Ameerika. Loss. Franz Kafka

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oled minu onu,» ütles Karl ja suudles tal kätt, mille eest ta sai vastusuudluse laubale. «Ma olen väga rõõmus, et sind kohtasin, aga sa eksid, kui arvad, et minu vanemad sinust ainult halba räägivad. Peale sellegi olid su jutus mõned vead, tähendab, ma mõtlen seda, et tegelikult ei toimunud kõik mitte nõnda. Siit vaadates ei saa aga tõesti asjade üle nii hästi otsustada, ning ma usun peale kõige muu, et sellest pole erilist kahju, kui härrad ei saa päris täpset informatsiooni selle loo kõigist peensustest, mis neile ju tõesti eriti korda ei lähe.»

      «Hästi öeldud,» lausus senaator, talutas Karli silmanähtavalt kaasaelava kapteni ette ja küsis: «Eks ole mul tore õepoeg?»

      «Mul on hea meel,» ütles kapten säärase kummardusega, millega üksnes sõjaväelise koolitusega inimesed toime tulevad, «et ma sain teie õepojaga tuttavaks, härra senaator. Minu laevale on eriliseks auks, et ta juhtus selle haruldase kokkusaamise kohaks. Aga küllap oli reis vahetekil üsna kole, jah, võid sa siis teada, kes pardal viibib. Me teeme küll kõik, mis meie võimuses seisab, et vaheteki rahvale sõitu võimalikult kergeks teha, märksa rohkem näiteks kui Ameerika liinid, aga säärast sõitu mõnuks muuta pole meil siiski veel õnnestunud.»

      «See ei tulnud mulle kahjuks,» ütles Karl.

      «See ei tulnud talle kahjuks,» kordas senaator valjusti naerdes.

      «Ainult ma kardan, et oma kohvrist olen ma – », ja sellega meenus Karlile kõik, mis oli siin sündinud ja mis veel teha jäi, ta vaatas ringi ja nägi kõiki kohalolijaid austusest ja imestusest sõnatuna nende endistel kohtadel, pilgud temale suunatud. Ainult sadama-ametnike ilmest, niipalju kui nende ranged, enesega rahulolevad näod üldse midagi aimata lubasid, võis välja lugeda kahetsust, et nad olid tulnud nii kohatul ajal, ja taskukell, mis nüüd nende ees laual lebas, oli neile tõenäoliselt tähtsam kui kõik see, mis siin toas toimus ja vahest veelgi juhtuda võis.

      Esimene, kes pärast kaptenit oma osavõttu ilmutas, oli kummalisel kombel kütja. «Soovin teile südamest õnne,» ütles ta ja raputas Karlil kätt, millega ta tahtis just nagu tunnustustki väljendada. Kui ta siis samade sõnadega senaatori poole tahtis pöörduda, astus see sammu tagasi, nagu oleks kütja oma õigustest üle astunud, ja kütja jättiski otsemaid järele.

      Kõik teisedki taipasid nüüd, mis neil teha tuleb, ning moodustasid Karli ja senaatori ümber otsemaid suure segadiku. Nii juhtus, et Karl võttis vastu isegi Schubali õnnesoovi ja tänas selle eest. Viimastena astusid taastekkinud rahus ligi sadama-ametnikud ja ütlesid kaks ingliskeelset sõna, mis mõjusid naermaajavalt.

      Senaator oli nii heas tujus, et ta lõbu täielikuks maitsmiseks endale ja teistele kõrvalisemaidki momente meenutas, mida teised loomulikult mitte üksnes ei talunud, vaid huviga kuulasid. Nii juhtis ta jutu sellele, et ta oli köögitüdruku kirjast Karli silmatorkavamad tunnusmärgid igaks juhuks, vajaduse korral kiireks kasutamiseks oma märkmikusse välja kirjutanud. Ja kütja talumatu patramise ajal oli ta just selle sihiga, et millelegi muule mõtelda, märkmiku välja võtnud ning proovinud köögitüdruku mitte just detektiivselt täpseid tähelepanekuid naljaviluks Karli välimusega kokku viia. «Ja nii leiadki oma õepoja!» lõpetas ta säärasel toonil, nagu oleks ta tahtnud, et teda veel kord õnnitletaks.

      «Mis nüüd kütjast saab?» küsis Karl onu viimatisest jutust mööda minnes. Oma uues seisundis uskus ta võivat kõike, mida ta mõtles, ka välja öelda.

      «Kütja saab seda, mida ta ära on teeninud,» ütles senaator, «ja mida härra kapten heaks arvab. Ma usun, et meil on sellest kütjast juba enam kui küllalt, selles suhtes on iga siin viibiv härra minuga kindlasti ühel nõul.»

      «Kui asi on õigluses, siis pole see ju oluline,» ütles Karl. Ta seisis onu ja kapteni vahel ning uskus võib-olla just selle asendi tõttu, et otsus on tema kätes.

      Sellest hoolimata ei paistnud kütja enam midagi head lootvat. Ta hoidis käsi poolest saati püksirihma vahel, mis tema ärritatud liigutuste tõttu koos mustrilise särgiribaga nähtavale oli tulnud. See ei teinud talle üldse muret; ta oli oma häda ära kaevanud, nüüd võidakse ka neid paari riideräbalat näha, mis tal seljas, ja teda siis minema viia. Ta kujutles, et teener ja Schubal kui ameti poolest siin kõige alamad peaksid talle selle viimase heateo tegema. Schubal saaks siis rahu ega peaks enam meelt heitma, nagu ülemkassiir seda väljendanud oli. Kapten võiks puha rumeenlased ametisse võtta, igal pool räägitaks ainult rumeenia keelt ja siis läheks ehk tõesti kõik paremini. Ükski kütja ei õiendaks siis enam peakassas, ainult tema viimasest patramisest säiliks küllalt sõbralik mälestus, sest nagu senaator sõnaselgelt ütles, oli see olnud kaudseks ajendiks õepoja äratundmisel. See õepoeg oli muide katsunud talle enne seda mitu korda kasulik olla ja tänanud teda seega ette juba ammu enne äratundmist enam kui küllaldaselt temapoolse teene eest; kütjale ei tulnud pähegi temalt veel midagi nõuda. Muus osas aga, olgu ta pealegi senaatori õepoeg, kapten pole ta kaugeltki mitte, ja kapteni suust langeb lõpuks see kuri sõna. – Vastavalt sellele arvamusele katsus kütja Karli poole mitte vaadata, kuid kahjuks ei jäänud ta pilgule selles vaenlaste toas muud puhkepaika.

      «Ära mõista olukorda valesti,» ütles senaator Karlile, «võib-olla ongi asi õigluses, aga ühtlasi ka distsipliinis. Need mõlemad, eriti viimane, alluvad siin härra kapteni otsusele.»

      «Nii see on,» pomises kütja. Kes seda märkas ja mõistis, see muigas kummastunult.

      «Ja meie oleme pealegi härra kaptenit tema ametiasjades, mida just New Yorki saabumisel kuhjub kindlasti uskumatult palju, juba küllalt takistanud, niisiis on meil ülim aeg laevalt lahkuda, et mitte kõigele lisaks veel äärmiselt mõttetu vahelesegamisega ühest tühisest nääklemisest kahe masinisti vahel suurt sündmust teha. Ma mõistan muide täielikult sinu talitusviisi, kallis õepoeg, aga just see annab mulle õiguse sind siit kibekiiresti ära viia.»

      «Ma käsin teile kohe paadi vette lasta,» ütles kapten, Karli imestuseks vähimalgi määral vastu vaidlemata onu sõnadele, milles ju kahtlemata võis näha üksnes onu enesealandamist. Ülemkassiir tõttas ülepeakaela kirjutuslaua juurde ja andis kapteni käsu telefoni teel paadijuhile edasi.

      Asjaga on kiire, ütles Karl endamisi, aga ma ei saa midagi teha, kui ma ei taha kõiki solvata. Ma ei saa ju praegu onust lahku minna, nüüd, kus ta mind alles üles leidis. Kapten on küll viisakas mees, aga see on ka kõik. Kui asi puutub distsipliini, siis on ta viisakus otsas ja onu sõnad tulid kindlasti otse kapteni südamest. Schubaliga ei taha ma rääkida, mul on niigi kahju, et ma talle kätt andsin. Ja kõik teised siin on paljas põhk.

      Säärastes mõtetes läks ta pikkamisi kütja juurde, tõmbas tal parema käe vöö vahelt välja ja mängitas seda oma peos.

      «Miks sa ei ütle midagi?» küsis ta. «Miks sa kõigega lepid?»

      Nüüd tõmbas kütja otsaesise kipra, just nagu otsides väljendust sellele, mis tal öelda oli. Vahepeal vaatas ta Karli ja oma kätt.

      «Sulle tehti ju ülekohut, nagu mitte kellelegi teisele siin laevas, seda tean ma täpselt.» Ja Karl liigutas oma sõrmi kütja sõrmede vahel edasi-tagasi, kuna kütja vahtis särasilmil ringi, nagu saaks talle osaks õndsus, mida küll keegi ei tohiks talle pahaks panna. «Aga sa pead ennast kaitsma, «jah» ja «ei» ütlema, muidu pole ju inimestel tõest aimugi. Sa pead mulle lubama, et talitad minu nõu järgi, sest ma kardan täiesti põhjendatult, et mina ise ei saa sind enam üldse aidata.» Ja Karl nuttis kütja kätt suudeldes ning võttis selle lõhenenud, peaaegu elutu käe ja surus vastu oma põski nagu mõnd aaret, millest tuleb loobuda. – Siis aga oli ka senaatorionu juba tema kõrval ja tõmbas ta, olgugi üpris väikese vägivallaga, eemale.

      «See kütja paistab sind ära teinud olevat,» ütles ta ja vaatas üle СКАЧАТЬ