Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

      „Pead sa kohe minema? Läheme pärast koos?”

      Pikka kasvu heledapäine mees silmitses Königit pea viltu.

      „Jah,” vastas viimane skafandri viimaseid kinnitusi paika tirides. „Esiteks tahan ma päriselt siin üksi ringi vaadata. Pärast koos võime küll su laeva minna, aga praegu tahate te emmega keppida ja mina ainult segan. Koos läheme siis, kui olete natuke maha rahunenud.”

      „Nii tubli ja arusaaja poeg!” Mehele ei tahtnud naeratus näole ära mahtuda.

      „Sinusse,” viskas poiss väljudes.

      Ta peatus ukse taga ja vaatas mõlemale poole, pidades aru, kuhu edasi minna. Kehitas siis õlgu ja sulges korraks silmad.

      König: Nanna, ma seisan Pansionaadi kolmandal tasandil, SO sektoris. On sul ideid, mida endaga peale hakata?

      Nanna: Kle, sa vana paha – kas sa tahad öelda, et sa oled SIIN?!?

      König: Jep.

      Kümme sekundit pausi.

      Nanna: Tule nulltasandile; ära ära kao; otse üles, ja seisa seal!

      König muigas ja hakkas astuma. Kümnekonna sammu kaugusel oli lift ja see viis ta siis ülespoole. Kaal langes kiiresti ja seda oli järel vaevumärgatavalt, kui ta ülal ehk siis pöörlevate elamukorpuste telje lähedal liftist väljus.

      Umbes temavanune tüdruk ilmus kahekümnemeetrise hüppega ja jäi tema ette seisma. Nad naeratasid teineteisele.

      „Ma jõudsin vahepeal vaadata – su vanamees tuli Beagle’iga Jupi süsteemist. Sina ja Mescalene olete regatud ühte apartementi. Sinu ema?” Ta oli Königist peajagu lühem, hapra kondiga ja hulga tumedama nahaga. Ta ei kandnud skafandrit, ainult lühikesi pükse ja natuke muistset vetelpäästevesti meenutavat käisteta pluusi – sellesse viimasesse oli ilmselt veerandskafander ehk suupärasemalt kuft sisse ehitatud.

      „Jah. Ma tahtsin ju ka papsi näha. Aga mingist hetkest vahtisid nad ainult teineteist. Tulin ära enne, kui nad mu olemasolu unustavad ja tegudele üle lähevad. Siis kõllasin sulle.”

      „Sul vedas, et mu kätte said. Ja et mul aega on.”

      „Ei, sul vedas. Muidu ma oleks kohe järgmisele kõllanud.”

      Tüdruk turtsatas. „Sa oled vastik.”

      „Tänan. Hea, kui keegi ütleb, et ma olen jätkuvalt vormis.”

      „Oled,” noogutas tüdruk. „Tule.”

      Nad valisid paari pika hüppega ühe allasuunduva kaldtoru.

      „Läksime,” hüppas tüdruk sellesse. König järgnes. Nad said mõne sekundiga paarkümmend meetrit „allapoole”, teljest kaugemale jäävale tasandile, kus raskusjõud pisut suurem oli. Veel üks toru ja jälle oli kaal suurem.

      Ruum, kuhu nad lõpuks jõudsid, oli ilmselt köök, kuigi mõne sajandi eest elanud inimene poleks seal vist midagi peale söögiriistade ära tundnud. Kahekümnenda sajandi inimene oleks siiski vähemalt kraanikausi üles leidnud ja küllap taibanud sedagi, kuidas töötavad siledad pliidipinnad, mikrolaineahjud ja infrapunased kiirgurid; külmutuskapp poleks kah imestust äratanud. Kõige üllatavam oleks vast olnud tõdemus, et kokk saab kõik operatsioonid ära teha toitu sisuliselt puudutamata – nii palju oli üsna taibukaid mehhaanilisi abilisi.

      Seal oli inimesi rohkem. Otseselt söögitegemisega paistsid ametis olevat vähesed, enamik sõid või tegid niisama aega parajaks. Neid vahiti häbenemata ja mõned panid isegi pead kokku.

      „Jah, ma alles tulin,” kuulutas König kõva häälega. „Dragster Kahega. Ema Mescalene ja isa Viking tahtsid omaette olla. Ma tunnen Nannat juba aastat viis, õppisime mingi aeg Kuul koos ja suhtleme võrgus. On veel küsimusi?”

      Nanna ladus ühe korvi totsikuid ja karpe täis ja vedas ta uksest välja.

      „Ei ole vaja niimoodi ülbitseda,” ütles ta etteheitvalt.

      „Kurat, on siis vaja niimoodi sosistada,” porises König vastu. „Kõik mu andmed on ühe kliki kaugusel.”

      „Tead…” Tüdruk vaatas teda pea viltu. „Kas sa siis ei saa aru, et nad ei küsi niimoodi. Ei tõmba kõike võrgust alla. Nad ei ole sellega harjunud. Nad räägivad.”

      „Ma tulin neile isegi vastu, et ei pinginud kohalolijaid ega saatnud seda neile märkusena laiali.”

      „Hea, et sa seda ei teinud. Tead, sellistel hetkedel ma saan aru, kui sa ütled, et nad kardavad meid.”

      Lift läks kaugele alla. Helendavad numbrid seinal kuulutasid, et seal on 7,5 m/s² ehk ligikaudu ¾ maisest raskusjõust. Teisel pool õhulüüsi – satelliidil olid peaaegu kõik uksed õhulüüsid – võttis neid vastu niiske palavus.

      „Aja skafander maha ja jäta siia. Võta kuft.”

      König tegi seda ja vaatas siis ringi. Nad olid aias.

      See polnud muidugi mingi maine aed, pigem kasvuhoone või midagi taolist. Põrand oli tuhmilt helkivast metallist ja ega keegi polnud püüdnudki varjata, et suurem osa sirgetes ridades kasvavaid taimi pole juuripidi mitte mullas, vaid klaasvillas ja toitelahuses. Ometi kasvasid need seal päriselt ülalt, vast nii kolmkümmend kraadi seniidi kõrvalt langevas päikesekiirguses.

      „Kust see valgus tuleb?” tahtis poiss teada, üritades ülespoole piiluda. Seinadki СКАЧАТЬ