Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

Чтение книги онлайн.

      Kuula, hing, kuula sa,

      Aasta tund viimane sõuab —

      Pidu kas pidama

      Uude sind ühes ta nõuab?..

      Mida siin kätkisse

      Uuele aastale

      Looja on paigutand —

      Ei seda iialgi

      Inime ometi

      Ilmale kuulutand.

      Ainult meil viimane tund

      Tegusid äratab üles,

      Kuidas neid viha või arm

      Tekitas aegade süles. —

      Kõigile lahkuja

      Kuulutab üksinda,

      Ühes mis uuele

      Võtab, kas aitajaks

      Lisab, kas lasuvaks

      Koormaks ta rinnasse. —

      Kuula, hing, kuula sa,

      Aasta tund viimane sõuab…

      Tööle kõik, külvama —

      Kodumaa kuldane nõuab!

      Katkenud on viimsed köited,

      Rusuks langend lootused —

      Kuldse rõõmu hulka kurbus

      Tasa sõnu sosistas:

      Nüüd kadund kõik!

      Vilu varju vaibund, kadund

      Minu päike sätendav,

      Sõber kaunis teise rinnal;

      Mure jäänd mul’ mustendav —

      Oh, kadund kõik!

      Iial ei ta enam tule,

      Ei saa tema rinnale —

      Katkenud on viimsed köited,

      Rusus lootus viimane —

      Oh, kadund kõik!

      Kurdan üksi! Kurbus, mure

      Kanda raske üksinda —

      Pisar vaesel vaigistajaks,

      Mälestus tal sõbraksa…

      Nüüd kadund kõik!

      Kui tasa, tasa öösel

      Mets ärkab ülesse

      Ja sahin kurblik sõuab,

      Kui eksind lehtesse.

      Kui lained tuule armus

      Kõik virvet püüavad

      Ning kaldarinnal liivas

      Nad naerul surevad, —

      Siis nagu sahin olen

      Ma eksind lehtesse,

      Kui virvet otsiv laine,

      Mis raugeb liivasse.

      Mu arm on kandle kõlinas —

      On vaikne, tasane,

      Kui igatsuses leekivas

      Ning sõuab keeltesse.

      Mu arm! Mu arm!

      Ta veereb hilja vetele,

      Kui lained ehateel

      Kõik kalda poole mängule

      On tasa hilja teel —

      Mu arm! Mu arm!

      Ta kiigub lillelehtedel

      Ja õitel naeratab;

      Ta liigub metsas oksadel

      Ja öösel sätendab —

      Mu arm! Mu arm!

      See arm on ilu isamaal,

      Kuis särab meie teel,

      Kus Eesti mure, Eesti rõõm

      Tal elustajaks veel…

      See meie arm!

      Mul’ kinkis teda karjamaa

      Ja talutareke

      Nii õhutas, et tulena

      Jääb loitma südame —

      Mu arm! Mu arm!

      Kui virmalised vehklevad,

      Öö raudne kumendab

      Ja tähed taeval kiirgavad

      Ning lumi sätendab,

      Siis karastab me vägevaid,

      Me poegi vaikseid, tugevaid

      Me kaitsja Põhjavaim!

      Ja õitseb tasa kodumaal

      Öö suine, nõiduslik,

      Ja valvab kõrgel kiirtemaal

      Õrn Koit ja Hämarik —

      Siis õnnistab me vägevaid,

      Me poegi vaikseid, tugevaid

      Me kaitsja Põhjavaim!

      Vaim vabaneb, kui muredes

      Meil selgib kindel tee,

      Mis armastuses, vaikuses

      Viib mehi sihile —

      Sest kasvagu meil vägevaid,

      Me poegi vaikseid, tugevaid…

      Meil kaitsjaks Põhjavaim!

      Me Kalevite kaunis kuld

      Ei läinud kaduma:

      Kui kindel vaim, kui vägev muld

      Teeb mehi rikkaks ta —

      Sest võrsugu veel vägevaid,

      Meil poegi СКАЧАТЬ