Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja oksaraage liigagi hästi küünarnukkide ja põlvede all.

      Ta ajas end püsti. „Seisan ma õiges suunas? Mingi 20 meetrit?”

      „Jah, see põõsastik otse sinu ees.”

      Ago hakkas astuma, hoides relva laskevalmilt käes. Ta jõudis peaaegu võsani, millest läbi ta ei näinud, kui talle tuli pähe, et tegelikult ei ole relv laskevalmis – padruni oli ta küll üleval rauda tõmmanud, kuid kaitseriiv oli peal. Ta lootis, et Kelder seda tähele ei pane, ja lükkas kaitseriivi maha. Ta taipas samal hetkel, et see on loll lootus, sest ta relv oli ühenduses ta kiivriga ja Kelder seal üleval nägi relva staatuse märgendit oma ekraanil sama hästi kui tema oma kiivriklaasile projitseerituna. Olgu, ütleme, et oli loogiline võtta kaitseriiv maha just nüüd…

      Ta ei söandanud võssa minna, sest ta ei näinud selles hämaras segadikus rohkem kui paari meetri kaugusele. Selle asemel läks ta ringi. Ilmselt oli keset igas suunas kurrutatud punakaspruune kaljusid mingi lõhandik, mille põhjas oli niiskust, ja selle ümber see tihe, paarikümnemeetrine ebakorrapärane võserik kasvanud oligi.

      „Jäljed,” kummardus ta maad uurima. Kui täpsemalt uurida, oli seal võsas auk… jah, sealt auto sisenenud oligi. Ago ohkas ja astus edasi. Peaaegu kohe nägi ta auto tagumist otsa. Ta läks väga ettevaatlikult lähemale, rakendades kõiki oskusi, mis tal olid… täpsemalt, mida ta arvas filmide ja raamatute põhjal vaja teha olevat. Peast käis läbi igasuguseid rumalaid stsenaariume, alates sellest, et mis siis, kui keegi selle paiga mineerinud on…

      Ta jõudis autoni ja piilus sisse. Ta ei näinud midagi. Ta kõhkles hetke ja lülitas siis sisse lambid kiivril ja relval. Nüüd nägi ta selgelt, et auto on tühi.

      „Tühi,” ütles ta täiesti ilmaasjata, sest Kelder ülal nägi ju nii ta kiivri- kui relva sihikuoptika kaamera pilte.

      „Proovi, kas saad pakiruumi lahti.”

      Ago läks auto tahaotsa ja tõmbas. Esimesel hetkel ei näinud ta midagi, siis aga kukkus autost välja inimese käsi ja jäi luugiservale rippu. Ago tundis, kuidas ta jalad süldiks lähevad ja hommikusöök välja tahab. Lausa üleinimliku tahtepingutusega hoidis ta end karjatamast ja lootis, et Kelder arvab, et ta paremini näha tahab, kui ta auto kõrvale istuma vajus.

      Eks see vist läks läbi, sest nüüd valgustasid ta kiivrilambid pakiruumi sisemust ja ta suutis hoida pead nii, et nad nägid selgelt lamaja nägu. Jah, see oli Taras.

      „Väga hea,” ütles Kelder; Ago kuulis teda nagu läbi vati. „Ära jah puuduta midagi. Või siiski – katsu, kas ta on elus. Kaelalt.”

      Ago ei saanudki kunagi aru, kuidas tal selle käsu täitmiseks jõudu jätkus. Igatahes jälgis ta nagu unes, kuidas ta käsi surnu kaelale läheb. Tal ei olnud mingit kahtlust, et mees surnud on, sest see täiesti lõtv olek ja suu ja silmad ja… Nojah, palju laipu tsivilisatsioonis elav tavaline inimene oma elus näeb? Kui hästi läheb, siis mitte ühtegi, kui matusteks korralikult ette valmistatud surnukehad välja arvata.

      „Pulssi ei ole. Ja üldse… minu arust on tal juba rigor mortis möödas.”

      „Hm, ta ei saa eriti üle 20 tunni surnud olla, maksimaalselt 24… aga selles temperatuuris võimalik,” sõnas Kelder mõtlikult.

      Agol polnud õrna aimugi, kaua koolnukangestus kestab. Ta uuris tegelikult hiljem välja, et väga kuumas kliimas võib see tõesti vähem kui ööpäevaga üle minna.

      Paar minutit valitses Ago jaoks vaikus, sest Kelder rääkis ilmselt mitmete teiste inimestega.

      „Olgu, tule sealt võsast ära, sul ei ole seal rohkem midagi teha,” kostis lõpuks ta hääl. „Tule sama teed tagasi. Luugi võid lahti jätta… Kuule, see ei meeldi mulle üldse, aga minust on siin üleval väga vähe abi ja ma ei saa ise ka tegutseda. Ma tahaksin su valvama jätta ja ära lennata. Saad hakkama? Kriminalistid ja turvateenistus peaksid paarikümne minutiga tulema.”

      Agol oli vahepeal olnud aega end koguda.

      „Mis siin ikka juhtuda saab? Mul on relv ja side ja küllap jälgitakse mind ka sattidelt. Mine.”

      Ta oli sisimas uhke, kui neutraalselt ja asjalikult see kõlas.

      Reniard

      See oli kaks tundi hiljem, kui Reniard seisis keset lõbusasti põlevat töökoda ja sülitas mõttes. Ainult mõttes kindlasti ka sellepärast, et tal oli näo ees kiivriklaas. Viis tundi tagasi, kui Victor ta välja oli ajanud, et oma lõhutud garaaži juures haliseda… Stopp – ta ju ei halisenud, ma ei tohiks nii mõelda. Vana kamraad on hädas ja mina…

      Nad olid lennanud piki orge ja igaks juhuks olid nende ees liikuvad kerged piloodita lennukid surunud maha ka kogu side, nii et kui kaugjälgimismonitoridele tekkis kujutis rahulikult tuttava moega traktorit üle vaatavast seltskonnast, tabati need omakorda täiesti ootamatult. Tseremoonitsema ei hakatud, gatlingi tuli tõmmati peale niipea, kui nad laskeulatuses olid. Paar raketti lähedal olevate ehitiste pihta ja siis – kõigepealt ühest ja siis teisest kopterist, sellal kui vastavalt teine vahepeal üleval ringe tehes kattis – dessant maha. Neid ei olnud palju, kõigest kaheksa, ja kummassegi kopterisse jäi veel kaks inimest; Reniardi pilootideks olid Dexter ja Aracelli.

      Nad olid tulistanud mõned valangud eemale küla poole lihtsalt selleks, et nood vagusi püsiksid; nad üritasid mitte majade pihta lasta, sest õhukesed seinad ei kaitsnud kuulide eest. Külast jooksid inimesed – peamiselt naised ja lapsed – eemale metsa ja nende poole nad loomulikult ei tulistanud. Neil oli olnud natuke automaatidega ragistamist umbes tosina mehega, kes ei tahtnud aru saada ja ise ära minna, ja tegelikult lahendas asja taas gatlingituli kopteritelt.

      Tige oli Reniard aga selle tõttu, mida nad kuurides avastanud olid, kui ükskord sisse jõudsid.

      „Kas sa siis tõesti ei teadnud?” küsis Dexter naerdes. Mees nägi ju kopteris nende kiivrikaamerate kujutisi ja kuulis ka kommentaare. „Loe statistikat – miks farmerid iga kahe aasta tagant uue tehnika muretsevad, kuigi see peaks vähemalt kümme-kakskümmend vastu pidama? Miks Ordus ei ole vanade autode probleemi? Mis sa arvad, kuhu see satub?”

      „Jah, ma muidugi tean, aga… mais putain de merde! Vargusel põhinev majandus… Ma olen seda lugenud, aga ise näha…” Ta tundis end väga lollina, vaadates tehnika ridu, mis nüüd tules kõlbmatuks pidid muutuma. Katuse teibad ja roog põlesid lõbusalt ja küllap ta oleks pidanud ammu kaugemale taanduma, kui kaitseriietus ka kuuma eest kaitsnud ei oleks. Seda otsust muide polnud neil vaja teha – ehitised olid süttinud pommitamisest ja tulistamisest.

      „Olgu, võtke meid peale, siin ei ole enam midagi teha.”

      Katus langes raginal sisse, kui nad startisid.

      Nad maandusid taas oma mäe sisse rajatud baasi ja esimene, mida Reniard kopterist väljudes nägi, oli neid ootav Izmir. Head see ei tähendanud ja Reniardil oli väga hea meel, et Dexter oli kaasas olnud. Nii hea oli tema selja taha pugeda.

      „Kõik OK, Rune?” tegi ta asja teise kopteri piloodiga. „Tänan ja järgmise korrani!”

      Teised kopteritest välja ronivad inimesed vaatasid kah Izmiri poole, kuid viimane noogutas vaid tervituseks ja osutas näpuga Reniardile ja Dexterile. Ka tema pilgutas Aracellit nähes silmi, kuid Reniardile tundus, et ta on naist varemgi näinud, sest ta noogutas temalegi.

      „Muide, СКАЧАТЬ