Tulekandja. Muhumaa põnevik. Katrin Pauts

Чтение книги онлайн.

      Marion tundis auto ära.

      See juhtub jälle!

      Ta süda hakkas puperdama. Hämaruses ei saanud ta teise sõiduki värvis päris kindel olla, aga ikkagi teadis ta, et on seda autot varem näinud – tunne ütles. Tumesinine Ford.

      Marion ei suutnud end enam liigutada ja habises nagu hiir rästiku ees. Käed ei tõusnud, et teha seda, mida ta oleks pidanud tegema juba eelmine kord – võtma käekotist telefoni ja toksima sinna auto numbri, et lasta seda hiljem tuttaval politseinikul kontrollida.

      Tardunult jälgis Marion, kuidas Fordi uks avaneb ja sealt astub välja pikk dressipükstes mees, tume tuulejope seljas, kapuuts silmini tõmmatud. Mehel olid teravad silmad, mis puurisid Marionist läbi isegi pimedas. Pilk, mida sa ei näe, aga tajud. Marion tundis seda pilku endal juba kolmandat korda.

      Kaks eelmist korda olid olnud varasematel altaritel.

      Kes sa oled, kes sa oled, kes sa oled? Hirm segunes hämmeldusega, sest Marion adus taas seda iseäralikku tõmmet. Terava pilguga mees tekitas temas tunde, mida ta harilikult kuidagi ei leidnud – läheduse. Äkki on nad hingesugulased? Kas ta peaks autost välja astuma ja mehega juttu tegema? Küsima samuti nagu beežis mantlis naine: „Kes ta teile oli?”

      Aga ta ei tee seda muidugi kunagi. Sest mees on ohtlik.

      Marion jälgis, kuidas mees hoogsalt õnnetuspaiga poole sammus. Beežis mantlis naine pöördus tulija poole ja küsis midagi – arvatavasti sama, mida oli küsinud enne temalt endalt. Erinevalt temast ei jäänud mees end vaikides koguma, vaid jooksis tagasi oma auto juurde. Marion pani alles nüüd tähele, et võõras polnud auto mootorit välja lülitanud – nagu oleks ette näinud, et tal tuleb põgeneda.

      Beežis mantlis naine vaatas mehele jahmunult järele. Ja märkas siis Marioni Toyotat. Miks oli tema ikka veel siin? Naine hakkas kiiresti lähemale astuma. Marion keeras süütevõtit ja Toyota sööstis paigalt. Beežile kangale vihises pori, Marion nägi peeglist, kuidas naine end puhtaks rapsis.

      Ma ei ela enam kaua. See mõte tuli talle ühtäkki ei tea kust ega läinudki ära. „Ma ei ela enam kaua,” kordas ta sosinal.

      Kui ta terava pilguga võõrast eelmises avariipaigas nägi, oli ta mõelnud, et vahest on too samasugune nagu ta isegi. Keegi, kes käib ja otsib midagi sellist, mida tal pole kunagi lootustki leida – ise teab seda, aga ikka otsib. Kui palju oli Marion püüdnud end sõltuvusest vabaks rebida, oli psühholoogi juures käinud ja abi palunud. Psühholoog kuulas ära tema loo kasvamisest lastekodus, soojuse ja armastuse puudumisest. Sellest, kuidas tal pole aimugi, kes on ta vanemad või kas tal on kusagil õdesid-vendi. Määras talle ravimi – kvetiapiini. Marion sai teada, et on bipolaarne, ning et see olevat samaaegselt needus ja õnnistus. Tõenäoliselt oma haiguse tõttu ongi ta nii loominguline, suudab kirjutada.

      Marionil oligi ainult üks suur unistus – saada kirjanikuks. Ta võttis retsepti vastu ja naeratas tänulikult.

      Tema küsimusele psühholoog vastata ei osanud. Marion teadis isegi, millest tema veider sõltuvus tingitud oli. Ta ainult ei teadnud, kuidas sellest vabaneda. Psühholoogist polnud vähimatki kasu, ta raiskas ainult aega ja raha. Tabletid ei aidanud millestki vabaneda, ta kasutas neid unerohuna.

      Kui lastekodu Marionile enam ajapikendust ei andnud ja ta pidi välja kolima, oli ta hakanud õnnetuspaiku külastama. Esimene kord oli olnud juhus, järgmised enam mitte. Kümme aastat oli ta igas õnnetuspaigas kohanud erinevaid nägusid. Mitte kunagi varem ei olnud ükski nägu kordunud.

      Marion tuletas endale meelde, et sureb varsti. Ta ei teadnudki õieti, miks või kuidas see juhtub. Oli lihtsalt selline tunne. Psühholoogi sõnad kumisesid peas: bipolaarsetel on suitsiidiprotsent kõrgem kui kliinilise depressiooni all kannatajatel. Aga ta ju ei tahtnud surra. Ta tahtis abi saada. Peas hakkas tiksuma hullumeelne mõte: mis siis, kui võõras oskab aidata? Mõtleb samamoodi, on samasuguste vajadustega?

      Talle jõudis kohale, kui väsinud ta sellest kõigest oli – oma igatsusest, oma retkedest, lakkamatust otsimisest. See oli nii masendav.

      Peagi saab kõik läbi, lohutas ta ennast, kui Pääskülas Tallinna piiri ületas. Võõras aitabki. Sellepärast oligi Marion tema vastu nii iseäralikku tõmmet tundnud. Too terava pilguga mees on saadetud teda päästma.

      „Käi, kurat, perse!”

      Eva põrutas tõrkuvale kohvimasinale rusikaga. Tüüpiline – selle asemel, et töötajatele väärilist palka või vähemalt preemiatki maksta, tellitakse kõigepealt mittetöötavad veeautomaadid, seejärel mittetöötav kohvimasin. Punane läikiv monstrum näis kahjurõõmsalt irvitavat, sai Evalt veel ühe vopsu ja suri hoopis välja. „Põrguvärk!” sisistas Eva, püüdes ära arvata, kui palju selline vidin maksta võiks.

      Evale meenus üüratu massaažitool, mis oli vahepeal Nemo kabineti ukse kõrval konutanud, oodates kundesid, keda miskipärast ei tulnudki. Kuigi toimetuses olid kõigil pidevalt närvid krussis, ei vajanud ükski töötaja massaaži ja Nemo oli pettunud. Lõpuks lasi peatoimetaja tooli minema viia: „Olge siis stressis, kui teile nii väga meeldib. Uppuge ära sinna – ja oma lolli uhkusse! Aga keegi ei tule enam minu juurde vinguma, eks ole? Keegi ei tule kurtma, et see firma teie heaks ei pinguta.”

      Nemo Kull, kelle pärast Eva oli vahepeal töölt ära läinud, oli nüüd leidnud parema jahimaa kontserni juhtkonnas. Selle üle oli kõigil hea meel. „Areneski viimaks oma ebakompetentsuse tasemele,” tsiteeriti kahjurõõmsalt Peteri printsiipi.

      Niipea kui Nemo oli ohutus kauguses, palus Eva oma töökohta tagasi. Nemo pärast oli ta toimetusest lahkunud ja lubanud, et ei naase enam iialgi. Oli püüdnud end Saaremaal isakodus sisse seada ja unistanud rahulikust elust. Aga see polnud tema jaoks. Pool aastat tagasi jõudis ta äratundmisele, et kui veel kauemaks Tuulegile jääb, muutub ta ise samasuguseks piirjoonteta kämbuks, nagu olid kõik need päevad, mis ta maal mööda saatis. Külapoodide esised olid niisuguseid kämpusid täis – plastpudeliõlle järele lehkavad mehed polnud enamikule muud kui näo ja nimeta kogud, rohkem viirastused kui elusolendid, veel ainult hägusad mälestused inimestest, kes nad olid kunagi olnud.

      „No ma ju ütlesin, et sa ei pea provintsis vastu,” kuulis ta selja tagant tuttavat madalat jorinat. Alati heatujuline hiiglane, staažikas uudistetoimetaja Velsker oli alles täna puhkuselt naasnud ning teada saanud, et Eva on nende juures tagasi. „Jõudeelu näib tore ainult eemalt vaadates. Usu mind, ma olen ise järele proovinud. Kes on tinasõduriks sündinud, ei see enam muud moodi saa.”

      Evale meenus, et Velsker oli töölt lahkunud paar aastat enne teda ja lubanud pühenduda krimiraamatute kirjutamisele. Oligi paar tükki välja andnud, aga siis uuesti toimetusse imbunud. „Mina ei saanudki vaba mehe eluga hakkama. Eks see vabadus nõuab teatud inimtüüpi, kõigile ei sobi,” nentis Velsker.

      „Ju ma siis ei tundnud ennast,” möönis Eva. „Arvasin, et saan ilma selle jamata siin hakkama. Siin on õnneks võimalik kogu aeg millegi peale vihastada. Mäletad, mida Kull alati ütles: õige ajakirjanik peab vihane olema. Mõnes asjas oli tal õigus ka. Kurat küll!” Eva lajatas kohvimasinale veel ühe hoobi. „See on omadega perses. Ilma kohvita ei saa siin elada. Me sureme kohe.”

      Velsker küünitas riiulilt kohvipakki võtma. „Ära märatse. Maailm pole veel hukas, pöördume tagasi juurte juurde,” mõmises ta, kuni Eva veekeetjat täitis. „Ära mossita nii palju, lähed kortsu. Pätikohv ongi õige ajakirjaniku jook. Ja see viha – ma ei tea. See pole õige sõna. Me lihtsalt oleme otsivad hinged ja parem on, kui me kunagi vastuseid ei leia… Kuule, ah СКАЧАТЬ