Lühikene seletus Kalevipoja laulude sisust. Friedrich Reinhold Kreutzwald

Чтение книги онлайн.

      Lühikene seletus Kalevipoja laulude sisust

      “Lühikese seletuse” õige lühike seletus

      Teoste ümberjutustused, mida leidub küllaga, kuuluvad sarnaselt pealkirjade, pühenduste, motode, ees- ja järelsõnade ning muu sellelaadsega paratekstide valda. Teatavasti on G. Gennette’i järgi paratekst teksti manukas, viimasega nii või teisiti, vähem või rohkem suhestatud. Ümber jutustada võib mitmesugustel, üksteisest küllaltki erinevail sihiseadeil, kusjuures mitte mingisugune ümberjutustamine ei suuda teost hõlmata täielikult.

      Vastavalt vajadusele, sõltuvalt eesmärkidest on ümberjutustused vägagi erinevad – kas pikad või lühikesed, üksikasjalikud või linnulennulised. Teoseid on ümber jutustatud mingi teksti sees (näiteks kirjanduslugudes, – õpikuis või – uurimustes ning paljudel puhkudel mujalgi), rohkesti leidub aga ka selle või teise teose ümberjutustamist, mis on üllitatud omaette üksusena – brošüüri või raamatuna.

      Lugejat, kes tutvub käesoleva väikese raamatukesega, võivad jahmatada äsjapakutud, niiöelda iidamast ja aadamast tunduvad arupidamised selle üle, mis siis ikkagi on teose ümberjutustus ja mida see endast kujutab. Lugeja võib õlgu kehitades küsida: milleks üldse niisugune sissejuhatus? Ta peab seda tarbetuks ning jätab lugemata, asudes põhiosa juurde, kuhu ju juhatab ka kaanel olev pealkiri.

      Fr. R. Kreutzwaldi “Lühikene seletus Kalevipoja laulude sisust”, ilmunud Tartus (autori enda väljaandel) 1869. aastal (“trükitud H. Laakmanni kuluga”), mida võib lugeda esmatrüki tiitellehelt, pole küll, nagu tõendab juba pealkiri, puhtakujuline eepose ümberjutustus, vaid nimelt lühikene seletus Lauluisa enda sulest. Endastmõista on eepose sisu tutvustamisel tähtis koht sündmuste ümberjutustamisel, millega “Lühikene seletus” küll kaugeltki ei piirdu.

      On arusaadav, et raamatukese esmatrükk on ammuilma muutunud rariteediks. Andmeid selle 58-leheküljelise väikeses formaadis trükise kohta leidub nii 1963. a. avaldatud “Kalevipoja” tekstikriitilise väljaande II köites olevas bibliograafias ““Kalevipoja” väljaanded ja kirjandust “Kalevipoja” kohta” (vt. lk. 412) kui ka väljaande 1961. a. ilmunud I köite “Sissejuhatuses” (vt. näiteks lk. 55). Ehkki mitut puhku on “Lühikest seletust” kommentaarides kasutanud-maininud August Annist, samuti Ants Järv kirjutises ““Kalevipoeg” koolikirjanduses ja kirjanduslugudes” Tartu Riikliku Ülikooli Toimetiste 53. vihikus ““Kalevipoja” küsimusi”, ning Eduard Laugaste “Kalevipoja” ümberjutustuse “Järelmärkuses” (vt. lk. 83–84) 1960. aastal, pole rariteet tänapäeval enam huvilistele kuigivõrd kättesaadav. Nüüd on Kreutzwaldi enda sulest pärit “Kalevipoja” lühikese seletusega tänu kirjastuse “Ilmamaa” eestvõttele võimalik tutvuda kõigil huvilistel, koolides õpetajail ja miks mitte ka õpilastel? Kreutzwaldi keelt on võimalust mööda, millest paar sõna allpool, viinud tänapäeva nõuetega vastavusse Tõnu Tender.

      Võib ju kahelda “Lühikese seletuse” taasväljaandmise otstarbekuses, vastuväiteks tõsiasi, et selle nüüd juba peaaegu pooleteise aastasaja jooksul, mis lahutab meid Kreutzwaldi enda “Kalevipoja” lühitutvustusest, on ilmunud parasjagu eepose ümberjutustusi. Vajaks koguni omaette pikemat vaatlust, kui palju neid on ja mida võtta kriteeriumiks: kas piirduda üksnes nendega, mis on trükitud omaette brošüüride või raamatutena või arvestada ka käsitlusi näiteks kooliõpikuis, vahest koguni mujal. Mööndagu, et isegi kõige mainekamaid ümberjutustusi polegi nii vähe; kui neist ka mõned on näinud ainult esmatrükki, siis vähem kõnekas pole seegi, et leidub ka korduvalt trükituid. “Kalevipoega” on ümber jutustanud Carl Robert Jakobson (küll vaid episoodiliselt), Juhan Kunder, Karl August Hermann, Mihkel Kampmaa (Kampmann), Villem Ridala, August Raud, Karl Mihkla, Eduard Laugaste, Eno Raud, et nimetada vaid mõnda; neist näiteks V. Ridala ja E. Raud on pälvinud erilise menu. Niisiis küsimus: kas ikka tõesti tasub tänapäeva kooliõpilastele pakkuda lugeda Kreutzwaldi enda seletust, kui ometi leidub ajakohasemaid ja lastepärasemaidki?

      Mida kosta? Kõigepealt: tänapäeval väärib laiemale üldsusele teavitamist fakt, et eepose “Lühikene seletus” oli Kreutzwaldile oluline, kuna see lubas tal “kõigest kahestkümnest laulust lühikest väljatõmbust sedaviisi edasi anda, sest et suuremal hulgal lugejatel ei nii palju aega ega kannatust ole: laulud järgmiste läbilugeda ja meeles pidada, mis nendes seisab” (Fr. R. Kreutzwald, “Lühikene seletus Kalevipoja laulude sisust”. Tartus, 1869, lk. 3; siin ja edaspidi tsitaatides autori keel ja stiil muutmata – P. L. ). Ja veel: “Sealtap se siis tuleb, et mõni mõistlik mees kaebab, temal ei olla võimalik Kalevipoja lauludest täieliku aru kätte saada, sest seal seista niipalju mõistatusi (?!), et tema neid kogunist tähendada ei oska” (samas, lk. 3). – Ehk on küsimus päevakohane tänapäevalgi. Ühelt poolt jääb nüüd ehk veelgi vähem aega lugemiseks kui Kreutzwaldi päevil. Teisalt tuleb nõustuda, et just “Lühikene seletus” on hea võti eepose niiöelda “tumedate kohtade” lahtimuukimiseks, mida mitut puhku on tunnistanud ka Kreutzwaldi uurijad (A. Annist, E. Laugaste).

      Tekst, mis käesoleva väljaandena kättesaadav, ei tohiks nõuda pikemaid kommentaare juba siinse saatesõna ruumi piiratusel. Suurenisti ähvardab aga ka niiöelda ülekommenteerimise oht. Asjasthuvitatul on soovitav tutvuda A. Annisti “Kommentaaridega üksikute lugude juurde” raamatus ““Kalevipoeg”. Tekstikriitiline väljaanne” I, lk. 421–504. Üksipulgi kommenteerimise asemel ei tundu siiski päris liigne mõnele selle raamatukese iseära selgitavale seigale osutamine.

      Kui võrrelda “Lühikese seletuse” kompositsiooni mõne teise “Kalevipoja” tutvustusega, siis ei saa jätta täheldamata, et leidub Kreutzwaldi enda alustatud traditsiooni järgijaid vahendada eepost lugude kaupa. Nõnda on toiminud näiteks Villem Ridala, Eduard Laugaste ja reservatsioonidega ka Eno Raud. Teisiti on “Kalevipoega” aga tutvustanud näiteks Juhan Kunder ja August Raud, kes lähtuvad temaatilisest liigenduspõhimõttest, loobudes lugulaulude rangest järgimisest. Kunder on tutvustuse jaganud 18-ks osaks, pealkirjastades neid nõnda: 1. Kuulus kosilane; 2. Kangelaste kodus; 3. Kalevite laul ja eide röövimine; [-] 16. Kalevipoja leinapõlv; 17. Kalevi surm; 18. Taevaste nõu. August Raud jaotab oma tutvustuse koguni 27-ks osaks: 1. Kalev ja Linda; 2. Linda-lesknaine; 3. Kalevi pojad küttimas; [-] 25. Pidud Lindanisas; 26. Sõda raudmeestega; 27. Kalevipoja viimsed elupäevad ja surm (vt. A. Raud, “Kirjanduslooline lugemik” 1. jagu. Tartus, 1921, lk. 63–128).

      Huvitav on tutvustuste lühiduse-pikkuse probleem. Kreutzwaldi seletus on mahtunud väikeseformaadilisse brošüüri 58-le leheküljele (käesolevas väljaandes 48 lk). M. Kampmanni “Kooli lugemisraamatu” 1. jao kaasautori K. A. Hermanni “Kalevipoja lugulaulude sisu” on ära mahtunud õpiku lehekülgedele 272–276 ja koosneb osadest: A. Kalevipoja lootusrikas eluhommik. B. Kalevipoja töörikas elu: a) rahuline töö; b) võitlemised, riiud, tülid; c) verised taplused. C. Kalevipoja valurikas eluõhtu. 1921. a. Tallinnas ilmunud Villem Ridala “Kalevipoeg” hõlmab 110 lehekülge; 1998. a. “Athena” kirjastuse väljaandel avaldatud teine trükk, hoolimata suuremast šriftist, on suure formaadi tõttu mahtunud 80-le leheküljele. Mõistagi pole siin eesmärgiks anda kõigi tutvustuste šrifti- ja formaadikirjeid, küll aga juhtida tähelepanu mahtude märgatavale erinevusele.