Taluvuse karikas. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

      „Jah, see on suur asi, kui korter on enda oma,“ pani Mikelina veiniklaasi lauale. Ta oli seda juba tükk aega tühjalt käes hoidnud. Tõmmanud pähklikausi lähemale, õngitses ta sealt mõned ja toppis suhu.

      Lissandra oli juba päris väsinud. Hommikul tuli vara tööle minna. Töökaaslaste abile ei saanud loota, nad olid saanud paar uut tellimust, lisaks kaebas üks kunde, et tema kodukal ei saavat keegi kommentaare lisada. Peeter peab hakkama seal viga otsima. Ta tõusis:

      „Ma ei tahaks ebaviisakas olla, aga pean nüüd tõesti magama minema. Hommikul on üsna varane tööleminek.“

      Mikelina tõusis:

      „Oi, loomulikult … Ma ei tea, mida ma mõtlesin … Harjunud, et Eva alati kodus oli ja öösiti nagu öökull üleval istus. Muidugi heida magama. Pean ise ka voodisse minema, muidu magan hommikul sisse.“ Ta hakkas ukse poole minema. “Aga teinekord istume minu pool, eks ole?“

      „Jah, hea küll,“ oli Lissandra päri ja haigutas. Ta ei viitsinud enam viisakas olla.

      III peatükk

      Lissile tundus, et ta oli just oli just voodisse heitnud ja magama jäänud, kui käis kõva mütakas vastu seina. Ta tõstis pea ja kuulatas. Oli kuulda karjumist, kuigi sõnadest polnud aru saada. Igatahes selge, et naabrid veel magama heita ei kavatsenud. Tüdruk keeras küll külge ja tõmbas teki üle pea, et proovida siiski magama jääda, kuid ei. Und enam ei tulnud. Karjumine aga jätkus.

      No tänan väga, mõtles Lissandra vihaselt. Nüüd olid nad ta oma tülitsemise ja lõhkumisega jälle üles äratanud ja ega vähkremine ei aidanud. Uni oli läinud!

      Tüdruk vajutas voodi kohal oleva seinalambi põlema. Võttis veidi aega enne, kui silmad valgusega harjusid ja ta võttis öökapilt mobiili leidis. Palju siis kell ka on? Mis! Pool kolm? Kas nad vahel magada ei tahaks? Näiteks öösel?

      Naabrite juurest aeg-ajalt kostva lärmiga oli ta tegelikult juba harjunud. Tavaliselt tähendas see, et poissi polnud kodus ja käratsemine algas kohe õhtutundidel. Kui Lissandra juhtus koju tulles õues mängivaid poisse nägema, võis olla kindel, et sel ööl saab ta rahulikult magada. Vahel läks isegi nädal või paar, kuni kõrvalkorterist kostvad hääled ja mütakad vastu seina teda taas äratasid. Nagu selgi ööl. Järjekordselt olid naabrid tema unerahu viinud. Tusasena tõusis neiu voodist ja võttis hommikumantli ümber. Sööks ühe võileiva? Ehk aitab see magama jääda?