Taevatagune suurem ilm. Siim Veskimees
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Taevatagune suurem ilm - Siim Veskimees страница 6

Название: Taevatagune suurem ilm

Автор: Siim Veskimees

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежная фантастика

Серия:

isbn: 9789949459483

isbn:

СКАЧАТЬ need arvessevõetavad. Juba selle lühikese teekonna jooksul oli ta üllatusega avastanud, et tegelikult ei olnud tal midagi, kohe mitte midagi, mis oleks päriselt, arvessevõetavalt takistanud teda kohe teele asumast. Endalegi üllatuseks leidis ta, et see seiklus, ükskõik kui pöörane või lühiajaline see olema saaks, oleks kindlasti parem, kui ta senine rabelemine ülikoolis…

      Sõit oli lühike ja varsti istusid nad kõrvuti Jabi suurima panga erakabinetis. Tedus vaatas oma terminali ja pidi mitu korda silmi pilgutama, sest kirjaridadest ekraanil oli selge, et ta saab tohutu majandusliku võimu, mida on palju rohkem, kui ta reaalselt kogu elu jooksul saavutada suudaks. Ta leidis end naeratamas ja lõi omalt poolt sisse vajalikud koodid. Vähem kui kümne minutiga oli kõik korras. Zätereit oli vahepeal kusagilt välja võtnud mahuka pudeli ja klaasid, nad lõid kokku ja jõid, ning siis puhkes Zätereit naerma. Korraga leidis Tedus end kõige rohkem kartmast, et see kõik oli nali… ei veel hullem, Julgeoleku provokatsioon… Ent siis ta taipas, et mees naerab kergendusest.

      „Sa oled Hesedda! Ükskõik mis elu sa oled elanud, kui vähe sa ka tead meist ja meie tegemistest, ei lase see veri sind päriselt süldistuda. Me oleme vennad!”

      Selline kogus kanget alkoholi pani ta läkastama, kuid ta kogus end kohe vapralt ja pühkis pisarad silmist.

      „Ja nüüd – kaome siit planeedilt,” pilgutas Zätereit, ta uus tööandja talle silma.

      Teduse üllatuseks ei suundunud nad mitte suure kosmosesadama poole. Mõne hetke pärast ta taipas, kuhu nad lähevad – otse sealsamas vanade tehaste vahele oli kiilutud väiksem, mida mõnikord kasutasid piiriasukate laevad. Tedus ei olnud aga mitte kunagi isegi mitte kohanud inimest, kellel oleks isiklik sädelaev. Kuuldavasti olid need piirialade kaupmeestelgi nii-öelda „kamba peale”.

      Tasapisi hakkas talle kohale jõudma kogu asja tõsidus. Maailma piirid avardusid. See mees oli tulnud väga kaugelt. Ta ei olnud eriti tõsiselt võtnud igasuguste ametijuppide hoiatusi, et teda või kedagi teist Akadeemias peetakse sihikul ta teadmiste pärast. Ta teadis, et kusagil väljaspool Rahutoojate Impeeriumi on jõud, kes soovivad teostada fundamentaaluuringuid sädefüüsikas vallas ja vajavad meeleheitlikult võimalikest parimaid spetsialiste, kuid see väljaspool oli tähendanud piiriasukaid. Kas tõesti olid rahutoojate teadmised ruumi struktuurist ka üldisel tasemel midagi väärt?

      Ent igal juhul soovis ta minna. Ta oleks eelistanud kasvõi natukeseks planeedilt minema saada, et seiklus, kui see ka pidi lõppema piinlike seletuste ja vabandustega, ei lõppeks enne, kui õieti alata sai. Korraga ta taipas, kui väga ta oli vihanud oma elu, seda sõjaväelaslikku reglementeeritust, pidevat tähenärimist ja üksteise taga luuramist, pidevat silmakirjalikkust ja emotsioonitust – ebainimlikkust, mis mädanikuna sõi Rahutoojate Impeeriumi ühiskonda.

      Limusiin tegi head sõitu (ilmselt vastasid tõele jutud, et selle klassi autodele antakse suurem kiirus ja nad lubatakse eelisjärjekorras läbi) ja juba veerand tunni pärast tuhisesid nad läbi kollaselt vilkuva värava, pöörasid paar korda mingites metallkäikudes ning peatusid lõpuks otse avatud luukidega ootava laeva all.

      Tedusile ei antud aega seda silmitseda, sest Zätereit viipas kannatamatult trepilt. Noormees jõudis nende paari sekundi jooksul registreerida vaid sujuvate joontega pisut laiaksvajutatud silindrit meenutava kogu, mis oli palju suurem, kui ta oodanud oli. Ta pidi endale meelde tuletama, et ‚era’ ei tähenda automaatselt pisikest ja lõpuks peavad inimesed seal sees teinekord aastate kaupa elama. Tuled kustusid ja viimane, mida ta trepilt nägi, oli Jaburuse õhtutaeva roosakassinine viirg, mis paistis laialiroomava katuse vahelt. Trepp hakkas end kokku korjama niipea, kui ta üles sai ja kaaslase järel edasi liikudes registreeris ta luukide sulgumise momendi eksimatult sellega paratamatult kaasneva ülikerge õhurõhu muutuse järgi.

      Nad tõusid kuhugi laeva keskele ja korraga tundus, et nad on astunud avatud rõdule. Ent loomulikult oli see vaid kujutis.

      „Istu,” viipas Zätereit diivanite poole ja sättis end puldi taha. Esimese asjana, juba siis, kui ta alles kõndis, tabas ta käsi mingit klahvi ja vaikse õõtsatusega hakkas angaaripõrand allapoole vajuma. Laeva kiirus suurenes ruttu, kuigi mingit kiirendust tunda ei olnud. Juba laius nende all lennuvälja katus, luuke täis kui pikalikeeratud üürimaja sein, see tõmbus kokku ja valgete varjudena vuhvatasid allapoole pilved. Õhtutaeva määritud samet muutus kiiresti puhtaks põhjatuseks ja kuidagi märkamatult hakkas horisont allapoole vajuma, all mõõtmatuna laiunud pinnast sai hoomatav kera. Mingid kirjad välgatasid, mingid hääled õiendasid vaikselt, laev kaldus, planeet oli korraga küljel ja jätkas kokkutõmbumist, hetkeks sähvatas ere valgus kusagilt tagapoolt, ent enne, kui mehed õieti silmigi kissitada jõudsid, korrigeeris automaatika niigi ohutu ekraanide valguse sobivasse skaalasse ja planeedi varjust välja jõudnud päikesest sai ilus helekollane ketas.

      „Meil on tund aega, enne kui sädetagusesse läheme,” lausus Zätereit vaikselt ja Tedus võpatas. Ta oli ilmselt pikki minuteid jõllitanud eemalduvat planeeti, ise sügavalt mõttes.

      „Soovid sa midagi? Või näitan sulle ära kajutid? Meid on vaid kaks, nii et sa saad valida.”

      Tedus noogutas hajameelselt ja tõusis. Peremehele järgnedes avastas ta, et laeva eluruumide osa ei olegi nii suur, kui ta oli oletanud, igatahes heitis ta ruumidele huvitu pilgu ja noogutas ühe juures – ega need oluliselt üksteisest ei erinenudki.

      „Sa võid ju hiljem ka kolida,” lubas Zätereit muigamisi, nähes suurepäraselt teise segadust. „Minu enda oma on siin, seda ei saa, teised on vabad,” viipas ta käega, juhtimisruumi tagasi suundudes, pisut kuutõbise ilmega noormees sabas.

      „On sul head konjakit?” küsis viimane mornilt, taas diivanil eemalduvat planeeti silmitsedes. „Ja kui juba selleni läks, võiks paluda musta teed, keskmise kangusega, suhkruta.”

      „Laeva nimi on Anu,” sõnas peremees. „Anu, sa kuulsid.”

      „Jah, ma kuulsin,” lausus tasane meeldiv naisehääl. „Mis on „hea”? Teega läheb kolm minutit.”

      Zätereit silmitses oma kaaslast mõtlikult, siis peitis ohke ja imekerge sardoonilise irve. „Täna on see Lavredonnar VSOP.”

      Ta tegi paar juhtimisliigutust ja selgitas siis kaaslasele: „Mul on ka päris ehtsat Rand Monaadi ja Luadraud, XO variandid, kuid suhteliselt vähe. Pärast vaatad ise nimekirjadest. Täna, kui peamine eesmärk näib olevat end nokauteerida, soovitaksin lihtsamat maitset.”

      „Nokauteerida? On või?” Tedus mõtles hetke. „Vist on jah…” Ta tühjendas esimese talle ulatatud klaasi ja andis robotile märku see uuesti täita, jõi teist aeglasemalt ja maitses siis vahepeal tulnud teed. Võpatas, jäi auravat tassi silmitsema ja maitses aeglasemalt. „Ah sellepärast läks kolm minutit…” pomises ta. „Ta tõepoolest tegi seda. Ma mõtlesin, et lihtsalt automaatika on aeglane. Mis asi see õieti on? Ma pole vist elu sees midagi nii… head joonud.”

      „See on lihtsalt tavaline must tee, kasvanud Tuukani põhjakalda istandustes.”

      „Tuukan – mis koht see on?”

      „See on mu koduplaneet.”

      „Kas… kas kõik selles maailmas on nii hea?”

      „Maitse asi. Üldiselt on Tuukan jah väga maitsev maailm, sealne toit on selgelt parem kui enamikus muudes maailmades kasvatatud, ja loomulikult varustan ma oma laeva kodus.”

      Tedus maigutas. „Ma olen püüdnud kujutleda, mis tunne on saada korralikku toitu… see tähendab kogu aeg süüa head toitu. Sellist, mida saab kohutava raha eest paremates restoranides. Ega tavalisel toidul ju midagi СКАЧАТЬ