Väike valge riik. Abdul Turay

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peeti, ehk mõistagi järgmisel korral, kui Eestisse tulin, oli mul kiri kaasas. Piirivalveametnikud palusid endale koopia.

      Lootsin, et saan öelda, et see aeg on möödas ja mul pole enam aastaid piirivalveametnikega probleeme olnud – osalt ka seetõttu, et nad teavad, kes ma olen. Paraku peeti mind selle raamatu kirjutamise ajal jälle kinni. Minu asju kontrolliti. Mind otsiti läbi, kuid õnneks ei võetud paljaks.

      Nagu paljudel inimestel Eestis, on ka piirivalveametnike maailmavaade piiratud. Nad langetavad otsuseid stereotüüpide järgi. Minu puhul toimis selline stereotüüp: „Mustad tulevadAafrikast võiAmeerikast. Sellel isikul on Briti pass, järelikult peab see olema võltsitud.”

      See sai mulle selgeks ühel järjekordsel katsel, kui üritasin Eestisse pääseda ning noor piirivalveametnik uuris oma nööpsilmadega mu passi ja üritas langetada otsust, kas lubada mind maale. Ta keeldus uskumast, et mu pass on ehtne. Ta muudkui küsis, kas ma olen tõesti britt.

      Viimaks tuli mulle sadamasse abiks Briti saatkonna ametnik Simon Chen.

      „Kuigi me temaga alles äsja kohtusime, võin kinnitada, et ta on britt,” ütles Chen.

      Piirivalveametniku vaatevinklist oli aga Chen hiinlane, kes väidab end olevat Briti saatkonnast ja kinnitab, et neeger olevat tegelikult inglane. Ametnik ei jäänud teda uskuma. Ta keeldus mind maale lubamast ja ma pidin pöörduma tagasi Helsingisse.

      Isegi tänapäeval eeldavad paljud eestlased Londonisse sattudes ja seal mustanahalist nähes, et too peab olema välismaalane. Neile ei tule pähegi, et selle inimese suguvõsa võib olla elanud Suurbritannias palju põlvkondi.4

      –Tallinnas mustanahalist nähes arvab keskmine eestlane tõenäoliselt, et tegemist on ameeriklase või aafriklasega. Suurbritannia läheduse tõttu ja Tallinna viimaste aastate populaarsuse tõttu poissmeestepidude sihtkohana on keskmine Eestis käiv mustanahaline turist tegelikult pigem britt kui keegi teine.5

      See, mis toimub piiril, ei ole halb üksnes sotsiaalse õigluse ja inimõiguste seisukohast. See on Eestile halb ka majandusõitsengu ja püsimajäämise mõttes.

      Hoolimata sellest, et Eesti mittevalge elanikerühm on üliväike –

      Eestil on oma tilluke mittevalge elanikerühm –, on rassiküsimus siin olulisem kui teistes maades.

      Kui näiteks Ühendriikidest või Prantsusmaalt kaoksid äkki kõik rahvusvähemused, siis suudaksid need riigid kriisist hoolimata endiselt toimida, puudu jäävad inimesed suudetaks paari aastakümnega asendada ja asendatakski. Tahan sellega öelda, et enamikus riikides võib etniline kuuluvus olla suur probleem, kuid siiski riigi ees seisvate põhiprobleemidega võrreldes tühiasi.

      Eestis on rassilise identiteedi ja rassisuhete küsimus keskne mitmel põhjusel, mis on sageli üllatavad.

VAJADUS IMMIGRANTIDE JÄRELE

      Kõige pakilisem probleem, millega Eesti praegu silmitsi seisab, on rahvaarvu vähenemine. Sarnaselt teiste Balti riikidega on Eesti aastaid üritanud seda probleemi lahendada.

      Nagu iga eestlane teab, võib rahvas välja surra. See ei ole fantaasia, teiste siinse piirkonna rahvastega on seda juhtunud. Liivi rahvas on pärast lõputuid sõdu, kultuurilist represseerimist ja sovetiseerimist hävinud. Tänaseks liivlasi sisuliselt enam alles ei ole.

      Eesti rahvastik on jõudnud kriitilisele tasemele. 2010. aastal avaldatud Eurostati prognoos näitas, et juhul kui praegune trend jätkub, on Eesti 2061. aastaks Euroopa Liidu väikseima rahvaarvuga riik, kui Malta ja Luksemburg välja arvata.6

      Eesti statistikaamet hoiatab, et tulevikus ei jätku riigis enam tööjõudu ja on oht, et Eesti majandus pole tööjõu nappuse tõttu kestlik.7

      Esiteks on Eesti iive negatiivne, kuid peale selle on Eesti koos teiste Balti riikidega Euroopas ainulaadne sellegi poolest, et siit lahkub igal aastal rohkem inimesi kui siia saabub.

      Kogu rahvas näis ootavat 2011. aasta rahvaloenduse tulemusi hinge kinni pidades – ja esialgsed tulemused näitasid, et 2011. aasta lõpuks oli rahvaarv kahanenud 1 294 236 inimeseni, mida on 2000. aasta loendusega võrreldes 5,5 % vähem.

      „Rahvaloenduse tulemused on karmid. Meie rahvastik on kümne aasta jooksul vähenenud,” ütles IRL-i kirglikult isamaaline parlamendiliige Margus Tsahkna riigikogus.

      Eesti akadeemik Harald Keres on kirjutanud: „Näib, et nüüdisaegse riigi olemasoluks on vajalik, et elanikkonna hulk ületaks mingisuguse minimaalse suuruse. Allpool seda kriitilist elanikkonna massi osutub riigi valitsemine ja välissuhtlus ebaproportsionaalselt kulukaks, ühiskondlik inerts liiga väikeseks, et suhteliselt nõrgad vopsud seest või väljast põhjustaks üleriigilisi vapustusi.”8

      Igaüks võib vaid oletada, kui väikeseks üks rahvas võib kahaneda, enne kui lakkab toimimast. Näiteks Island tuleb toime rahvaarvuga, mis on juba praegu väiksem kui oleks Eesti rahvaarv 2061. aastal – eeldades, et probleem ei lahene.

      Ometi on Islandiga teine lugu. Tegemist on saarega ja neile ei hinga kuklasse Vene karu.

      Kui kogukonna või kõnealusel juhul riigi rahvaarv kahaneb, on võimalik teha vaid kaht asja. Maksta inimestele pistist, et nad rohkem lapsi saaksid, või tuua sisse rohkem inimesi.

      Esimest lahendust on proovitud. See ei toimi. Miks see ei toimi, arutame ühes teises peatükis, praegu piisab teadmisest, et sündimus on endiselt allpool rahvastiku taastootmise taset. Niisiis jääb üle teine lahendus.

      Eestlased on hakanud tasapisi mõistma, et neil tuleb inimesi sisse tuua. Päris kindlasti mõistavad seda riiki juhtivad isikud ja see on viimastel aastatel põhjustanud teema arutelus ilmse nihke.

      Immigratsiooni eestvõitlejad on kapitalistid ja ettevõtjad. Üks nende tüüpilisi esindajaid on multimiljonärist magnaat Jüri Mõis, üks Hansapanga, nüüdse Swedbanki asutajaid – kui te seda loete ega ole eestlane, siis teadke, et see on 2012. aastal Balti piirkonna suurim pank. 2012. aasta märtsis väitis Mõis, et Eesti peab lubama riiki rohkem inimesi.

      „Suurimad ressursid Eesti rahvaarvu kasvuks on peidus selles, et tuleb kutsuda inimesi Eestisse elama. Kutsuge inimesed Eestisse elama. Vastasel juhul väheneb rahvastik ka järgmiseks rahvaloenduseks.”9

      Edasi väitis Mõis, et inimesi õhutaks rohkem lapsi saama senisest suurem sotsiaalne õiglus: tuleks ühtlustada inimeste elatustaset.

      Nagu ikka, kardavad teadlased võtta ühest seisukohta. Tüüpiline näide on rahvastikuteadlane Allan Puur, kes on öelnud: „Tegemist on keeruka probleemikompleksiga, millele ei leidu ühte ja lihtsat lahendust.”10

      Arengufond – valitsuse loodud riskikapitalifond ja mõttekoda – on Eesti tulevikku ohtralt analüüsinud.

      Jätame kõrvale riigi toel tegutsevas riskikapitalifondis peituva näilise vastuolu ja uurime ettepanekuid, mis nad on teinud Eestile 2018. aastaks turvalise tuleviku tagamiseks.

      Arengufondi kasvuvisiooni järgi ei vaja Eesti õitsenguks lihtsalt rohkem selektiivset sisserännet, kvalifitseeritud tööjõudu ja uusi ambitsioonikaid ettevõtteid, vaid ta vajab neid kohe.

      Arengufond СКАЧАТЬ