Tartu ülikool ja legendid. Katrin Streimann

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Algas repressioonide aeg, mille peapõhjuseks peetakse info jõudmist välismeediasse, sest Ameerika Hääl tegi veel samal päeval rongkäigust ülevaate. Sirje Endre, Tartu ülikooli komsomolisekretär, kutsuti korduvalt ülekuulamisele. Teda karistati hiljem noomitusega arvestuskaardile kandmisega, ja nii leebelt vaid seetõttu, et Ivan Käbin isiklikult teda kaitses. Ülikooli parteikomitee pidas Sirje Endret, Peeter Vihalemma ja Rein Tensonit edaspidi komsomolikomitee etteotsa sobimatuteks.

      Aastal 1969 tagandati rektor Feodor Klement, keda aasta hiljem asendas Arnold Koop. Ebasoosingusse sattusid Ülo Vooglaid ja professorid Rem Blum ning Juri Lotman. Vooglaiu tagakiusamine lõppes tema väljaheitmisega parteist ja sotsioloogialabori sulgemisega. Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) komsomolisekretär Toomas Kork võeti Nõukogude armeesse. Tagandati Vladimir Meister, EKP Tartu linnakomitee esimene sekretär, kes üliõpilasi kaitses. Eksmatrikuleeriti EPA üliõpilane Jaan Põldmaa, kes kandis loosungit “Jänkid, kasige Peipsi taha!”. Samuti eksmatrikuleeriti EPA üliõpilane Rain-Mait Roomet ja TRÜ kehakultuuriteaduskonna üliõpilane Jüri Süldre, kes said kahe ja poole aastase vanglakaristuse. Süüdistuse kohaselt olevat nad öösel tindipottidega loopinud Tartu kesklinnas maja seinal rippunud suurt Lenini pilti, mäletab Jaak Allik.

      Paljud ebasobivate loosungite kandjad siiski pääsesid karistusest – suuresti ka seetõttu, et ülikoolis kaitsti omasid. Küllap mängis rolli ka mõne võtmetegelase taust: Tõnu Tepandi isa Jaan Tepandi oli Eesti NSV toiduainetetööstuse minister, samuti oli kõrgel positsioonil Jaak Alliku isa Hendrik Allik.

      Ent õhustik oli pöördumatult muutunud. 1969. aasta üliõpilaspäevade rongkäik toimus sootuks teistsuguses meeleolus: ülikooli õppejõud olid sunnitud alandavasse rolli jälgima tänavate ääres loosungite sobivust ja kõikjal oli näha miilitsaid. 1970. aastal jäi rongkäik üldse ära ja “tegevus viidi siseruumidesse”. Tartu kevad oli hääbunud.

      Tagasivaateliselt

      Kuuekümnendate Tartu komsomolinoorus katsetas piire ja uskus, et olusid on võimalik vähehaaval parandada.

      “Mõned inimesed väidavad tagantjärele, et juba siis oli neil lootus Eesti Vabariik taastada, kuid seda on raske uskuda,” ütleb Marju Lauristin. “Tol ajal võitles vabariigi eest teadlikult vaid väga väike dissidentide grupp, kes oli valinud täieliku vastandumise. Meie püüdsime teha elu elamisväärsemaks olemasolevate valikute piires.”

      Hiljem on vaieldud palju selle üle, kas 1960. aastatel komsomolis ja parteis tegutsenud inimesed ei ilusta tegelikkust tagantjärele, kas ei kannustanud neid puhas parteiline karjerism. Ilmselt ei pea selline kahtlustus paika. Idealismi ja eneseteostuspüüdu paistis toona olevat tunduvalt rohkem kui praeguse vaba ühiskonna noorparteilaste hulgas.

      Iseküsimus, kuivõrd mõjutas süsteemiga tema oma reeglite järgi mängimine, seega ka mugandumine ja kooldumine asjaosalisi endid, milline on moraalne hind, mis sel põlvkonnal tuli maksta, küsivad Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm oma artiklis “Tartu 1968: kolmkümmend aastat hiljem”.

      Tartu-sündmuste ülerõhutamist on ka kritiseeritud. Mati Unt on kirjutanud, et toonane “meie”-tunne oli valdavalt illusioon, sest suur osa üliõpilastest jäi sündmustest kõrvale ja tolle aja legendiks muutumise taga on pigem asjaosalistest ideoloogide maailmanägemise domineerimine. Marju Lauristin nõustub osaliselt:

      “Võimalus neis sündmustes osaleda tekkis teatud kindlal ajavahemikul, tinglikult alates Suitsu mälestusväärsest luuleõhtust kuni viimase tudengirongkäiguni.

      Enamik ei teadnud kuukümnendate aastate sündmustest tõepoolest midagi. Meile olid need sündmused väga lähedal, kuid näiteks Aili Aarelaid, kelle kursus oli ainult paar aastat hilisem, on kirjutanud, et nende kursus ei teadnud tollal paljudest asjadest.

      Tol ajal eksisteeris ka väga kitsas ja suletud dissidentide kiht, kellega meie puutusime kokku vaid nii palju, et teadsime neist mõnd inimest. Kuid kogu ülikoolis aktiivselt tegutsev seltskond hoidus teadlikult köiel kõndimisest. Et ülikoolis õppida ja õpetada, tuli teatud reeglitest kinni pidada. Need, kes valisid dissidentluse, lõikasid silla alt kõik köied ära, neil puudus legaalse või avaliku eneseteostuse võimalus või ka tahtmine selleks.

      Ent kõik kihid ja hierarhiad olid lõpptulemusena vajalikud. Piltlikult öeldes võib toonaseid ja edaspidiseid sündmusi võrrelda leivateoga. Sul võib jahu olla, aga kui sul ikka juuretist ei ole, siis leiba ei saa. Tartu-sündmusi sellisel kujul oli kokku vaid ligi viis aastat, kuid need viis aastat tekitasid selle juuretise, põlvkonna, kes kogus piisavalt kogemusi ja sotsiaalset kapitali, et anda oma panus rahvarindes ja laulvas revolutsioonis 20 aastat hiljem.”

      Neli tulevast akadeemikut, kolm tulevast professorit, kaks piipu ja ühed prillid. Keemiahoone laboris on tööhoos (vasakult) Richard Villems, Andres Metspalu, Artur Lind ja Mart Ustav. Foto aastast 1981.

      kh 414

Villu Päärt

      Väikeses toanurgas keemiahoone neljandal korrusel sündis Artur Linnu käe all Eesti molekulaarbioloogia.

      Mõnikord teeb elu kummalisi pöördeid ja iial ei või teada, mis plaan selle kõige taga peidus on.

      Lootustandev noor kirurg on pälvinud staažikamate kolleegide tunnustuse ja arvatud töörühma, mis hulk aastaid hiljem teeb Eesti meditsiinis ajalugu esimeste avatud südamel tehtud lõikustega.

      Ent tema käed ei kannata pesu. Kujutage ette kokka, kellel toidulõhnad tekitavad koletu iivelduse, või viiulimängijat, kes muusikat kuuldes minestab. Korralikult pestud käed on kirurgi töös just niisama elementaarsed.

      1950. aastate keskel pidid kirurgid oma käsi nühkima minuteid ja minuteid, et viimanegi pisikupoeg nahalt maha saada, enne kui kätte sai panna lateksist kummikindad, mille kvaliteet jättis toona soovida tublisti paremat.

      Nühkida, sõna otseses mõttes kraapida, tuli nii käenahka kui ka küüsi, küünealuste puhastamisest rääkimata. Kui see tehtud, pidi käed pistma veel sipelghappe lahusesse, et saavutada piisav steriilsus. Alles siis võis kindad kätte tõmmata. Noore kirurgi kätel tekib selle kõige tagajärjel ekseem. Püüded seda ravida ei anna tulemusi.

      “Poiss, sa pead sellest ametist loobuma,” ütlevad vanemad ja kogenumad arstid.

      Nad on sedasorti juhtumeid ennegi näinud.

      Veel enne 30-aastaseks saamist leiab Artur Lind end olukorrast, kus omandatud kirurgikutsega pole midagi peale hakata.

      Nii tuleb ta kliinikust ära ja asub tööle Toomemäe jalamil keemiahoone neljandal korrusel arstiteaduskonna biokeemia kateedris. Ainult Nõukogude armee arveraamatutes on ta endiselt kirjas kui kirurg. Selle kirjega käib kaasas tüütu kohustus sõita teatud aja järel Leningradi sõjakirurgide täienduskursustele.

      “Mina nägin teda esimest korda 1956. aastal, kui ma ülikooli arstiteaduskonda õppima tulin. Siis oli ta biokeemia kateedris assistent,” meenutab Mare Lind (toona Kivihall), kellest 1960. aastate keskel sai Artur Linnu abikaasa.

      Kliinikust lahkumise järel töötab Artur Lind veel hulk aastaid biokeemia kateedris, õpetab tudengeid ning asub kätt proovima uue seniuurimata valdkonna kallal, mis on seotud radioaktiivsete isotoopide ning seedimise biokeemiaga. Biokeemias kaitseb ta ka kandidaadiväitekirja. Kuid muutus ei lase end siiski liiga kaua oodata.

      *

      1961. aasta august. Moskvas peetakse V ülemaailmset biokeemia kongressi. Artur Lind СКАЧАТЬ