Mõõkade maru II: Veri ja kuld. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on selle poolest tuntud.” Vibukütt naeratas. „Muidugi räägivad nemad meie, rajamaalaste kohta sedasama, nii et võta sa kinni. Mis nüüd lahti? Ned on tubli poiss…”

      „Ta on üks loll valetaja, muud midagi.” Arya pööras rajalt kõrvale, hüppas üle pehkinud noti ja sõitis solinal läbi oja, hoolimata lindpriide hõigetest selja taga. Nad ei taha muud kui mulle veel rohkem valetada. Ta mõtles, et üritaks õige nende juurest põgeneda, kuid neid oli liiga palju ja nad tundsid seda kanti liiga hästi. Mis mõtet on põgeneda, kui sind kätte saadakse?

      Lõpuks oli Harwin see, kes talle järele jõudis. „Kuhu sa nüüd enda arust lähed, nooremand? Pole tark ära joosta. Nendes metsades on hunte ja hullemaidki asju.”

      „Ma ei karda,” vastas Arya. „See poiss Ned ütles…”

      „Jajah, ta rääkis mulle. Emand Ashara Dayne. See on üks vana lugu. Ma kuulsin seda kord Talitundrus, kui ma olin sama vana kui sina.” Mees haaras kindla käega Arya hobusel valjaist ja pööras ta ümber. „Ma kahtlen, kas selles tõetera leidub. Aga kui leidubki, siis mis sellest? Kui Ned selle Dorne’i daamiga kohtus, oli ta vend Brandon veel elus ja just tema oli emand Catelyniga kihlatud, nii et sinu isa aul pole ainsatki plekki. Miski ei aja verd rohkem keema kui üks turniir, nii et võib-olla sosistas keegi öösel ühes telgis paar sõna, kes teab? Paar sõna või suudlust või ehk enamatki, kuid mis selles halba on? Kevad oli käes – või vähemalt nii nad arvasid – ja kumbki neist polnud kihlatud.”

      „Aga ta tappis ennast ära,” sõnas Arya ebakindlalt. „Ned ütleb, et ta hüppas ühest tornist alla merre.”

      „Seda ta tegi,” nõustus Harwin, Aryat tagasi juhtides, „kuid mina arvan, et kurbuse pärast. Ta oli kaotanud oma venna, Hommiku Mõõga.” Ta vangutas pead. „Las see olla, nooremand. Nad kõik on nüüd surnud. Las see olla… ja kui me Vetevoole jõuame, siis palun ära sellest oma emale sõnagi räägi.”

      Küla oli täpselt seal, kus see Sälgu sõnade järgi olema pidigi. Nad leidsid peavarju hallist kivitallist. Katus oli vaid pooleldi säilinud, kuid seda oli poole rohkem kui ühelgi teisel majal külas. See pole küla, vaid mustad kivid ja vanad luud. „Kas lannisterlased tapsid siinse rahva?” küsis Arya, kui ta aitas Anguyl hobuseid kuivatada.

      „Ei.” Vibukütt näitas käega. „Näe, kui paks sammal kividel kasvab. Neid pole kaua aega keegi liigutanud. Ja vaata, seal kasvab seina seest välja puu. See küla põletati maha ammu aega tagasi.”

      „Kes seda siis tegi?” küsis Gendry.

      „Hoster Tully.” Sälk oli kõhn ja kühmus hallijuukseline mees, kes oli siinkandis sündinud. „See oli isand Goodbrooki küla. Kui Vetevoo Roberti leeri läks, jäi Goodbrook kuningale truuks ja seepärast tuli isand Tully tule ja mõõgaga talle kallale. Pärast Kolmjõe lahingut leppis Goodbrooki poeg Roberti ja isand Hosteriga ära, kuid surnuid see enam ei aidanud.”

      Saabus vaikus. Gendry heitis Aryale veidra pilgu ja pöördus siis kõrvale ja hakkas oma hobust harjama. Väljas sadas vihm muudkui edasi. „Mina ütlen, et teeme lõkke üles,” kuulutas Thoros. „Öö on pime ja täis koledusi. Ja lisaks märg, mis? Lausa liiga märg.”

      Jack Õnneseen raius ühest latrist võetud kuivad puud parajaks, Sälk ja Merritt aga kogusid läiteks õlgi. Thoros ise süütas tule ja Sid õhutas oma suure kollase mantliga leeke, kuni need mühisema ja keerlema hakkasid. Varsti hakkas tallis lausa palav. Thoros istus ristijalu lõkke äärde ja õgis leeke pilguga, nii nagu varem Südamemäe harjal. Arya jälgis teda teraselt ja mehe huuled liikusid korra ja Aryale tundus, et ta kuulis pominat: „Vetevoo.” Sid kõndis köhides edasi-tagasi, pikk vari tema samme kaasa tegemas, Seitsme-Tom aga tõmbas saapad jalast ja hõõrus jalgu. „Ma olen vist hull, et tagasi Vetevoole lähen,” nurises laulja. „Tullyd pole vana Tomi nähes kunagi rõõmustanud. Just too Lysa saatis mu sellele mägiteele, kus kuumehed röövisid mult kulla ja hobuse ja kõik mu riided takkapihta. Mõned Oru rüütlid räägivad seniajani, kuidas ma jala Verise Värava ette tulin, ainsaks kehakatteks mu kannel. Nad lasid mul mängida „Nimepäevalast” ja „Vapruseta kuningat”, enne kui tolle värava lahti tegid. Mu ainsaks lohutuseks oli see, et kolm neist surid naeru kätte. Pärast seda pole ma Kotkapesas käinud ja ma ei mõtlegi „Vapruseta kuningat” rohkem laulda, ka mitte kogu Casterly Kalju kulla eest – ”

      „Lannisterlased,” ütles Thoros. „Punakuldne torm.” Ta hüppas püsti ja läks isand Bericu juurde. Sid ja Tom ei viivitanud järgnemast. Arya ei kuulnud, mida nad rääkisid, kuid laulja vaatas ühtesoodu tema poole ja korra sai Sid nii vihaseks, et virutas rusikaga vastu seina. Siis viipas isand Beric Aryale, et ta lähemale tuleks. Tüdruk ei tundnud selleks mingit tahtmist, kuid Harwin pani käe ta nimmekohale ja tõukas teda edasi.

      Arya astus kaks sammu ja peatus siis, süda õudust täis. „Mu isand.” Ta jäi ootama, mida isand Bericul öelda on.

      „Ütle talle,” käskis pikseisand Thorost.

      Punane preester kükitas Arya kõrvale. „Nooremand,” ütles ta, „Issand lasi mul näha Vetevood. See nägi välja nagu saar keset tulemerd. Leegid olid pikkade erepunaste küüntega hüppavad lõvid. Ja kuidas nad möirgasid! Lannisterlaste meri, nooremand. Vetevood rünnatakse peagi.”

      Aryal oli tunne, nagu oleks ta rusikaga hoobi kõhtu saanud. „Ei!”

      „Leegid ei valeta, kullake,” sõnas Thoros. „Vahel mõistan ma neid valesti, pime ja rumal, nagu ma olen. Kuid seekord ilmselt mitte. Lannisterlased piiravad Vetevoo varsti sisse.”

      „Robb lööb nad puruks.” Arya ilme oli jonnakas. „Ta lööb nad puruks nagu varemgi.”

      „Sinu vend ei pruugi enam seal olla,” ütles Thoros. „Su ema samuti mitte. Ma ei näinud neid leekides. Need pulmad, millest vanake rääkis, pulmad Kaksikutel… ta saab asjadest teada omal moel. Paispuud sosistavad talle kõrva, kui ta magab. Kui ta ütleb, et su ema on Kaksikutele läinud…”

      Arya pöördus Tomi ja Sidi poole. „Kui te poleks mind kinni võtnud, oleksin ma sinna jõudnud. Ma oleksin nüüd juba kodus.”

      Isand Beric ei teinud ta pahameelest väljagi. „Nooremand,” sõnas ta väsinud viisakusega, „kas sa tunneksid oma vanaisa venna nägupidi ära? Ser Brynden Tully, keda hüütakse Mustkalaks? Võib-olla tunneks tema sinu ära?”

      Arya raputas lohutult pead. Ta oli kuulnud, kuidas ta ema ser Brynden Mustkalast rääkis, ent kui ta oligi ise oma vanaonuga kohtunud, oli see juhtunud siis, kui ta oli veel liiga väike, et seda mäletada.

      „Pole suurt lootust, et Mustkala maksaks head raha tüdruku eest, keda ta ei tunne,” sõnas Tom. „Need Tullyd on ühed mornid ja kahtlustavad tegelased, ta arvab kindlasti, et me sokutame talle võltskaupa.”

      „Küll ta uskuma jääb,” ajas Sid Sidrunikollane oma. „Tüdruk paneb ta uskuma, või Harwin. Vetevoo on kõige lähemal. Mina ütlen, et viime ta sinna, saame kulla kätte ja rohkem pole meil temaga pistmist.”

      „Aga kui lõvid meid kantsist kätte saavad?” küsis Tom. „Nad pistaksid meie isanda suurima rõõmuga puuri ja riputaksid Casterly Kalju otsast alla.”

      „Ma ei lase ennast kinni võtta,” ütles isand Beric. Üks väljaütlemata sõna jäi õhku. Elusalt. Nad kõik kuulsid seda, ka Arya, kuigi see üliku huultelt ei kostnud. „Siiski ei maksa meil uisapäisa sinna minna. Ma tahan teada, kus nende väed asuvad, nii huntide kui lõvide oma. Sharna teab kindlasti midagi ja СКАЧАТЬ