Kuradisaare ingel. Levi Henriksen

Чтение книги онлайн.

      „Vanaema ütleb ikka, et head teod saavad alguse teadmistest, kui neid vaid kasutada oskaks. Kas pole mitte hästi öeldud, Baltasar?”

      „Kas sa ei võiks mind lihtsalt isaks kutsuda?” küsib isa.

      „Aga sinu nimi ei ole ju isa,” vastan mina, ja kui ta ohkab, lisan kiiresti: „Mu silmad läksid sellepärast suureks, et ma püüdsin endale ette kujutada, mis ma suvel teen. Ma juba ootan meie puhkusereisi. Sa oled mulle kallis.”

      Isa nägu muutub selliseks nagu sünnipäevadel ja jõuludel, kui ta jälgib, kuidas ma tema kingitusi lahti pakin.

      „Sina oled mulle ka kallis ja mul on hea meel kuulda, et sa suve ootad. Meil tuleb Kreetal tore puhkus. Mäletad, kui me viimati seal käisime?” küsib ta, enne kui jõuab järele mõelda ja kiiresti lisada: „Aga me võime ju teeselda, justkui oleksime seal esimest korda,” ütleb ta.

      „Miks nii?” küsin ma, justkui ei saaks aru, mida ta silmas peab.

      „Andrinel oleks ju vahvam arvata, et me kõik oleme seal esimest korda. Siis saab sellest meie ühine elamus.”

      „Aga siis me ju luiskaks, või mis?” ütlen ma ja ajan silmad jälle suureks.

      „Ei, tegelikult mitte. Mis luiskamine see ikka on, kui me midagi ei iitsata.”

      „Mulle tundub, et tema teeb sinu eest igasugu otsuseid hoopis rohkem kui ema omal ajal,” ütlen mina.

      „Ei, või jah, või noh, võib-olla. Vaevalt et ta rohkem otsustab, aga vahel tekib lihtsalt keerulisi olukordi. Ma ei saa ju kõike, mis mu elus enne teda oli, lihtsalt maha tõmmata,” seletab isa.

      „Ei saa jah, aga Kreetal oli meil väga tore puhkus. Teinekord võiksime ehk kuhugi mujale sõita. Hiinasse näiteks?” teen ettepaneku.

      Isa ei vasta kohe, aga silitab siis mu pead.

      „On sul endiselt plaanis panna nad seal korraga üles-alla hüppama?” küsib ta ja naeratab, ilma et ta rõõmus välja näeks.

      „Ei, selle peale ma enam ei mõtle. Lihtsalt mulle meeldiks väga Suurt Hiina müüri mööda käia. Kas sa muide tead, et väidetavalt on Suur Hiina müür kuu pealt näha? Aga see on jamajutt.”

      „Jah, vaat seda ma teadsin,” ütleb isa ja õnneks ei lausu ta hüppavate hiinlaste kohta enam sõnagi.

      Ma lugesin ühest ajakirjast kunagi, et kui kõik hiinlased ühekorraga üles-alla hüppaks, võib sellest tekkida hiidlaine, mis uhuks üle kogu USA. Minu arvates oli see lahe mõte, kuni Poni-Pia ütles, et tema arvates on see üsna kuri plaan. Ja selle koha pealt on tal tegelikult õigus. Aga ma ei tahtnud ju kogu maad üle ujutada, vaid lihtsalt Californias natuke laineid tekitada. Nii ehk naa ei oleks mul õnnestunud hiinlasi hüppama veenda, sest ma ei oska nende keelt.