Vallaslaps. Eevi Altma abielu. Helmi Mäelo

Чтение книги онлайн.

      VALLASLAPS

      1

      „Ema, ära sure… ära sure, ema,” nuuksub kaheksa-aastane Eevi põlvili haige ema voodi ees.

      Ema lahjunud käsi nihkub vaevu rinnalt ja otsib lapse nutust vabisevat pead. Raskelt jääb ta sinna viivuks peatuma, kuni vajub kompsatades alla voodiservale.

      „Ema, ära sure… sa ei tohi surra!” ahastab laps järjest meeleheitlikumalt, ema lahjunud ja kalbet kätt vastu palet litsudes.

      „Pean… laps… kõik on… otsas…” kuulduvad lapse nuuksete vahele haige üksikud sõnad.

      „Ei, ema, ei, ei, sa ei tohi surra, ma ei lase, ei lase…” Lapse nutust niiskunud käed haaravad ema õlgade järele, nagu tahtes oma jõuga neid kiskuda tagasi koleda surmamehe avatud sülelusest. Jõuetult langeb aga temagi keha nagisevale puuvoodile, mattes veelgi raskemaks surija viimsed hingetõmbed.

      „Ema, ei, ema… sa ei sure veel, kuhu jään mina?”

      Viimased lapse sõnad tuksatavad vastu haige näos. Keel niisutab korduvalt huuli, suu avaneb, kuni alles mitmete katsete järel kuulduvad sõnad.

      „Lähed… isa… isa… juurde… võtab… ta…”

      „Isa!” hüüatab laps ja vabastab voodi oma raskuse alt. „Isa,” kordab ta veel, hetkeks naeratades ja emale küsivalt otsa vaadates.

      Kunagi varem ei olnud ema talle kõnelnud isast. Alles möödunud kevadel oli ta viimast korda küsinud oma isa järele. Siis oli ema jäänud nii kurvaks ja vastanud, et maailmas on küllalt isata lapsi, ja ega need olegi teistest halvemad. Kogu päeva oli ema siis olnud kurb, oli kõnelnud rohkem kui harilikult inimese enese tublidusest ja püüetest, mille järgi teda elus hinnatakse. Eevi otsustas siis oma südames mitte kunagi enam ema kurvastada. Kuid imelik, mida tõrjuvamalt ta sellest mõtles, seda põletavamalt otsis küsimus temas vastust. Ta jälgis tänaval teisi lapsi, eriti kui need kõndisid oma isa käekõrval. Ta püüdis neid vaadelda võimalikult lähedalt, et veenduda nende õnnelikus pilgus. Igatsus isaõnne järele tema südames kasvas iga rõõmsa naeratusega, mida ta tabas möödujailt. Kui ta mõnede laste nägudelt luges rahulolematust või ükskõiksust, mõtles ta lohutuseks ema sõnadele, et inimene sageli ei mõista hinnata seda, mis tal on käes. Küll Eevi mõistaks! Oi, kuidas ta oleks õnnelik, kui võiks kordki istuda oma isa süles, tugev käsivars ümber piha, nagu ta tihti nägi pargis lapsi istuvat.

      Veel rohkem köitsid tema tähelepanu need lapsed, kes kepslesid, üks käsi isa pihus, teine ema omas. Kuidas need lapsed harilikult hõiskasid, kuidas nad vadistasid! Kuigi Eevi on nendest palju suurem, kepsleks ta kindlasti veel, oi, kuidas kepsleks ja hõiskaks!

      Teisel koolinädalal sai Eeva isaküsimus uue tõuke. Ühel päeval laskis õpetaja kõikidel õpilastel valju ja selge häälega nimetada oma isa ja ema nime. Eevi kuulatas. Millegipärast hakkas tema südameke rinnakoopas otse vasardama. Juba oli pool klassi läbi, ja kõik olid nimetanud mõlemad nimed. Siis jõudis järjekord keskmise rea viimase pingini, kus istus poiss, kelle ninaalune oli alati märg, rõivad määrdunud ja kortsunud, käed ja kõrvaaugud alati mustad. See poiss nimetas ainult oma ema nime, ja sedagi vaevalt kuuldavalt. Õpetaja küsimuse peale, kas poisi isa on surnud, vastas küsitav: „Ei tea.” Teine, tema kõrval istuv poiss tõstis kohe käe üles ja vastas, enne kui temalt jõuti küsidagi: „Õpetaja, temal ei olegi õiget isa. Ma tean küll, ta elab meie hoovimajas ja ema on niisugune…”

      Poiss lõi häbelikult silmad alla, nõjatas pea pahema käe najale, hakates samal ajal parema käe pöidla küünega lauale jooni vedama. Tal näis olevat ääretult piinlik, sest pea vajus järjest madalamale, kuni puudutas laubaga pinki.

      Eevil voolas kuum laine jalgadest pähe. Ta ei teadnud, kas tal on mingipärast piinlik või on tal kahju tollest poisist keskmise rea tagumises pingis. Imeselgelt kerkis ta silmade ette ema pilt, kes jäi koju õmblusmasina taha istuma, kuigi tundis ennast juba mitmendat päeva haiglasena. Ta nagu oleks veel kuulnud ema saatvaid sõnu: „Ole hea laps.” Kui õrnalt kajasid need mälestuses – ja kui järjekord jõudis temani, vastas ta selgelt ning valjult:

      „Minu ema nimi on Marie Pedak, isa mul ei olegi.”

      Seda öeldes vaatasid ta silmad õpetajale julgelt ning kindlalt otsa. Nagu suure võitluse eneses võitnud, istus ta tagasi kohale, ikka veel ema töötav kuju silmade ees.

      Kuid kauaks ei jäänud kindluse ja võidutunne lapse südamesse püsima. Miks? Miks poiss tagumisest reast häbenes, miks ta valetas? Võib-olla ongi see häbistav, kui lapsel ei ole isa. Võib-olla ema sellepärast oligi nii kurb… Kui ometi võiks emalt küsida, kui ta nüüd enam ei jääks kurvaks…

      Nii keerlesid Eevi peas lõhkuvad mõtted, kuni muutuse tõi ema tõsine haigestumine kopsupõletikku. Ema valu ja kannatusi nähes kadus lapse tunnetest kõik muu. Nüüd järsku avanesid sureva ema huuled „isa” nimeks. Isa! Lapse hinges hakkas midagi pööraselt keerlema. Ta ei teadnud, kas olla rõõmus või olla kurb. Ema silmad jäid anuvalt peatuma tema omadesse, suu liikus veel, kuid sõnu ei tulnud enam kuuldavale. Nagu kedagi oodates jookseb lapse pilk ukse poole, siis akna poolavatud eesriietele, kuni pöördub mööda seina jälle tagasi ema voodile. Tuba on tühi. Voodis lamab vaid surija.

      „Sinu… i…sa on… hea… Ta… ta… tu-leb sul-le jä-rele… He-a… Ju… ma…”

      Viimane sõna jääbki lõpetamata, kui Eevi langeb uuesti nuuksudes üle ema.

      „Ema, emakene, ainult sind tahan, ainult sind. Isa on võõras, ma ei tahagi isa… emakene…”

      Siis vajub ema rind korinaga kokku, suu ahmib õhku, ahmib korduvalt, kuni jääb poolavatult paigale. Lapse käed rudivad ümber ema kaela, pead enesele lähemale kiskudes, kuid ema ei liiguta enam.

      Vahepeal on väljas pimenenud. Vastasmaja aknaist paistab tuppa valguskuma ja hämardab seinad. Õudne hirm valdab lapse hinge. Toas on surm. Juttudest teadis ta, milline on surm: suur vikat seljas, kondised sõrmed haaramiseks. Kui kole! Ühe tõmbega viskub laps ema taha voodisse, silmad pärani jälgimas varje toas. Igas nurgas liigutab keegi, kõik ruum on täis imelikke, keerlevaid, järjest kaduvaid ning tõusvaid mügarikke. Surm otsib ema. Eevi litsub kõvasti lõua vastu põlvi, nagu otsides nendelt tuge. Kõik on nii ääretult vaikne, isegi kõrvaltoa kingsepa vasar on vaikinud. Siis korraga märkab ta, et kuuleb vaid enese hingamist. Ema ei ole enam… Ta hoiab kinni enesegi hinge, kuni jõuab. Ahju taga keerlev kõige suurem ja tumedam on kindlasti vanasurm ise. See on viinud ema… Kui ometi julgeks nutta…

      Hommikul leiavad naabrinaised lapse kummuli laiba rinnal magamas.

      „Oh sa vaene lapsuke, magasid kooljaga kõrvuti, võinud ometi tulla meile ütlema,” haletseb vastastoa hobusetöölise naine.

      „Ma ütlesin küll, et mis see säärane vaikus, aga vanamees es lasknud tulla vaatama, nüüd lapsuke nii – tõesti kahju,” jätkab naabertoa kingsepaemand.

      Kui naabrid ümber kahjatsevad, istub Eevi ikka veel ema jalgade juures voodis. Silmad valutavad ja kõrvades kumiseb. Hinges pigistab nii ääretult, ääretult valusalt. Ema ei ole enam, kellele nüüd veel nutta oma kurbust!

      „Vaenelaps, vaenelaps oled nüüd, isa sul muidugi es olnud, nüüd võeti ära ka ema…” Kingsepaemand tõstab põllenurga ning hõõrub palgele laiali paar suurt pisarat.

      „Jah, võtaks ta enese juurde, aga kus sa saad, tööd vanamehel nii vähe, kus sa saad,” aitab kaasa töölisnaine.

      „Ehk käskis ema sul minna isa juurde?” usutleb kingsepaemand.

      „Ei käskinud,” vastab laps.

      „Oh sa taevake, СКАЧАТЬ