Neverland. Urmas Vadi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nautima. Elina oli lugenud, et mõnede inimeste keha hakkab joostes tootma endor-fiini, mis muudab inimese õnnelikuks. Ta jooksis juba ka sellepärast, et mitte jääda koju istuma.

      Elinal oli mitmeid sõbrannasid, kes olid muutunud tädideks. See juhtus nii lihtsalt ja äkki. Tavaliselt hakkab see pihta siis, kui naine on lapse saanud. Naise enese välimus ja elu polegi enam oluline, kogu aeg ja tähelepanu pööratakse lapsele. Elina oli püüdnud oma tädistunud sõbrannadest eemale hoida, ta leidis alati ettekäände, miks ta ei saa tulla laste sünnipäevale, klassikokkutulekule, kohviõhtutele, ta kartis tädistumist. Elina kartis ka surnuid, matustel hakkas tal alati halb ja ta minestas, ta vältis ka vanu ja haigeid inimesi. Oma surevat vanaema ei suutnud ta haiglasse vaatama minna. Elina tundis lausa füüsiliselt, et tädistumine on ettevalmistus surmaks. Algab see sellega, et istutakse poolest päevast kohvikutes, kallatakse endale kohvi sisse, sageli ka Baileyst, kooke, küpsiseid ja sefiirikorvikesi, ainsaks jututeemaks on lapsed. Kilod tagumikku ja reitele, kõhtu, käsivartele ja kaela sajavad juurde, nagu kukuks taevast munakive. Vaikselt kaovad ka nende lihavate naiste mehed kuhugi ära, ja sellest justkui polegi midagi, ei tulegi meelde, mis asja sai koos aetud.

      Elina mõtles, kas see toimub nüüd ka minuga? Mees on juba läinud. Sõbrannad õigustavad oma tädistumist sellega, et nemad on nüüd emad, ja seda oli ju ka Elina. Ikkagi ei tahtnud ta, et sellega ta elu lõpeks. Kui ta vaatas oma tädistunud sõbrannasid, siis nad ei olnud rõõmsad ega rahul, vaid isegi kurjad. Kõik need teised naised, kellel ei ole lapsi, on nende silmis täiesti mõttetud inimesed, kes raiskavad enda ja teiste elu. Tädistumise viimases staadiumis hakkavad nad iseendi kohta kasutama väljendit – mutid. Selles on üks osa tõtt ja teine osa irooniat, mille peale teised tädid saaksid naerdes öelda:

      „No mis mutt sina oled!“

      Ja siis pärast see, kellele öeldi, et mis mutt nüüd sina oled, saaks vastata samaga:

      „Sina ja mutt, lubage naerda!“

      Sest meil on vaja teineteise toetust, ükskõik kust see ei tule, kasvõi mõne teise muti suust.

      Ka riietus muutub, kaovad topid ja teksad, asemele tulevad pikad villased seelikud, madala tallaga kingad, pruunikad kampsunid, pontšod, sallid ja tekikesed, mis keeratakse endale ümber nagu kaitsekilp kogu maailma vastu. Kas siis juba ei oldagi surnud? Elina kujutas ette, et surm saabub mitte vikati, vaid villase salli ja pruuni pontšoga ja ta otsib naisi, kes on kattunud peki- ja tolmukihiga nagu Pompei. Aga elu pole justkui veel pihta hakanudki!

      KÕVERAD RISTID

      Margo jõudis ema maja juurde, läbi häda sai auto ära parkida. Vanasti oli ruumi rohkem, autosid vähem, neid hoiti maa-alustes garaažides, muidugi, kui sul oli garaaž. Neil oli vastupidi, kõigepealt oli garaaž ja alles hiljem sai Margo isa auto. Praegu ei mahtunud autod enam kuhugi ära, pargiti teineteist kinni, mõlgiti, vannuti. Kolmandal korrusel elas üks vanamees Karl, kes hoidis ühte parkimiskohta oma tütre jaoks. Kui keegi võõras sinna parkis, viskas mees auto peale nuudlisuppi, sousti, hapukoort, mis aga käepärast oli.

      Margol oli meeles isa maa-aluse garaaži lõhn, niiske ja soe. Isa kadus teinekord garaaži tundideks. Margo vaatas oma toa aknast, kuidas isa läheb garaaži, avab rasked rauast lükanduksed ja siseneb pimedusse. Ta ei teadnud, mida isa seal tegi, ega tea tegelikult tänapäevani. Vanasti muidugi käis üks igavene autode putitamine, igaüks remontis oma autot ise. Meie Moskvitš-2140 oli ikka päris uus, kui, siis oli vaja ehk rehve vahetada, mõtles Margo, aga jäi kohe jälle pidama: „Kas vanasti üldse olid autodel talverehvid? Arvatavasti ei olnud. Mis ajal tulid naastrehvid, mille puhul pidi tagaaknal olema silt venekeelne tähega Ш? Mida isa seal garaažis ikkagi tegi?“ Tihti oli isa kas garaažis, või siis hiljem ka kaitseliidus. Kui peale taasiseseisvumist loodi kaitseliit, siis isa astus kohe kaitseliitu. Margot ei huvitanud ei garaaž ega kaitseliit, tema jaoks olid nad kamp hulle vanamehi. Isa ei tundunud hulluna. Kas tal oli lihtsalt igav?

      Margo vajutas fonoluku nupule, ema juba ootas teda ja võttis kohe toru ja vajutas omakorda nupule, uks avanes. Nagu alati, küsis siis ema läbi monitori: „Sina või?“ Ja Margo vastas: „Mina jah.“

      Margo ronis mööda mälestustetreppi üles neljandale korrusele. Paljud inimesed nende püstakus olid juba uued, aga Margole tundus hetkeks, et kõik on sama ja ta on jõudnud jälle tagasi oma lapsepõlve. Trepikoda oli sedasama vana kulunud-kollakasbeeži värvi, iga trepiastme augu ja mustriga seoses meenus midagi piinlikku või ebamugavat. Trepp rullis oma mälestused Margo silme all lahti. Betooni sisse olid sööbinud ühed vereplekid, mis tulid viiendalt korralt alla kuni välisukse juurde. Mida allapoole, seda suuremad plekid. Kolmanda korruse trepiastmel, kus oli lillekujuline auk, olid naabermaja suure poisid teda mõnitanud. Nad seisid ümber tema kaares ja sülitasid kordamööda Margo pihta. Siis tuli kolmekümne viienda mees koju ja lõi kogu kamba laiali. Kui Margo oleks saanud valida, kas mõnitav poistekamp või siis kolmekümne viienda mees, kes seda kõike näeb, oleks ta valinud mõnitava poistekamba. Ta ei soovinud oma alandust teistega jagada. Kaks korrust kõrgemal, kohe enda ukse ees, oli Margo maha pillanud kolmeliitrise purgi mett, nii et see tilkus üle ääre nii kolmandale kui teisele ja esimesele korrusele. Isa pesi ja vandus.

      Juba lapsena olid Margot häirinud augud trepis, ka kiivas uksed, mis ei sulgunud, lainetav põrandapapp, defektiga aknaklaasid, ja muidugi pruun värv, millega oli kõik kaetud. Pruun värv moodustas tema lapsepõlvele ühtlase fooni. Nüüd värvitakse kõik valgeks, aga kusagil sügaval-sügaval kihtides on see pruun ikka veel meis olemas. Peale keskkooli tahtis ta minna arhitektuuri õppima, ei saanud sisse ja kuidagi sujuvalt oli ta liikunud maastikuarhitektuuri juurde. Isa vanaisa olevat olnud mõisas kunstkärner. Ka isa ise, enne kui ta uppus, oli suvila aias ennastunustavalt mütanud. Ja siis võttis Margo selle aia üle. Midagi sellist neil siis veres pidi olema.

      Leena oli juba korteriukse lahti teinud ja ootas. Margo peatus hetkeks ja avastas, et hingeldab. See tuli talle väikese üllatusena. Muidugi ta teadis, et tema parim aeg trepijooksus oli nii kakskümmend aastat tagasi, kui nad jooksid poistega üles viiendale ja alla tagasi, stopper käes. Praegu ta hingeldas, lõua alla oli tekkinud vaevu aimatav lott, keha kattis kerge polster. Margo peatus, kuulatas ja katsus ära arvata, mis tujus ema on. Viimasel ajal vaheldusid Leena meeleolud kuidagi nii kiiresti. Nii kui september kätte jõudis, hakkas midagi toimuma. Kahekümne kaheksandal septembril süütas Leena küünla, pani Tauno pildi lauale, luges vanu ajaleheväljalõikeid ja keeras end üles, helistas Margole, ja Margo tuli siis viimaks närvilisena kohale ja siis nad istusid kahekesi, vaatasid isa pilti, Leena rääkis, Margo kuulas. Nüüd, kui oli Estonia huku kahekümnes aastapäev, oli oodata, et ema keerab end jälle üles. Ja ilmselt veel rohkem kui varem, ikkagi kakskümmend aastat surmast.

      See, et ema enam teatris ei töötanud, ei tulnud kindlasti mitte asjale kasuks. Ema küll räägib, et tal on nüüd hea ja rahulik olla ja mis ta seal üldse terve oma elu tegi! Margo nägi ja tundis, et näitleja ema sees on endiselt olemas ja laseb täistuuridel edasi. Kui muidu sai Leena end igal õhtul teatris tühjaks mängida, siis nüüd polnud emal enam ei teatrit ega publikut. Oli ainult kolmetoaline korter ja oma poeg.

      „Tere, ema!“ hõikas Margo esikus, mingi ärevus hakkas peale tulema, telekatoast vastas ema:

      „Said auto ära parkida?“

      „Jah.“

      „Ega sa Karli kohale ei pannud?”

      „Ei.”

      „Hullumaja. Tule edasi.“

      Enne veel, kui Margo edasi läks, pesi ta vannitoas käed ära. Kui ta laps oli ja õuest tuli, ütles isa: „Pese käed ära, õuekäed.“ Margo pesi alati oma käsi, ikkagi jõudis isa enne öelda, pese käed ära. Selles ütlemises ei olnud mingit survestamist, ei mölisemist, selline rutiinne asi. Kätepesu СКАЧАТЬ