Pikk-Kosmos. Stephen Baxter

Чтение книги онлайн.

      Pikk-Kosmos

      EESSÕNA

      Pikkmaa-projekt sündis jutuajamisel ühel pidusöögil 2010. aasta alguses, kui Terry Pratchett rääkis mulle ulmeraamatu ideest, mille ta oli ammu kõrvale pannud. Enne kui pidu läbi sai, olime otsustanud seda ideed ühiselt arendama hakata. Algselt oli kavas kaks raamatut, kuid 2011. aasta detsembriks, kui me olime lõpetanud esimese raamatu („Pikkmaa”) visandi, oli esimene raamat jagunenud juba kaheks, me ei suutnud vastu panna „Pikk-Marsi” avastamisele kolmandas raamatus ja mõtlesime, kuidas jõuda terve sarja võimsa kosmilise kulminatsioonini… Niisiis saime esitada oma kangelaslikult kannatlikele kirjastajatele viieraamatulise sarja plaanid.

      Raamatud tulid välja igal aastal, kuid me töötasime veel kiiremini – aeg ei olnud meie poolt ja Terryl oli ka teisi ettevõtmisi, millega ta tahtis tegeleda. Sarja esimene ja teine raamat ilmusid vastavalt 2012. ja 2013. aastal. Kuid 2013. aasta augustiks olime esitanud oma kirjastajatele ka sarja kolme viimase raamatu, nende hulgas käesoleva raamatu visandid. Pärast seda jätkasime tööd raamatute kallal. Terryt nägin ma viimast korda 2014. aasta sügisel ning siis töötasime muuhulgas „Pikk-kosmose” „suurte puude” lõigu kallal (39. peatükist edasi). Selle raamatu toimetamis- ja kirjastamisetapp jäi minu õlule.

      1

      Pikkmaal liikudes tähendas „tagasi” alati Null-Maa suunas. Tagasi saginat täis maailmade poole. Miljonite inimeste poole. „Edasi” tähendas suunda vaiksete maailmade ja Kõrg-Megerite puhta õhu poole.

      Null-Madisonist viis sammu Lääne pool, väikesel kalmistul ühe lastekodu lähedal, seisis Joshua Valienté oma naise mälestuskivi ees. Ta oli tulnud peaaegu nii „tagasi”, kui see tema jaoks üldse võimalik oli. Oli lõikavalt külm märtsipäev. „Helen Green Valienté Doak”. „Kuidas siis niimoodi, kallis?” küsis Joshua vaikselt. „Kuidas see nii läks?”

      Ta ei olnud lilli toonud. Neid polnud vaja, lapsed hoolitsesid kalmistu eest nii hästi, oletatavasti nüüd lastekodu juhtiva õde Johni, Joshua vana sõbra lahke juhatuse all. Tegelikult oligi see mälestuskivi olnud õde Johni mõte, ta tahtis, et see lohutaks Joshuat, kui ta seal käib, sest Helen oli nõudnud, et ta maetaks Nullile, ühte palju halvemini ligipääsetavasse kohta.

      Kivil oli Heleni surmakuupäev 2067. aastal. Nüüd, kolm aastat hiljem, tundus Joshuale, et ta pole ikka veel suutnud julma tegelikkusega leppida.

      Ta oli inimene, kes oli alati tahtnud üksi olla, vähemalt suurel osal oma elust. Isegi tema kogemused Sammupäeval olid põhjustatud sellest ihast üksinduse järele. Nüüd oli sellest möödunud juba rohkem kui pool sajandit, kui Willis Linsay nimeline vastutustundetu geenius pani internetti üles „sammuriks” nimetatud lihtsa aparaadi skeemi, mille igaüks suudaks kodus valmis meisterdada. Ja kui see valmis teha, vööle panna ja lülitit vajutada, siis inimene astus, lahkus vanast maailmast, mida nüüd kutsusid kõik Null-Maaks, ja jõudis teise maailma – vaiksesse, tiheda metsaga kaetud maailma, kui astuda mõnest Madisoni-taolisest kohast Wisconsinis, nagu oli teinud tollal kolmeteistaastane Joshua. Kui lülitinuppu teisele poole lükata, jõudsid sa tagasi sinna, kust tulid – aga kui sa olid piisavalt vapper, nagu Joshua oli olnud, võisid sa astuda veel ühe sammu, aina edasi järgmistesse maailmadesse… Ühekorraga oli Pikkmaa inimestele avatud. Rida paralleelmaailmu, mis olid üksteisega sarnased, kuid mitte täielikult – ja kõik need peale algse Maa, Null-Maa, olid inimestest tühjad.

      Joshua-taolise erakust poisi jaoks oli Pikkmaa ideaalne pelgupaik. Aga kuhu inimene ka ei põgeneks, ükskord peab ta ikka tagasi tulema. Nüüd, kuuekümne seitsme aastasena, kui tema naine oli surnud, oli ta ka Sally Linsayst ammu ilma jäänud – need kaks naist, täielikud vastandid, olid tema elu määratlenud – ja isegi tema ainus poeg oli temast peaaegu täiesti võõrdunud, paistis, et Joshual ei olegi muud võimalust kui üksi olla.

      Korraga käis Joshua peast, mõlemast meelekohast, läbi terav valuhoog.

      Ja mälestuskivi ees seistes tundus talle, et ta kuuleb midagi. Võibolla oli see mõne sügava maavärina kõmin, mis jäi kuulmispiirist allapoole, nii tohutud ja energiarikkad helilained, et neid oli pigem tunda kui kuulda.

      Joshua üritas koondada tähelepanu käesolevale hetkele ja reaalsusele – kalmistule, oma naise nimele mälestuskivil, selle Madala Maa ilmetutele hoonekastidele, mis paistsid koosnevat ainult puitseintest ja päikesepaneelidest. Kuid see kauge heli ei jätnud Joshuat rahule.

      Keegi hüüdis. Hääl kaikus Kõrg-Megerites.

      Ja Nullist palju kaugemal, tühjas tähises taevas, kus oleks pidanud olema Maa:

      „See on võimatu,” ütles Stella Welch tahvelarvuti ekraani tunnistades.

      Dev Bilaniuk ohkas. „Tean.” Stella oli üle kuuekümne, Devist rohkem kui kolmkümmend aastat vanem. Ja vähe sellest, Stella oli Järgmine, nii võimsa mõistusega, et kui ta mingi oletuse või analüüsi tõsiselt ette võttis, jäi Dev, kellel oli Valhalla ülikooli doktorikraad ja kes polnud ka ise mingi puupea, temast nii kaugele maha, et nägi vaevu silmapiiril temast jäänud tolmu. Muidugi tuli tunnistada, et praegu, kui Stella tolknes pea alaspidi selles tohutus ruumis sügaval Telliskuu sisemuses ja tema hall juuksepahmakas oli kaaluta oleku tõttu igasse ilmakaarde laiali, ei näinud ta kuigi tark välja.

      Ja paistis, et „kutse”, sõnum, mille Kükloobi-nimeline raadioteleskoop oli vastu võtnud, hämmeldas teda täpselt sama palju kui Devi.

      „Ja lisaks,” ütles Stella, „pole me Kükloopi ju veel valmiski saanud.”

      „Muidugi. Aga alamsüsteemide katsetused on seni edukad olnud. Ja me vahetasime just sihtmärke, millele teleskoop oli suunatud, kui see… see tulnukatevärk lihtsalt andmevoo hulka ilmus, ennast alla laadis ja…”

      „Ja on teateid, et selle sõnumi on vastu võtnud ka teised teleskoobid, peamiselt Madalatel Maadel ja Nullil. See tähendab teistes maailmades Pikkmaal. See ei tule lihtsalt mingilt majakalt, mis ainult selle maailma taevast raadiosõnumeid saadab. See ulatub kõikjale üle Pikkmaa. Kuidas pagana moodi on see võimalik?”

      Dev ütles kõhklevalt: „Outernetis on selle kohta ka imelikke teateid. Pikkmaal toimub veidraid asju. Millel pole raadioastronoomiaga midagi pistmist. Trollide Pikas Hääles liigub kummalisi lugusid…”

      Tundus, et Stella heidab selle teema kõrvale. „Ja siis veel lahtikrüpteeritud sõnum ise.” Ta vaatas jälle tahvelarvuti ekraanile, kus olid selges inglise keeles kaks ilustamata sõna: ÜHINEGE MEIEGA.

      „Paistab, et selle lihtsa sõnumi alla on peidetud terve hulk infot,” lausus Dev nüüd. „Võib-olla tuleb terve Kükloobi süsteem üles saada, et see kõik vastu võtta.”

      „Aga mõte on selles,” ütles Stella tõsiselt, „et kõik see, mille me vastu võtsime, tuli omaenda dekrüpteerimisalgoritmiga, mis oli info sisse kodeeritud nagu mõnel arvutiviirusel. Algoritmiga, mis suutis tõlkida sõnumi tähenduse meie keelde.”

      „Ja ka teistesse keeltesse,” märkis Dev. „Ma mõtlen inimkeeli. Me kontrollisime järele. Me laadisime selle ühe meeskonnaliikme tahvelarvutisse, kelle emakeeleks on hiina keel…”

      Selle eest oli Dev saanud juhtkonnalt noomituse. Kuid pingelised suhted Hiina ja lääneriikide vahel Nullil ei tähendanud siin, kahe miljoni maailma kaugusel, midagi.

      „Kuidas?” nähvas Stella nüüd. „Kuidas pagana moodi suudab see meiega rääkida? Kui eeldada, et sõnumi saatjatel pole inimkonnast ja meie СКАЧАТЬ