Kuidas üks kuningapoeg karjapoisi-põlves üles kasvas. Friedrich Reinhold Kreutzwald

Чтение книги онлайн.

      Kuidas üks kuningapoeg karjapoisi-põlves üles kasvas

      KUIDAS ÜKS KUNINGAPOEG KARJAPOISI-PÕLVES ÜLES KASVAS

      Ükskord oli üks kuningas, kes väga heldesti ja armulikult oma alamaid valitses, nõnda et kõiges kuningriigis ühtki inimeselooma ei leitud, kes teda ei oleks õnnistanud ja temale elupäevade pikendust taevase isa käest palunud. Kuningas elas juba mõnda aastat õnnelikus abielus, aga neile ei olnud ühtainustki last antud. Suur oli sellepärast tema ja kõigi alamate rõõm, kui kuningaproua ühe pojakese ilmale tõi. Aga tema emasüda ei pidanud kaua seda õnne maitsma. Kolm päeva pärast poja sündimist vajusid tema silmad surma unel kinni, nii et nad midagi enam siin ilmas ei võinud näha, misläbi poeg vaesekslapseks ja kuningas leseks jäi.

      Otsata raske oli kuninga leinakurbus armsa proua surma üle; temaga leinasid üheskoos riigi alamad, nii et kuskil rõõmsat silma ei leitud. Alamate tungil kosis kuningas küll kolme aasta pärast teise abikaasa, siiski ei olnud temal uue nooriku valimisel seda õnne kui esimesel kosimisel; ta oli tuikese matnud ja kulli asemele saanud, nagu paraku mitmele lesele juhtub. Kositud noorik oli üks valju südamega õel naisterahvas, kes ei kuningale ega alamatele head ei näidanud. Endise proua poega ei võinud ta oma silma all kannatada, sest et ta kartis, riigi valitsus võiks võõraspoja kätte saada, keda alamad tema kadunud ema pärast armastasid.

      Tige kuningaproua pidas sellepärast kurja nõu poisikest kuhugi salamahti kõrvale saata, kust teda kuningas enam leida ei või; poisikest ära hukata ei olnud tal julgust. Keegi nurjatu vanaeit oli maksu eest kurja asja toimetusel kuningaproua abiline. Selle ülekohtuse naise kätte anti ühel ööl laps ja saadeti salateel kaugele, kuhu teda vaestele inimestele kasvandikuks pidi antama. Teel riisus vanaeit kõik peenikesed riided lapse seljast ja pani teised hilbud temale ümber, et keegi pettust ei märkaks. Vanaeit oli kuningaprouale kindla vandega tõotanud, et ta kellelegi inimesele kohta ei nimeta, kuhu kuningapoeg oli viidud.

      Lapsevaras ei julgenud päevavalgel käia, sest et ta tagaotsijaid kartis, sellepärast viibis temal teekäik pikale, enne kui ta varjulise koha leidis, kus kuninglik laps aset pidi saama. Üksikusse metsatalusse, kuhu palju iial võõra inimese jalg ei saanud astuma, anti varastatud kuningapoeg kasvandikuks ja maksti peremehele sada rubla kasvatamise vaeva. Õnneks kuningapojale oli, et ta heade inimeste juurde sai, kes tema eest niisamuti hoolt kandsid, kui oleks ta nende lihalik laps olnud. Terase vaimuga poisike tegi neile mõnikord nalja, iseäranis kui ta ennast kuningapojaks nimetas. Rohkest kasvatamisehinnast märkasid nad küll, et poisike üks õiguse rajalt kõrvale läinud, isa või ema poolt suuremat sugu rahva laps võis olla, ometi ei ulatanud neil mõtted iial nii kõrgele, et nad seda oleksid võinud tõeks pidada, mis laps rumalast peast enesest kiitis.

      Igamees võib isegi arvata, missugune suur ehmatus sel hommikul kuningakojas tõusis, kui leiti, et pojuke öösel oli ära varastatud, ja nii imelikul viisil, et keegi ei olnud kuulnud ega pisemaid varga jälgi järele jäänud. Kuningas nuttis mitu päeva kibedasti oma kadunud poega taga, keda ta oma õndsa abikaasa pärast seda enam armastas, mida vähem ta teisest abikaasast õnne leidis. Küll otsiti kaua aega igalt poolt ja nuusiti kadunud lapse jälgi taga, tõotati suurt vaevapalka igaühele, kes selle poolest midagi märki võiks anda, ometi vajus kõik tühja, poisike näitas kui ära sulanud olevat, nii et ühegi otsija silma temast põrmukest ei paistnud. ekski inimene ei osanud niisugust salaasja seletada, mõned arvasid kurjavaimu või nõiduse väe lapse olevat viinud. Sinna üksikusse metsatalusse, kus kuningapoeg elas, ei olnud ükski otsija oma sammu viinud, niisama vähe võisid kuulutused sinna ulatada.

      Seni kui teda kodus surnuna taga nuteti, kasvas kuningapoeg metsa varjul priskesti üles, kuni ta selle vanuseni jõudis, et juba asjatalitust võis ette võtta. Seal näitas ta igas kohas imelikku tarkust, nii et kasuvanemad sagedasti pidid tunnistama, kuidas siin muna kanast palju targem oli.

      Kuningapoeg oli juba rohkem kui kümme aastat metsatalus elanud, seal tõusis tal igatsus südamesse muile rahvaile minna. Ta palus kasuvanematelt luba enda käe peal leivapalukest minna teenima, üteldes: „Mul on mõistust ja rammu küllalt, et teiste abita oma pead võin toita. Siin üksikus elus läheb mul aeg väga igavaks.“

      Ehk küll kasuvanemad esiotsa väga vastu tõrkusid, siiski pidid nad viimaks poisikesele järele andma ja tema igatsemist täitma. Peremees läks ise teda saatma ja temale mõnusat paika kuulama. Ühes külas leidis ta nõuka taluperemehe, kellele karjapoissi tarvis läks, ja et kasvandik ise seesugust ametit endale soovis, siis sobitati kaup sedamaid valmis. Ehk küll kaup aasta peale kinnitati, tehti veel iseäranis tingimine, mille järgi poisil igal ajal lubatud oli ennast teenistusest lahti päästa ja kasuvanematele tagasi minna. Niisamuti tahtis peremees, kui tema poisiga rahul ei oleks, teda enne aastat priiks lasta, aga mitte kasuvanemate teadmata.

      Küla, kus kuningapoeg teenistust saanud, seisis ühe suure maantee ligidal, kust iga päev palju inimesi mööda käis, niihästi alamaid kui ülemaid. Karjapoiss-kuningapoeg istus sagedasti maantee ääres ja tegi teekäijatega juttu, kus ta mõndagi uudist kuulis, mis temal sinnaajani alles teadmata oli olnud.

      Seal juhtus ühel päeval üks hallide juuste ja pika valge habemega vanamees teed käies sinna tulema, kus kuningapoeg kivi otsas istudes suupilli puhus, seni kui lojused vaikselt rohumaal sõid; tahtis ükski loom teistest kaugemale minna, kihutas karjase koer teda tagasi. Vanamees vaatas tükk aega poissi ja tema karja, astus siis mõne sammu ligemale ja ütles:

      „Minu arvates ei ole sina mitte karjapoisiks sündinud.“

      Poiss kostis: „Võib olla; ma tean nii palju, et mina valitsejaks olen sündinud ja siin esimest valitsemisametit õpin. Kui asi neljajalgsetega mõnusasti korda läheb, ehk katsun siis edaspidi kahejalgsetega oma õnne.“ Vanamees vangutas kui imestades pead ja läks oma teed.

      Teine kord sõitis üks uhke tõld mööda, kus üks naisterahvas kahe lapsega sees istus, kutsar puki peal ja toapoiss tõlla taga aset pidas. Kuningapojal oli parajasti torbikutäis nopitud maasikaid käes, mis uhke saksanaisterahva silma ulatas ja temale marjahimu sünnitas. Ta käskis kutsaril hobused kinni pidada ja hüüdis tõlla aknast sundides:

      „Tattnina! Too marjad siia, ma annan sulle paar kopikat saiaraha!“

      Karjapoiss-kuningapoeg tegi, kui ei paneks ta hüüdmist tähele ega arvaks käsku endale antud, nõnda et naisterahvas teist ja kolmat korda pidi hüüdma, mis niisamuti tuulde läks. Seal hüüdis ta toapoisile tõlla taha:

      „Mine, tee sellele tattninale kõrvad pähe, et ta minu käsku kuuleb.“

      Toapoiss ruttas jalapealt saadud käsku täitma. Enne kui ta sinna jõudis, oli karjapoiss kivi otsa püsti tõusnud, tugeva vembla kätte võtnud ja kärgatas sealt toapoisile vastu: