrikiriku õunrohelisel murul. Tüdrukud olid rohkem kui kolm aastat tagasi suhtlemast lakanud – üsna varsti pärast seda, kui Alison DiLaurentis salapäraselt kadunuks jäi –, kuid täna tõi Alisoni mälestusteenistus nad uuesti kokku. Kaks päeva tagasi olid ehitustöölised leidnud Ali endise kodumaja tagahoovist betoonikamaka alt tema laiba.

      Spencer vaatas uuesti sõnumit, mis äsja ta Sidekickile oli tulnud.

      Ma olen ikka veel siin, mõrrad. Ja ma tean kõike. – A.

      „Oh jumal,” sosistas Hanna. Tema BlackBerry ekraanil seisid samad sõnad. Samuti ka Aria Treo ja Emily Nokia ekraanidel. Viimase nädala jooksul oli igaüks neist saanud e-kirju, tekstsõnumeid ja veebisõnumeid kelleltki, kes esines A. nimetähe all. Kirjad olid enamasti seitsmendas klassis toimunu kohta – selle aasta kohta, mil Ali kadunuks jäi, kuid neis mainiti ka uusi saladusi … sündmusi, mis toimusid praegu.

      Spencer arvas, et A. võiks olla Alison – et ta oli mingil moel tagasi tulnud –, nüüd aga ei saanud see variant enam hästi kõne alla tulla. Ali laip oli betooni all kõdunenud. Ta oli kaua, kaua aega … surnud.

      „Kas see tähendab sinu meelest … Jenna-lugu?” sosistas Aria, käega üle oma nurgelise lõua tõmmates.

      Spencer libistas telefoni uuesti oma tviidist Kate Spade’i kotti. „Me ei peaks sellest siin rääkima. Keegi võib pealt kuulda.” Ta heitis närvilise pilgu kirikutrepile, kus vaid hetk tagasi olid seisnud Toby ja Jenna Cavanaugh. Spencer polnud Tobyt sellest ajast saadik näinud, kui Ali kadunuks jäi, ja Jennat nägi ta viimati tüdrukuga juhtunud õnnetuse öösel, kui parameedik tema lõtva kogu puu otsast alla kandis.

      „Kiiged?” sosistas Aria, pidades silmas Rosewoodi algkooli mänguväljakut. See oli nende vana eriliste nõupidamiste koht.

      „Ideaalne,” ütles Spencer ja hakkas leinajate summast läbi trügima. „Seal kohtume.”

      Oli kristallselge sügispäeva hiline pärastlõuna. Õhus oli tunda õunte ja puusuitsu hõngu. Kuumaõhupall heljus üle taevalaotuse. Oli sobiv päev Rosewoodi ühe ilusaima tüdruku mälestusteenistuse jaoks.

      Ma tean kõike.

      Spencer värises. See pidi olema bluff. Kes iganes see A. ka poleks, ei saa ta kõike teada. Mitte Jenna-loo kohta … ja kindlasti mitte tolle saladuse kohta, mida teavad ainult Spencer ja Ali. Jenna õnnetuse ööl oli Spencer olnud tunnistajaks millelegi, mida ta sõbrad ei näinud, kuid Ali sundis teda isegi Emily, Aria ja Hanna ees saladust hoidma. Spencer oleks tahtnud neile rääkida, aga et ta ei saanud, tõrjus ta mõtte kõrvale ja teeskles, et midagi sellist polnud üldse juhtunud.

      Aga … juhtus ju.

      Tol kuuenda klassi värskel kevadisel aprilliööl, täpselt pärast seda, kui Ali raketi puuonni aknasse tulistas, jooksis Spencer õue. Õhk lõhnas põlevate juuste järele. Ta nägi parameedikuid, kes Jennat puuonni kõikuvast köisredelist alla kandsid.

      Ali seisis ta kõrval. „Kas sa tegid seda meelega?” küsis Spencer hirmunult.

      „Ei!” Ali kahmas Spenceril käsivarrest. „See oli …”

      Aastaid oli Spencer üritanud mitte mõelda sellele, mis järgnes: Toby Cavanaugh kõndis otse nende poole. Poisi juuksed olid pea ümber ludus ja muidu vampiirilikult kahvatu nägu õhetas. Ta astus joonelt Ali juurde.

      „Ma nägin sind.” Toby oli nii vihane, СКАЧАТЬ