Tõde ja õigus. II jagu. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

      Ümberringi levis nägudel kadestav irvitus.

      Sellest taipas Indrek, et väikest Liblet hüüti väikeseks Lolliks ja et teda vististi suureks, sest ta oli Lible „kapsad” kalli raha eest ära ostnud ja temal nõnda võimaldanud teiste silme ees paremaid suutäisi süüa. Uus nimi hakkas Indrekule kohe külge, eriti vist sellepärast, et ta klassis ja ka söögilauas istus väikese Lolli kõrval. Et aga viimane kandis oma nime ükskõikse rahuga, siis Indrek talitas tema eeskujul ja laskis end suureks Lolliks hüüda veel siiski, kui ta oli klassis teadmuste poolest üks esimesi. Oli kordi, kus ükski ei osanud õpetaja küsimust vastata; siis hüüdis Lible oma piiksuva häälega: „Härra õpetaja, suur Loll teab!” Ja naerdes vastas õpetaja: „Ah väike Loll teab, et suur Loll teab? Noh, palun vastake siis.” Ning Indrek tõusis ja vastaski, nagu oleks tema nimi kirikuraamatuski juba suur Loll. Härra Slopašev aga, vene keele õpetaja, naljatas purjus peaga: „Õpetaja ise teab viie miinuse, suur Loll aga viie plussi peale.”

      Niisugused imelikud tagajärjed olid sel asjaolul, et Indrek ostis Lible käest kaks vana raamatut. Aga teist ostu pidi ta hiljem ometi kahetsema, nimelt seda, mis sündis sõna „paavsti” pärast. Nende klassis oli usuõpetaja, keda hüüti Paavstiks, ja see muutis oma isikuga Indreku lapsepõlve unistuse ja igatsuse otse selle vastandiks. Mees oli tüse, suure, kuidagi neljakandilise peaga, jämeda, punase kaelaga; lõuapärad tugevad, palenukid laiad, hambad alati kokku litsutud, nii et häälgi rääkides hästi välja ei pääsenud, huuled paksud, pikad, punased ja nagu üleolevas või põlglikus muiges pahemale pisut viltu kistud; otsaesine ülalt nagu kitsam, alt silmakoobaste juurest laiem, juuksed harjastena püsti, silmad ainult kitsas kriips, milles kilas ja sädeles midagi peaaegu valusat. Nõnda oli see mees, kellele oli pandud nimeks Indreku lapsepõlve unistuste unistus. Ja selle unistuse tõttu oli Indrek ostnud Lible „kapsa” ning maksnud temast pööraselt kõrget hinda.

      Aga ühe pidi härra Vihalepale ometi jätma: oma hüüdnime oli ta vististi õigusega teeninud ja sellepärast pani ta seda vaevalt pahaks. Tema oli häbematu kõva usumees ja jumalasõna oli tema silmis see igavene ja muutumatu varandus, millest ei tohi pudeneda ega mureneda vähematki raasukest. Raidkujuna, silmad pilukil, istus ta ülal kateedril, pliiats püsti peos, kui laskis jutustada piiblilugu või võristada piiblisalme, aga iga natukese aja tagant pidi ta pliiatsiotsaga kateedrile koputama ja vaikse, ebaloomulikult õrna, peaaegu naiseliku häälega ütlema:

      „Pidage! Veel kord! Te jätsite seal ühe „ja” vahelt ära.”

      Ja õpilane hakkas uuesti otsast peale. Kuid varsti järgnes uus pliiatsi koputus ja õrn hääl ütles:

      „Raamatus seisab selle koha peal: ja see sündis, et… Sellepärast veel kord see koht.”

      Jõudis vastaja ka selle vea parandada, siis tabas teda varsti uus häda, sest „paavst” ütles talle varsti maheda häälega:

      „Armas laps, mis te ometi segate ja võltsite! Seal seisab ju „ning”, mitte „ja”. Veel kord see koht!”

      Eriti raske oli vastates õiget tooni leida. Seda sai Indrek omal nahal küllaldaselt tunda. Isegi Liblet seati talle selles eeskujuks, nii et teised õpilased naljatasid: „Suur Loll läheb väikese juurde kooli.”

      „Piiblilugu ja katekismus pole ometi muinaslugu ega mõni eesti vanaviisi jutt, mis on üks ropp asi Issanda ees, vaid püha jumalasõna”, õpetas härra Vihalepp. „Ja püha jumalasõna on nõnda püha, et meie patused inimesed teda oma roojasesse suhu ei tohiks võttagi, aga kui me seda siiski teeme oma kalli hingeõnnistuse pärast, siis peame seda tegema käed ristis ja võimalikult vaikse, õrna ja maheda häälega, nagu teeb üks inimene, kes tunneb oma süüd ja kel on sellepärast palumist. Sellepärast siis mitte nõnda, vaid nõnda…” Ja härra Vihalepp ise näitas, kuidas peab inimene püha jumalasõna oma roojasesse suhu võtma.

      Pisut teissuguse käsituse Indrek sai pühast jumalasõnast hommikupalvel, milleks koguneti enne tunde söögituppa, kus lauad ja pingid aeti seks ajaks nurka hunnikusse, et ruumi juurde võita, sest niikuinii oli raske kõiki palvelisi siia mahutada, iseasi, kui neid oleks võinud laduda nagu heeringaid tünni. Sellest üldisest palvest soovitati osa võtta kõigil – luterlastel, õigeusklikkudel, katoliiklastel, – sest direktor, kes ise saksa keeles palvet luges, jagas peale seda ka muid õpetusi ja juhatusi ning neid juba vene keeles, et oleksid kõigile arusaadavad. Need viimased meeldisid paljudele sedavõrt, et neid ei tulnud kuulama mitte ainult õpilased, vaid sagedasti ka õpetajad, et saaks naerda. Palveraamat oli vana ja auväärt. Aastad olid temalt röövinud kaaned ja esimesed ning viimased lehed. Oma vabal ajal vedeles ta siinsamas söögitoas aknalaual. Lible nimetas teda palvekapsaks. „Palvekapsast ei saa müüa, teda ei osta keegi,” arvas ta Indreku vastu. „Tema eest toitu ei anta,” lisas ta juurde.

      Kui härra Maurus sellest auväärt raamatust hommikul lugema hakkas, seadis ta endal prilli otse ninaotsa, nagu näeks ta ainult nõnda seda püha jumalasõna.

      Aga juba teisel päeval taipas Indrek, miks seadis direktor prillid palvet lugedes nii ebaloomulikku paika. Indrek taipas seda sellest, et äkki katkestas härra Maurus palvelugemise, viskas raamatu aknalauale ja kargas kui vihane härg poiste sekka, kus haaras Lible kraest kinni, kes oli ühes teisega maha kükitanud ja ajas nõnda mingisuguseid äriasju. Härra Maurus tõmbas poisid akna alla ja sagis nad mõlemad kõrva äärest läbi ja läbi.

      „Šinder niisugune,” ütles ta Liblele, „tema rikub kõik minu poisid ära, tema ajab terve mu kooli hukka. Ja juuksed teisel ka nii lühikesed, et kinni ei saa võtta. No mis peab härra Maurus niisuguse kiilaspeaga tegema? Miks on su juuksed nii lühikesed, et härra Maurus kinni ei saa võtta? Vasta!”

      „Härra direktor, te ju ise käskisite juuksed lühikeseks lõigata,” vastas poiss nutuse häälega.

      „Nii lühikeseks pole ma käskinud!” vastas direktor. „Ikka peab võima kinni võtta, kuis siis muidu sinuga saab. Järgmine kord pea meeles: mitte nii lühikeseks, mitte nii lühikeseks. Ja nüüd seisa siin minu kõrval, et sa enam ei saa mu poisse rikkuda.”

      Härra Maurus võttis uuesti palveraamatu ja hakkas lugema, aga tema silmad vaatasid harva pühakirja, enamasti luurasid nad üle prillide poistekarja järele. Indrek kahtles, kas direktor üldse seda luges, mis raamatus seisis, või olgu siis et tal aastate jooksul raamat juba pähe oli kulunud.

      Venekeelist õpetust jagades ütles ta:

      „Härra Maurus ütleb: palve ajal ei tohi mängida, ei tohi vallatada, aga mis teeb Lible ja see teine: nemad loevad laua all raha. Mõistate? Nemad loevad raha, nagu oleksid nad variserid. Härra Maurus loeb palvet, aga nemad loevad raha. Kus on su raha, šinder?” pöördus ta Lible poole, kes pidi tema kõrval seisma ja kes oli ometi ammugi juba sealt plehku pannud. „Kus on Lible?!” hüüdis direktor. „Lible! Ruttu siia!” Ja kui poiss teiste selja tagant ilmus, kärgatas härra Maurus: „Šinder, kus sa oled? Miks ei seisnud sa siin minu kõrval? Kus on su raha?”

      Poiss sirutas mõned vaskkopikad.

      „Näete nüüd,” hüüdis direktor hulgale: „Tal on palveajal raha peos. Šinder niisugune!” Ja jällegi tahtis ta poisil kõrva äärest kinni võtta, ütles aga siis: „Ah, su juuksed on ju lühikesed! Sa lasid nad meelega nii lühikeseks lõigata, et härra Maurus ei saaks sind karistada! Šinder! Aga kust sa said selle raha?” tuli tal äkki meelde. „Kes andis? Kes? Vasta!”

      „Suur Loll andis!” hüüdis kellegi võrukaelne hääl.

      „Kes see on?” küsis direktor. „Kes on СКАЧАТЬ