Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Longhorn, millal sa viimati Tarasi nägid?”

      Ago nihutas end toolil ja kibrutas kulme. „Ma arvan, et üleeile. Ta pidi muide ka eile õhtul minu juurde tollele õhtusöögile tulema, aga ei tulnud.”

      „Sa ennetasid mu järgmise küsimuse. Keegi ei ole teda üleeilsest näinud ja ta telefon ei ole võrgus. Saad sa pooleli jätta selle, mis iganes sul käsil on? Tule kaasa.”

      Nad astusid kabinetist välja ja Ago pilutas silmi. Instituut oli suur neljakorruseline ehitis, mis väljast näis koosnevat vaid erinevat tooni klaasist. Tegelikult olid need klaasid reguleeritud erinevale läbipaistvusele – väljast vaadates olid helevalged need, mis midagi läbi ei lasknud. Seestpoolt, vastupidi, näis hoone olevat suuremal-vähemal määral läbipaistev ja koridorid olid palju heledamalt valgustatud kui näiteks Ago kabinet, kust välismaailm paistis suitsuklaasisünge, nagu algaks kohe päikesevarjutus.

      Neil oli minna oma sadakond meetrit. Tarasi kabinet oli väga pimedaks reguleeritud, nii et esimeseks pidi Kelder akende läbipaistvust suurendama.

      „Arvuti on lukus,” pomises mees, olles järgmiseks terminali klahve klõbistanud. „Longhorn, vaata, kas tal on siin mingeid väljatrükke, mida ei oleks hea vedelema jätta.”

      „Milles on õieti asi? Kas midagi on veel juhtunud või reageeriksid sa niimoodi igaühe puhul, kes natuke üle ööpäeva kadunud on?”

      „Reageerin igaühe puhul, kes kadunud on,” pomises Kelder. „Fuck, terminali ma saan muidugi sisse, aga kui tal on kõik kodeeritud… Olgu…” Ta sulges silmad ja üks ekraan ärkas ellu, näidates sidet. Ago hakkas juba harjuma, et siin kasutati hulga vabamalt otse pähe, naha alla siirdatavaid modemeid ja üldse igasugust suuremas osas riikides keelatud kehasisest arvutustehnikat.

      „Stanford, võta Tarasi tegemised luubi alla – millal ta viimati sees käis, mida ta üldse viimastel nädalatel tegi. Sul on minu ametlik luba. Las keegi uurib, kuhu ta üldse väljapoole sidet on võtnud ja las keegi uurib tema käimisi.”

      „Kui sa mõtled laiemalt kui virtuaalis, siis pöördu parem ise Izmiri või kellegi poole,” noogutas umbes kolmekümnene tedretähniline eurooplane ekraanil. „Ma vaatan. Ma näen juba praegu, et viimane kord on ta sisse loginud eile kell 8:51. Umbes kaheksaks minutiks. Edasisega läheb natuke rohkem aega – ma pean pöördumislogid tema ID-ga siduma.”

      „Tee seda.” Kelder katkestas side.

      Ent ekraan ärkas kohe ellu. „Kelder, Tarasi maja on tühi, aga Hazel kurdab, et nende auto on läinud.” Mees ekraanil oli umbes sama vana kui eelmine – 30 ringis – ja pisut aasiapäraste näojoontega.

      „Xuan, vaata…”

      „Juba vaatasin. Saadan sulle koordinaadid. Võta instituudist kopter, saad kiiremini kui mina siit.”

      „Hakkan tulema! Aga hoiata turvateenistust. Las võtavad paar asjalikumat tegelast ja tulevad tehnikaga. Igaks juhuks.”

      Kelder katkestas ühenduse. „Leidsid midagi?”

      Ago raputas pead. „Taras oli eriti sügavalt arvutiinimene või on siin kõik hoolikalt puhtaks tehtud. Siin pole peale tolmu midagi uurida.”

      „Läksime siis.”

      Nad lahkusid ruumist ja Kelder hoidis väga kiiret tempot, nii et Ago avastas end aeg-ajalt jooksusamme tegemas. Teatud üllatusena ei suundunud nad otse katusele kopterite juurde, vaid põikasid Kelderi kabinetti. Selle omanik pani käe vastu seifi puutetundlikku ekraani ja keeras seda, sisestades niimoodi koodi. Ta võttis seifist kaks soomusvesti, sõdurikiivrit ja automaati ning ühe püstoli.

      „Püstol on mul oma,” porises ta selgituseks. „Viska ainult üle õla ja kontrolli relvad. Sättida on meil kopteris ka aega.”

      Agol läks relvade ja kiivri kontrollimisega natuke rohkem aega, nii et Kelder oli jõudnud juba kopteri mootori käivitada, kui ta ükskord katusele jõudis.

      „Kuhu me üldse lendame?”

      „Tana poole.” Kelder saatis koordinaadid kopteri displeile. „Siit oma sadakond kilti. Masin ei ole isegi mitte selle Tanast lõunasse viiva seitsmenda tee läheduses, vaid on enne Behenjyt Anatobe juurde mägedesse keeranud. Ausalt, ka mulle on need kohad vaid nimed kaardil, ma ei ole seal kunagi käinud.”

      Kopter rebis end õhku.

      „Tanas, Antananarivos ikka oled?” küsis Ago. „Mina muide ei ole. Tean ainult, et tuleb sõita Anaalse Mureni ja seal keerata peateele paremale. Kas mõni satifoto juba on saadud?”

      „Ainult suur. Aga nad ei hakanud seda mulle saatmagi, sellel pole midagi näha. Rohelus ainult. Lähim maja on kolmsada meetrit.

      Nii et Analavoryst ongi lõplikult Anal Worry saanud?”

      Ago kehitas õlgu. „Ma ei ole sealgi käinud. Ma ei ole Itasy järvest kaugemale saanudki. Korra käisin tegelikult naabritega kaasas mingil turul, aga ma ei mäleta isegi, mis suunas see oli. No ja kes mäletab neid idiootlikke nimesid – ütle kellelegi, et sa elad Ambatomitsanangas või Soavinandrianas ja kõik peavad sind idioodiks.”

      „See võis Viro turg olla. Avironimamo. Nii et tegelikult oled sa Anaalsest Murest läbi sõitnud küll.”

      Ago kehitas õlgu. „Ma ei olnud just kõige kainem.”

      Sõit võttis vaevalt veerand tundi ja siis hakkas Kelder maandumiskohta otsides vandudes tiirutama.

      „Ma lasen su vintsiga alla,” sajatas ta lõpuks. „Midagi muud ei jää üle.”

      „Eee… Olgu. Aga mida ma seal teen?” Ago ei olnud kunagi vintsiga kopterilt laskunud ja tal polnud vähimatki ettekujutust, mismoodi tuleks auto juurde jõudes käituda.

      Kelder vist tabas sellesama ära ja ohkas. „Sa ei oska lennata, muidu ma läheksin ise. Leia auto. Vaata ringi. Kui ta on seal sees, on ta tõenäoliselt surnud või liikumisvõimetu. Ega muud sul teha ei ole, kui mulle teatada. Kui teda ei ole, katsu mitte jälgi ära tallata.”

      „Ja kui näen mõnd kohalikku?”

      Kelder osutas ekraanidele. „Siin lähedal ei ole ühtki suuremat elusolendit. Ja kui tuleb, ma hoiatan sind ja sina ole valmis tulistama.”

      „Kas infrakujutiselt või radariga ei näe, kas keegi on autos?”

      „Temperatuur on väljas 297. Läbi autokatuse selle temperatuuri juures enam inimkeha ei näe. Radarist pole kah suuremat kasu.”

      Ago ohkas. „Olgu, eks ma siis lähen.”

      Tõtt-öelda värisesid ta jalad nii, et ta peaaegu kukkus üle kopteri ukseläve ja pöörles üsna abitult vintsi trossi otsas, sellest haaratsiga kramplikult kinni hoides. Mets ei olnud sealkandis üldse tihe, pigem oli tegemist üksikute puudega, ent maastik oli väga mägine. Ago kand põrkas selle pöörlemise pärast üsna valusalt vastu maad, kuid ta meenutas Kelderi lühidaid õpetussõnu, ajas jalad laiali ja keha jäigaks ning tundis hetke pärast, et istub kindlalt maapinnal. Vähemasti kandevöö sai ta sekundimurdosaga lahti ning enda kõhulikeeramine ja relva haaramine tuli tal loodetavasti samuti enam-vähem talutavalt välja.

      Maapind oli kõva, paljas ja tolmune. Õnneks mitte tulipalav, sest see päev oli ootamatult pilvine ja seetõttu suhteliselt СКАЧАТЬ