Kuidas üks kuningatütar seitse aastat oli maganud. Friedrich Reinhold Kreutzwald

Чтение книги онлайн.

      Kuidas üks kuningatütar seitse aastat oli maganud

      KUIDAS ÜKS KUNINGATÜTAR SEITSE AASTAT OLI MAGANUD

      Ükskord oli ühe suure kuninga tütar äkitselt ära surnud. Leinamine ja kaebuse kisa täitis kogu maad.

      Sel päeval aga, kui surnu pidi puusärki pandama, tuli kaugelt maalt üks tark mees leinava kuninga linna. Ta märkas kõikide kurblikust olemisest, et siin midagi iseäralikku asja võis juhtunud olla, ja küsis, mis mure ja raskus linnarahvast koormab. Niipea kui ta teadust oli saanud, läks ta kuningliku koja ligidale, nimetas ennast targaks arstiks ja palus luba, et ta kuninga ette tohiks minna. Juba ukse lävelt hüüdis ta valju häälega:

      „See neitsi ei ole surnud, vaid väsinud; laske teda mõni aeg puhata.“

      Kui kuningas seda hüüdmist oli kuulnud, andis ta võõrale käsu ligemale astuda. Aga tark ütles: „Neitsi ei tohi mitte hauda pandud saada, kuhu surnud maetakse. Ma tahan klaasist kirstu ehitada, sinna sisse tahame ta sängitada ja rahulikult magada lasta, kuni ülesärkamise aeg kätte jõuab.“

      Kuningas oli selle jutu üle väga rõõmus, ta tõotas targale rohket palka, kui kuulutus tõeks pidi minema. Tark tegi suure klaasist kirstu, pani siidpadjad sinna sisse, sängitas kuningatütre nende peale, pani kaane kinni ja laskis kirstu ühte suurde tuppa kanda, aga vahid ukse ette panna, et keegi magajat ei pidanud äratama.

      Pärast seda, kui see oli sündinud, ütles tark kuningale: „Nüüd saatke mehi välja kõigile maadele ja laske kõik klaasvarandused üles osta, ma tahan siis ühe ahju teha, suurema kui teie kuninga linn, kus sees meie klaasi üheks mäeks kokku sulatame. Kui kuus aastat on mööda jõudnud ja lõokeste laul parajasti seitsmenda suve tulekut kuulutab, siis saatke igale poole käskjalad välja ja laske kuulutada, et igal noormehel luba on teie tütrele kosja tulla. Kes neist kosilastest kas hobuse seljas ratsa või oma jalgade peal käies klaasmäe harjale jõuab, see peab teile väimeheks saama. Sest kui väljavalitud mees tuleb, mis seitsme aasta ja seitsme päeva pärast saab sündima, siis ärkab teie tütar unest ja annab peiule kuldsõrmuse. Kes selle sõrmuse teie kätte toob ehk oleks ta ka kõige kehvem teie alamaist, võibolla ehk ühe vabadiku poeg, sellele peate teie oma tütre abikaasaks andma, muidu saaks ta igavese une sisse langema.“

      Kuningas tõotas targa tahtmist kõigis asjus täita ja käskis sedamaid kõigilt ümberkaudu maadelt klaasivarad kokku osta, millega, kui kuues aasta lõpule läks, terve penikoorem maad seitsme sülla kõrguselt sai täidetud.

      Vaheajal oli tark mees oma sulatamiseahju valmis teinud, mille kõrgus ligi alamate pilvedeni ulatas. Kuningas pidi temale kaks tuhat inimest abiks andma, kes klaasiahju täitsid; selle peale hakati klaasi sulatama, misläbi nii kange palav tõusis, et rabad, jõed ja väiksemad järved ära kuivasid, ja ka allikates ja sügavamates kaevudes vee vähenemine nähtavale tõusis.

      Meie tahame nii kaua, kui tark oma klaasmäge kokku sulatab, ühte taluhurtsikusse minna, mis kuningalinnast kaugel ei ole ja kus üks vana isa oma kolme pojaga elab. Mõlemad vanemad vennad olid osavad, igapidi tublid poisid, aga noorem natuke lollakas. Kui isa haigevoodil maas ja oma elu otsa ligi tundis tulevat, laskis ta pojad oma aseme ette astuda ja rääkis nõnda: „Ma tunnen, et mul kojuminek pea käes on, sellepärast tahan ma teile oma viimast tahtmist kuulutada. Teie, minu armsad vanemad pojad, peate üheskoos maja ja maid talitama, kui te mitte mõlemad naist ei lähe võtma ja kahe leepaja-kuninga valitsus lahutust majasse ei sigita. Üks vana tõesõna ütleb: „Ruum, kus seitse naiseta venda rahulikult elavad, läheb kahe venna naisele väga kitsaks, nii et nad teineteise tutist kinni sasivad.“ Niisugusel puhul peate te maja ja põllumaad eneste keskel jagama. Siiski peab noorem vend, kes ei peremeheks ega sulaseks ei kõlba, niikaua kui ta elab, teie juures peavarju ja toitu leidma. Selle eest kingin ma teile mõlemale oma rahakirstu päranduseks. – Teie noorem vend on küll natuke lühikese aruga, aga tal on hea süda, sellepärast saab ta kõiges niisama heatahtlikult teie sõna kuulma, kuidas ta minu vastu ikka sõnakuulelik on olnud.“

      Vanemad vennad tõotasid kuivade silmadega ja rohkesõnaliste keeltega isa tahtmist täita, aga noorem ei rääkinud ühtki sõna, vaid nuttis kibedasti. „Veel ühte tahan nimetada,“ ütles isa, „kui ma olen surnud ja teie mind hauda olete sängitanud, siis palun ma viimast pisukest armastuseteenistust, et igaüks teist ühe öö minu haua peal valvab!“