Vanaisa surm. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

      Vanaisa surm

      Vanaisa surm

      Ühel hommikul ei tõusnud vanaisa voodist. Kui minia temalt küsis, mis tal viga, vastas ta:

      «Ei kedagi.»

      «Miks sa siis üles ei tõuse?» päris minia edasi. «Hakkan surema,» vastas vanaisa.

      «Kuis sa siis sured, kui sul midagi viga ei ole?» «Eks näeb.»

      «Aga kes su vitsad siis korvi paneb, mis sa eile metsast koju tõid?»

      «Vitsad,» lausus vanaisa ja vaikis natukene aega. Siis ütles ta: «Vitsad pange mulle kirstu.»

      «Ega sa ometi hauas taha korve edasi punuda?» naeratas minia.

      «Mis sealgi paremat teha,» arvas vanaisa.

      «Eks sul siis kulu lõpuks ka puhkus marjaks ära,» ütles minia, tõusis toolilt ja läks välja, nagu oleks tal mõni hädaline asi toimetada.

      Natukese aja pärast astus sisse kuue-seitsmene Uku ja ütles:

      «Vanaisa, kas hakkad tõesti surema?»

      «Ema ütles või?» küsis vanaisa vastu.

      «Ema ütles isale, ma kuulsin ja tulin vaatama.» «Et kuidas ma suren, mis?»

      «Jah, vanaisa.»

      «Kas sa siis surma ei karda?»

      «Mis ma tast ikka kardan, ega ta minu kallale tule.»

      «Ää ole nii kindel, et ei tule. Vahel tuleb ka sinusuguse kallale. Tuleb ja koputab uksele kopp, kopp, kopp! ja küsib, et kas siin elab see ja see ema silmatera.»

      «Kas sina oled ka oma ema silmatera?» küsis Uku. «Mis nüüd minu ema silmaterast veel, kui mul omalgi pole änam silmi peas!» ohkas vanaisa.

      «Kuidas sa näed siis metsas käia ja vitsu korjata, kui sul pole silmi peas?»

      «Mul on ju kepp,» seletas vanaisa.

      «On siis kepil silmad?»

      «Kuis siis muidu. Kepil on silmad ja kõrvad.» «Kui sa ära sured, siis jäta oma kepp minule.» «Sul on ju omal alles silmad ja kõrvad.»

      «Aga kui saan vanaks ja jään pimedaks nagu sinagi, vanaisa …»

      Ema tuli uuesti tuppa, nõnda katkes Uku ja vanaisa jutt.

      «Tahad ehk süüa, vanaisa?» küsis minia. «Toit peletab surmamõtted.»

      «Mis ta neist veel peletab.»

      «Nii et mõtled ikka tõesti surema hakata?»

      «Mis siis veel! Niikuinii olen kümmekond viimast aastat pimesi kepi varal kohmitsend.»

      «Kust siis sul nüüd äkki need surmamõtted?» «Tihasest, minia, tihasest.»

      «Kuis nii tihasest? Tihane pole ju surmalind, iseasi, kui kirikuhakk või kägu.»

      «Minu surmalind on tihane.»

      «Kus sa temaga siis kokku said?»

      «Eile metsas, tuli mu kaabulotile nokkima.»

      «Kust sa tead, et see oli tihane?»

      «Häälest, mis muud. Toksib nokaga ja karjub.» «Ja see tähendab surma?»

      «Aga mis siis muud minusugusele? Ega ma ometi pea ootama, kuni linnud tulevad mu pimedaid silmi nokkima?»

      «Kus sa siis olid, kui tihane tuli?»

      «Puhkasin jalga kännu otsas.»

      «Siis ehk tihane ei teadnud, et oled sina, pidas kännuks.»

      «Muidugi pidas kännuks, mädand kännuks. Ja seda ma olengi, tihane oma nokaga tuletas meelde, tihane, see jumala linnuke. Mina ise olin selle unustanud. Nüüd ma änam ei unusta.»

      «Inimeste juttu ei pane sa juba ammugi enam mikski, vanaisa, mis sa siis sellest linnukesestki nii tõsiselt võtad,» rääkis minia.

      «Ega linnuke a’a juttu, tema muidu. Tema nokaga toks, toks, toks! Nagu taoks naelu laua sisse.»

      «Ega kõik naelad ole kirstunaelad.»

      «Pole minu tarvis änam teisi naelu, miniakene.» Nad vaikisid tükk aega, siis küsis minia:

      «Kas sured rõõmuga, vanaisa, kui ehk surm tuleb?» «Aga mis siis veel!»