Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Vähemalt kolmesajaruutmeetrises ruumis oli vähe inimesi, peale tema ja Dexteri vaid kaks unise olemisega tegelast eemal suure ekraanideringi keskel. Küllap valveoperaatorid; Reniard kahtles nende kasuteguris, kuivõrd nad paistsid peamiselt pidavat ette kaotatud lahingut unega.

      „Ja ta kutsus sind?” küsis vanem mees lõpuks.

      „Jah.”

      „Ta on poliitik?”

      „Jah.”

      „Konservatiiv, kes Kuu Ordut ei salli?”

      „Jah.”

      „See on suur samm edasi?”

      „Jah.”

      „Sõnasta prioriteedid.”

      „Jah?” Reniard üritas aru saada, mida Dexter nüüd lõpuks tahab. Ta avastas end iseendaltki küsimas, et mida ta ise lõpuks tahab…

      „Kõige esimene tase on, et kas traktor tuleb tagasi saada või teha nii, et edaspidi ei tuldaks varastama?” venitas Dexter habet sügades. „Järgmine tase on, et küsimus pole ju ühes ratastega raudkastis – on see ühekordne operatsioon või tähendab see Ordu ja prantsuse rühma suhete soojenemist? Mida kohalikud ette võtavad? Just pikemas perspektiivis? Sa näitad mulle punkti kaardil ja loodad, et ma teeksin mingid otsused. Ma ei taha.”

      Reniard ohkas. „Ma oleksin võinud mõne noorema kutiga kokku leppida ja vaikselt kopteri võtta, aga ma tulin sinu juurde just sellepärast, et mitte mingitele pikaajalistele plaanidele sisse sõita. Igaüks ju näeb, et Ordu mõju saarel on aasta-aastalt kasvanud ja eriti viimasel paaril aastal on meie poliitika järsult karmistunud. Kuigi suuremale osale elanikkonnast tähendab see suuremat sissetulekut ja turvalisemat elu, on see kutsunud esile kohalike jõugupealike terava vaenu. Kui see poliitika, millele ma püsti tõustes aplodeerin, jätkub, ei ole mul ju mingit vajadust tegutseda salaja, täpsemalt kindlas teadmises, et keegi teab, kuid pigistab silma kinni. Korraldame karistusoperatsiooni. Sul on õigus – traktor ise ei ole tähtis. Sa ei taha seda välja öelda, kuid ma tean sama hästi kui sina, et ükskõik, mida me teeme, on osad mu rahvuskaaslased solvunud ja leiavad, et me käitume vastutustundetult. Teiste hulgast aga võime leida sõpru, kui saadame signaali – nii prantslastele kui malagassidele –, et protsess on pöördumatu ja sellega tuleb leppida.”

      Dexter oli kuulanud teda kerge muigega. „Jätka. Tegelikult tead sa ju ka seda, miks me ei saa täna korraldada täiemõõdulist sõjalist vastulööki kuritegevusele – me ajaksime Mada ühiskonna lõhki ja teeksime oma toetajate elu väga raskeks, eriti väljapool linnu.”

      Reniard noogutas. „Tean, aga kahjuks kipub sajandite praktika jätma õiguse kõige tigedamatele rassistidele. Jah, Tanas ja teistes keskustes on inimesi, kes saavad aru, et Kuu Ordu toob saarele kasu, ja toetavad meid siiralt. Piisab ju ühest pilgust Aafrikale siin kõrval, aga muidugi annab paska puhuda, et see on saavutatud mitte tänu Ordule, vaid vaatamata Ordule. Rõhuva enamikuga tuleb rääkida teisiti – hakka heaks või saad kere peale.”

      Dexter silmitses teist sekundit viisteist arvustatavalt ja mühatas siis: „Mis meie vastas seisab?”

      Vähemalt selleks oli Reniard valmis. „Kogu piirkond püsib oru suhteliselt hästi töötaval põllumajandusel. Kohalik hõimupealik – nimed, hierarhia ja ajalugu on kõik siin failis – tõusis piirkonna juhiks põhiliselt just sellepärast ja sel ajal, kui humanitaarabi lakkas ja pandeemiad suuremat laastamistööd tegema hakkasid. Primitiivne vahetuskaubandus. Tal on oma kaitsemeeskond, aga relvastatud inimestele tuleb teatavasti tööd anda, muidu nad hakkavad tarakane tulistama – le cafard, kui sa tead, mis see on. Töökojad asuvad avalikult keset külasid ja praegu on võimatu otsustada, kuhu traktor täpselt läheb. Kui me lendame kiiresti kohale ja pommitame ühe töökoja sodiks, seisab meie vastas paarkümmend automaatide ja basuukadega kohalikku kõrilõikajat, kelle kogu väljaõpe koosneb oma rahvuskaaslaste kolkimisest. Kui me tahaksime varastatud tehnikat tagasi tuua, seisab meie vastas paarist tuhandest mustast värdjast armee, mis põhimõtteliselt suudab korraldada väikese, kuid igas mõttes täismõõdulise sõja. Seda viimast ei saaks ma soovitada, sest… vabandust, kui sinu alale ronin, aga kui me ühe kohaliku kunni kusagilt välja lõikame, läheb kogu saare võimuvõrgustik paigast ära ja selle kõige tagajärjed nõuaksid pikemat analüüsi.”

      Dexter noogutas aeglaselt. „Võimalik, et see on nii. Jätka.”

      „Ma tegelikult juba rääkisin Izmiriga ja mõne inimesega CondorSecist. Ma arutasin asja ka mõnede oma sõpradega julgeolekujõududest. Traktori tagasitoomist ei tasu kaaludagi. Karistusoperatsioon pluss info kogumine. Jõudemonstratsioon. Kiire retk kopteritega, dessant, taandumine. Kindlasti peab aga sellele järgnema uus rünnak esimeste vaenumärkide puhul. Need muidugi ei jää raudselt tulemata – kihutamine mööda kiirteid, meie autode tulistamine, meie ehitiste tulistamine, mõned pommid kusagil hallis alas – tavaline asi.” Reniard ohkas. „Sul on muidugi õigus – sinu juurde tulek tähendab lõpliku vastutuse minu haprailt õlult sinu tammisele küürule nügimist.”

      „Ja millal see traktor sinna garaaži jõuab? See kõik võtab ju aega – planeerimine, luure, inimeste kokku ajamine…”

      „See kõik on tehtud.”

      Dexter muigas. Muie venis irvituseks. Siis sundis ta näo taas tõsiseks ja tegi kõuehäält: „Ja mida kuradit sa siis siin klouni mängid? Marss kopteritesse! Kas ma ka kaasa mahun?”

      „Mahud.”

      „Mõni daam silmarõõmuks?”

      Reniard pilgutas silmi. „Eee… Tähendab see Aracellit?”

      Dexter noogutas naerdes. „Keda siis veel? Amelit sa ju ei luba… Anna andeks, rumal nali. Aracelli igavleb, jah, praegu siin majas.”

      Nad kohtusid uuesti kopterite juures. Kuna Reniard oli teinud kõik plaanid, oli ta selle operatsiooni juht vaatamata sellele, et Dexter kaasas oli. Mees käituski vastavalt, ta vestles ühe naisega kopteri ukse juures ja ei näinud selle järele välja, et ta ühtki käsku kavatseks anda. Reniard luges mõttes inimesed üle ja fikseeris alles siis pilgu tollel naisel, kes tema arvestuste järgi nagu „üle” oli. Tal kulus õige mitu sekundit taipamiseks, et see peab Aracelli olema. Ta astus lähemale ja uuris naist üksisilmi. Jah, kui mõtlema hakata, on näos üht-teist sarnast küll… Ta sai lõpuks aru, miks naine alati oma kujutisel töötluse peal oli hoidnud – mitte vanuse pärast või millegi iseenesestmõistetava varjamiseks, vaid et ta kujutist oli põhimõtteliselt moonutatud sellisel viisil, mis muutis ta äratundmise raskeks. Juba ammu oli uuritud, milliste detailide järgi inimene tavaliselt teise inimese näo meelde jätab, ja sisuliselt kasutasid näotuvastusprogrammid neidsamu elemente. Aracelli kujutisel oli mingil kavalal viisil muudetud just neid olemuslikke detaile, nii et Reniardil oli teda raske korduvalt nähtud kujutisega kokku viia. Nägu oli sarnane ja ei olnud ka. Ta oli paistnud oma õiges eas ja ta oli päriselt ka üsna kena. Isegi ta näo proportsioonid olid enam-vähem õiged, kuid… Reniard vangutas pead, kui ta lähemale astudes ikka veel naist üksisilmi uuris.

      Too muigas vastu. „Jah, Aracelli olen.” Ja siis juhtus midagi hämmastavat – sekundiks oli Aracelli seda nägu, mida Reniard tundis. Siis muutus ta tagasi.

      „Meeldiv sind lõpuks näha,” noogutas Reniard ja pilgutas silmi, püüdes mõista, mida ta just nägi. „Lendame?”

      Longhorn

СКАЧАТЬ