Uhkus ja nauding. Sylvia Day

Чтение книги онлайн.

      „Ma ei saa aru, kuidas see oluline on.“

      Jasper naeratas. „Kui minust saab õnnetult armunud peig või isegi lihtsalt õnnekütt, kes on seadnud oma lõksu teile üles, siis oodatakse, et ma tean teist asju.“

      „Ma saan aru.“ Õrn korts varjutas tema kulmude vahet, siis ütles naine: „Ma hindan oma privaatsust, üksindust, raamatuid oma raamatukogus, oma hobust ja oma raha.“

      Jasper vaatas, kuidas naise sõrmeotsad koputasid kergelt vastu arveraamatut, mis tema ees oli. „Te teete ise raamatupidamist?“

      „Nagu tegi minu isa enne mind.“

      „Miks te pole abiellunud?“

      Eliza ajas selja sirgu ja ristas käed. „Kas te olete abielus, hr Bond?“

      „Jasper,“ parandas mees, tahtes kuulda, kuidas tema eesnime öeldakse naise pehme, kuid kindla häälega. „Ja ei, ma ei ole abielus.“

      „Siis ma küsin sama küsimuse teilt. Miks teie ei ole abiellunud?“

      „See, kuidas ma oma elu elan, ei sobi abieluks. Ma olen väljas hilisööni ja koos kummaliste kaaslastega.“

      „Hmm … Noh, mina ei ole abiellunud, sest ma ei ole veel leidnud inimest, kelle seltskond on seda kulutust väärt.“ Eliza kehitas ükskõikselt ühte õlga. „Ausalt, abielu on minu jaoks väga kulukas ettevõtmine. Lisaks sellele, et kaotan kontrolli omaenda rahaliste vahendite üle, nõustuksin kulutama liiga palju aega teisele inimesele. See teeb mu veidraks, ma tean – või võibolla see lihtsalt teeb mind Tremaine’iks –, kuid ma leian, et teistega läbikäimine on pigem kurnavam kui värskendav. Ma pean kaaluma kõike, mida tahan öelda, ja seejärel filtreerima selle oma peas, enne kui kõnelen, nii et see, mis mu suust kuuldavale tuleb, ei solvaks oma otsekohesusega.“

      Ja seal see oli, võti naise voodisse saamiseks: julgustada teda olema tema ise. See pole probleem Jasperi jaoks, sest ta nautis viimistlemata väljaütlemisi ja põhjendatud hinnanguid. Ta ootas väga väljakutset paljastada naine selle aju all.

      „Eliza,“ ütles Jasper nurrudes, vaadates tema reaktsiooni mehe kutsumata familiaarsusele – iiriste kerge laienemine, ripsmete siiras värelus ja pulsi kiirenemine, mis oli nähtav tema kõril. „Pean tunnistama, et ma ootasin väga meie kohtumist täna hommikul just teie harukordse suuvärgi pärast.“

      Mis viis mõtetele, mis talle selle konkreetse kehaosa juures veel meeldis. Nagu alumise huule täidlane kaar ja kuidas see kergelt prunti tõmbus, kui ta naist provotseeris. Isegi see, kuidas see liikus, kui naine rääkis. Asjad, mida Jasper tahtis teha selle suuga, šokeeris isegi teda ennast. Jasper tahtis tunda seda liikumas üle oma naha, sosistamas alatuid pilkeid ja vajutamas pehmeid suudlusi. Õrritamas. Imemas …

      Jasper hingas järsult sisse, olles esimest korda elus rahulolematu oma peenelt lihvitud instinktidega, millele ta oli kaua lootnud, et ellu jääda. Oli üks asi olla naisest seksuaalselt teadlik – ta pidas seda üsna stimuleerivaks ja nauditavaks. Oli üsna teine asi olla sellest teadlikkusest füüsiliselt mõjutatud.

      „See on haruldane,“ jätkas ta, sundides oma mõtteid tagasi käsil oleva äri juurde, „et klient on nii avameelne. See teeb mu pingutused märksa efektiivsemaks, kui nad on.“

      Eliza kallutas pea küljele, mille tõttu hakkasid kaks lokki peene kujuga kõrva ääres võnkuma. Tundus, et naine hakkab rääkima, aga siiski ei teinud seda. Selle asemel tõmbas ta nahkköites arveraamatu alt paberi ja ulatas mehele.

      Jasper kummardus ettepoole ja võttis selle vastu, keerates seda nii, et ta saaks kirjutatut lugeda. Nii nagu ka Eliza raamatupidamine, olid tulbad puhtad ja korralikud, kuid viis, kuidas naine kirjutas tähti, oli erinev. Väga längus, mitte otse, pikkade kaartega all ja ülal, sellel kohal, kus ta oli sule tinti kastnud, et kirjutamist jätkata, olid tindiplekid, justkui olnuks tal liiga kiire, et üleliigne korralikult maha raputada. Jasper mõtiskles selle üle, kui luges – hoolikus numbritega võrreldes hoolimatusega nimede üle oli kõnekas. Nimekiri loetles naise kosilasi aadlitiitli järgi – kui see oli olemas –, samuti oli seal kurameerimisaja pikkus, vanus, kokkuvõtlik füüsiliste omaduste kirjeldus ja ebatavalised tunnused, nagu näiteks köhatamine ja nina tõmblemine. Naise antud teabe abil viiks ta kergelt näo ja nime kokku.

      „Teie põhjalikud vaatlusoskused on muljetavaldavad,“ kiitis Jasper, vaadates naisele otsa.

      Õrn naeratuse vari puudutas Eliza suud, mis pani mehe mõistma, et ta polnud veel näinud naise tõelist naeratust. „Aitäh. Jõudsin eile õhtul otsusele, et sellest saab mu viimane seltskonna hooaeg. Ma leppisin onuga ammu kokku, et ta ei palu mult rohkemat kui kuut hooaega … aga ma kõhklesin, kas lasta tal sellest lubadusest kinni pidada. Lõppude lõpuks palub ta minult ju nii vähe.“

      „Ma saan aru.“ Sel juhul ei peaks ta tundma mingit süüd naist nautides. Ta ei rikuks Elizat ära, kui ta jääb kindlalt vanatüdrukuks.

      „Ja nii ma olen ka otsustanud kasutada teie teenuseid kõigi kuue nädala jooksul, mis on jäänud selle hooaja lõpuni, hr Bond. Kui te annate mulle teada summa, mida on vaja teie teenuste tagamiseks nii pikaks ajaks, siis ma hoolitsen, et teile saaks makstud homse päeva lõpuks.“

      Jasper nõjatus tooli seljatoele, kaaludes asja. Midagi selles, kuidas naine teda vaatles, käivitas vaikse häirekella. Ta hindas seda, kui talle maksti pakutud teenuste eest – nagu ka kõik teised –, kuid mõtles, kas naist motiveeris midagi enamat kui kohustuse täitmine ja tasakaal arvepidamises. Jasper oli kokku puutunud aadlikega, kes tundsid, et maksmine näitas talle koha kätte. Kui Jasper oli raha vastu võtnud, ei olnud ta enam ärimees, vaid kaup, mille üle neil oli õigus ja võim. Enamikel juhtudel ei hoolinud ta üldse, mida kliendid enda uhkuse kergitamiseks mõtlesid. Praegusel juhul aga ei lubaks ta Elizal arvata, et naine võiks teda oma rahaga kontrollida.

      „Meil on kokkulepe,“ ütles Jasper kergelt naeratades, et pehmendada oma jäika seisukohta selles küsimuses. „Kaks nädalat palgata. Kui te siis olete minuga rahul, võite tagasiulatuvalt maksta.“

      Naise sinistes silmades välgatas ettevaatlikkus. See oli korraks seal ja oli siis läinud. „Aga ma ei kavatse teid välja vahetada.“

      „Suurepärane. Ma ei kavatse saada välja vahetatud.“ Jasper hoidis nimekirja kõrgel. „Kas te, ehk reastasite need kõige kahtlasemast kõige vähem tõenäolisemani?“

      „Jah, muidugi.“ Eliza tõusis ja kõndis ümber laua.

      Jasper tõusis kiiresti püsti, vaadates üllatunult, kuidas naine sättis end toolile tema kõrval. Ta nõjatus üle käetoe ja viipas, et mees istuks. „Kui teil on küsimusi, siis ma olen valmis neile vastama nii hästi kui oskan.“

      Kui Jasper laskus tagasi toolile, hingas ta sisse Eliza üsna eksootilise lõhnaga parfüümi, imetledes, kui erinev see oli naise tagasihoidliku tegumoega kleidist. Ta oli täis vastuolusid, alates välimusest kuni hääle ja käekirjani. „Miks on krahv Montague nii lõpus?“

      Eliza kallutas pea viltu, et saaks paremini näha, kuhu mees osutas. Nii lähedal polnud nad teineteisele veel olnud, see andis Jasperile võimaluse märgata heledaid tedretähne naise ninaseljal. „Miks ei peaks ta olema „kõige vähem tõenäolisemate” hulgas? Lord on nägus ja sarmikas ja … “

      „Lootusetult võlgades.“ Ainult tahte varal õnnestus tal mitte katki rebida paberit enda käes. Seda loomulikku tõmmet, mida Jasper naise vastu tundis, suurendas omanditunne. СКАЧАТЬ