Harjumuse jõud. Miks me elus ja äris ikka samu radu pidi käime. Charles Duhigg

Чтение книги онлайн.

      Teiste sõnadega, kujundid monitoril kujutasid endast nüüd päästikut mitte ainult kangi tõmbamiseks, vaid ka mõnureaktsiooni tekkimiseks ahvi ajus. Julio hakkas oma preemiat ootama niipea, kui nägi kollaseid spiraale ja punaseid kõverjooni.

      Seejärel kohandas Schultz katset. Seni oli Julio saanud mahla kohe, kui ta kangi puudutas. Nüüdsest ei jõudnud mahl mõnikord üldse temani, isegi siis, kui Julio kõik õigesti tegi. Või jõudis mahl temani väikese viivitusega. Või oli mahl veega lahjendatud ja seetõttu vähem magus.

      Kui mahl ahvini ei jõudnud või jõudis hiljem või lahjendatuna, Julio vihastas ja tegi õnnetut häält või hakkas mossitama. Ja Julio ajus nägi Schultz uue mustri tekkimist: see oli iha. Kui Julio mahla ootas, kuid seda ei saanud, vallandus tema peas neuroloogiline muster, mis on seotud iha ja nördimusega. Kui Julio nägi päästikut, hakkas ta mahlast tingitud rõõmutunnet ootama. Aga kui ta mahla ei saanud, muutus see rõõm ihaluseks, mis rahuldamata jäänult tekitas Julios viha või depressiooni.

      Teadlased eri laborites on tuvastanud samasuguseid mustreid. Ahve on treenitud ootama mahladoosi siis, kui nad ekraanil kujundit näevad. Seejärel püüdsid teadlased ahve eksitada. Nad avasid laboriukse, nii et ahvid said välja minna ja oma sõpradega mängida. Nad panid ruumi nurka toitu, nii et ahvid said süüa, kui nad toolilt (mahla ootamast) lahkusid.

      Ahvide puhul, kellel tugevat harjumust välja kujunenud polnud, eksitamine toimis. Nad libistasid end toolilt maha, lahkusid ruumist ega vaadanud kordagi selja taha. Neil ei olnud tekkinud iha mahla järele. Aga kui ahvil oli kord tekkinud harjumus – kui tema aju ootas preemiat –, ei suutnud pettemanöövrid teda eksitada. Loom istus oma kohal, vaatas monitori ja tõmbas kangi, ikka uuesti ja uuesti, hoolimata pakutavast toidust või võimalusest välja minna. Iha oli nii valdav, et ahvid jäid kui paigale naelutatult ekraanide ette, samamoodi nagu õnnemängija paneb münte masinasse veel pikka aega pärast oma võidu mahamängimist.

      See selgitab, miks harjumused nii võimsad on: nad loovad neuroloogilisi ihasid. Enamasti kasvavad sellised ihad järk-järgult sedavõrd märkamatult, et me pole nende olemasolust teadlikud – nii oleme sageli ka nende mõju suhtes pimedad. Ent niipea kui hakkame päästikuid kindlate preemiatega seostama, tõuseb meie ajus esile alateadlik iha, mis paneb harjumuse tsükli üha korduma. Üks Cornelli ülikooli teadlane näiteks avastas, kuivõrd tugevalt toidust ja lõhnadest ajendatud ihad võivad meie käitumist mõjutada – ta märkas nimelt Cinnaboni maiustuselettide eripärast paigutust kaubanduskeskustes. Enamik toidulette on koondunud kaubanduskeskuse toiduga seotud tiiba, kuid Cinnabon püüab oma poed alati teistest toidulettidest eemale paigutada. Miks? Sest Cinnaboni juhid tahavad, et koridorides heljuv kaneelirullide lõhn kanduks iga nurga taha takistusteta, nii et ostlejad hakkaksid alateadlikult saiakesi ihaldama. Selleks ajaks, kui tarbija ümber nurga keerab ja Cinnaboni poekest märkab, on iha tema peas kasvanud möirgavaks koletiseks ja ta sirutab pikemalt mõtlemata käe rahakoti järele. Harjumuse tsükkel on käima lükatud, sest tarbija pähe on istutatud iha.

      „Meie ajusse ei ole programmeeritud midagi, mis paneks meid sõõrikukarpi nähes automaatselt magusat suutäit ihkama,“ ütles Schultz mulle. „Aga kui meie aju kord ära õpib, et sõõrikukarbis on maitsev suhkur ja teised süsivesikud, hakkab see suhkrujoovet ootama. Meie aju tõukab meid karbi poole. Ja siis, kui me sõõrikut ei saa, tunneme pettumust.“

      Et seda protsessi mõista, meenutagem, kuidas Julio harjumus endast märku andis. Esmalt nägi ta kujundit ekraanil:

      Aja jooksul sai Julio selgeks, et kujundi ilmumine tähendab, et käes on aeg sooritada rutiinne tegevus. Seega puudutas ta kangi:

      Selle tulemusena sai Julio tilga põldmarjamahla.

      See on kõige algelisem õppimisprotsess. Harjumus tekib ainult siis, kui Julio hakkab mahla päästikut nähes ihalema. Kui iha on tekkinud, tegutseb Julio automaatselt. Ta järgib harjumust:

      Just nii luuaksegi uusi harjumusi: kõigepealt pannakse paika päästik, rutiinne tegevus ja preemia, ning siis kujundatakse välja iha, mis selle tsükli käivitab. Võtkem näiteks suitsetamine. Kui suitsetaja näeb päästikut – ütleme Marlboro pakki –, hakkab tema aju nikotiinipahvaka järele igatsema.

      Juba paljalt sigarettide nägemisest piisab, et aju hakkaks nikotiinitulva ihalema. Kui seda ei järgne, kasvab iha seni, kuni suitsetaja sirutab pikemalt mõtlemata käe Marlboro paki järele.

      Või näiteks e-kirjad. Kui arvutist kõlab uue sõnumi saabumist tähistav signaal või nutitelefon vibreerib uut tekstsõnumit vastu võttes, hakkab aju ootama hetkelist kõrvalepõiget, mida sõnumi avamine pakub. Kui sellele ootusele ei saa vastu tulla, võib see iha kasvada, ja nii on koosolekul istuvatel ülemustel lõpuks otsekui sipelgad püksis, kui nad laua all oma sumisevaid nutitelefone uurivad, isegi kui nad teavad, et uudise sisuks on ilmselt vaid nende tulemused virtuaalses jalgpallis. (Teisalt, kui värin välja lülitada ja sellega päästik kõrvaldada, võivad inimesed tundide kaupa töötada ilma sõnumeid vaatamata.)

      Teadlased on uurinud alkohoolikute, suitsetajate ja liigsööjate ajusid ning mõõtnud, kuidas nende neuroloogia – aju ehitus ja neurokemikaalide voog nende peas – muutub sedamööda, kuidas ihad neis juurduvad. Kahe Michigani ülikooli teadlase sõnul tekitavad eriti tugevad harjumused sõltuvuselaadseid reaktsioone, nii et „soovist areneb välja tungiv iha“, mis võib sundida meie aju autopiloodile üle minema „isegi hoolimata tugevatest negatiivsetest stiimulitest, nagu maine, töö, kodu ja perekonna kaotus“.

      Sellised ihad ei saavuta meie üle siiski täielikku kontrolli. Järgmises peatükis selgitatakse, et on olemas mehhanismid, mis võivad meil aidata kiusatustest mööda vaadata. Ent harjumusest võitu saamiseks peame tuvastama, milline iha käitumist tagant tõukab. Kui me pole ootusärevusest teadlikud, oleme nagu poes uitavad ostlejad, keda nähtamatu jõud Cinnaboni kaneelirullide poole tõmbab.

••• 

      Et paremini mõista iha olulist rolli harjumuste tekkel, vaadelgem näiteks treenimisharjumuse kujunemist. 2002. aastal võtsid New Mexico ülikooli teadlased välja selgitada, miks osal inimestest on harjumus trenni teha. Vaatlusaluseid oli 266, enamik neist tegi trenni vähemalt kolm korda nädalas. Teadlased avastasid, et paljud uuritavatest olid jooksma või jõutrenni tegema hakanud hetke ajel või siis seepärast, et neil oli äkki tekkinud vaba aega või tahtsid nad maandada end ootamatult tabanud stressi. Kuid põhjus, miks nad treenimist jätkasid – miks sportimisest sai harjumus –, oli preemia, mille järele neil oli tekkinud iha.

      Ühes rühmas ütles 92 protsenti inimestest, et nad teevad regulaarselt trenni, sest see annab neile „hea enesetunde“ – nad harjusid ootama endorfiinide ja teiste neurokemikaalide tulva, mis treeningu käigus tekkis. Teises rühmas ütles 67 protsenti inimestest, et treenimisel kogevad nad „millegi saavutamise“ tunnet – neil СКАЧАТЬ