Tähetund. Betti Alver

Чтение книги онлайн.

      Seal, kus pööriputk ja loogas pajud

      peegelduvad Pedja mustas vees –

      sinna jooksen ikka pakku ajul,

      kui mu hinges umbne viha keeb.

      Kas mind rõhub ahas toakoobas,

      rasvaving ja haisev murulauk,

      elu rammalt, loiult roomav roobas,

      nurjund ootus, hargnev sukaauk –

      Pedja! Pedja! sinu kaldaliiva

      tallad tambivad siis tusapalangu,

      sinu öised, laisad lainetiivad

      viivad minema mu vihavalangu.

      Mul on äkki võlusõnu üleliia,

      imet sõrmedes kui hanges lund.

      Piilun võimatusi sinna-siia,

      kuni huugama lööb hommiktund.

      See on vabrik teispool lubjakuuri,

      kaugest metsast tõuseb õhkuv kirm.

      Jooksujalu tõttan jälle puuri,

      hinges vastse päeva vastne hirm.

      Jälle tahmana mu peale viha vajub,

      tuhm kui tuhk, ma sorin tuhka lees.

      Mina?.. Ei, ma olen seal, kus loogas pajud

      peegelduvad Pedja mustas vees.

      Äkki ilm läks sulale,

      tuisk lõi valgeks linna.

      Võtsin uued kindad käest:

      milleks, milleks minna?

      Heitsin nurka kübara,

      mantli tuvihalli,

      mähkisin end üleni

      punasesse salli.

      Vanaema oli noor,

      kui neid lõngu keris.

      Nüüd ta kondid kõdunend,

      rätik ent kui veri.

      Narmad nagu helmeread

      minu randmel kõhnal.

      Tunnen, ihust kahvatust

      hoovab mullalõhna.

      Äkki ilm läks sulale,

      tilgub räästakallak.

      Raban rõivad, kindad maast,

      jooksen trepist alla.

      Naerma peaksin mina nüüd,

      naerma, et aken põruks!

      Ent tummalt ma ootan hommikut,

      suu ümber nutuvõru.

      Issand! kuskil aosinetuses

      seisavad noored, niisked kased,

      kuskil murduvad praegu tammid,

      suitseb tõrvane kütisease,

      kuskil nagisevad puukodarad,

      vajudes rummuni lumevette,

      kuskil… oh, miks mina istun siin,

      vahtides süngelt enda ette?

      Nüüd mina tunnen, kõik oli tuhk,

      mida otsisin lõõmavas innus.

      Milleks minule kirevad uimad,

      petlikud rannad, lilled ja linnud?

      Maanteele nüüd kisub mu süda –

      seni sihitult hulkuda tahan,

      kuni jahedad kevadvihmad

      pesevad silmist nukruse maha.

      Kevad piirand selle linna,

      tuultel’ vastu ruttan.

      Kõik nüüd mulle vend ja sõsar,

      tahaks laulda, nutta.

      Roimar nelja täägi vahel –

      peidad silmi, kõrvu.

      Ah, nii tihti mustal tunnil

      seisime ju kõrvu.

      Valemängur, laadaline,

      parkal, kingsepp, varas –

      igamees mul täna sõber,

      iga iste paras.

      Naine närbuv sünges majas –

      ehid kõhnu õlgu.

      Nõnda palju, hirmus palju

      olen sulle võlgu.

      Kellele teind elu liiga,

      joomar, pätt ja lurjus –

      võtke, võtke minu süda,

      rüübake end purju!

      Taeva silmad on mu kohal

      sügavad ja hellad.

      Kõrgel rohelises kuplis

      löövad metsakellad.

      Suvi sammub üle põllu,

      juustes viljakõrred,

      mullas kobrutades käivad

      suured pulmatõrred.

      Mõdupiisku pillab õitest

      ristik mesirõske.

      Maasikatel СКАЧАТЬ