Mõõkade maru II: Veri ja kuld. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja oma venna Robbi juurde, mitte emand Smallwoodi või mingi võõra onu juurde. Ta pöördus tuhinal ja sööstis ukse poole ja kui Harwin püüdis tal käest kinni haarata, põikas ta kõrvale, kärmelt nagu madu.

      Väljas sadas ikka veel vihma ja kaugel läänes sähvisid välgud. Arya jooksis kõigest jõust. Ta ei teadnud, kuhu ta jookseb, ta teadis vaid seda, et tahab üksi olla, eemal kõigist nendest häältest, eemal kõigist nende tühjadest sõnadest ja murtud lubadustest. Ma tahtsin ainult Vetevoole minna. Ta ise oli süüdi, et Gendry ja Sooja Piruka kaasa võttis, kui Harrenhalist põgenes. Ta oleks üksi paremini hakkama saanud. Kui ta oleks üksi olnud, poleks lindpriid teda kinni võtnud ja ta oleks nüüd juba Robbi ja ema juures. Nad ei olnud minu kari. Kui nad oleksid seda olnud, siis poleks nad mind maha jätnud. Ta pladistas läbi porise veelombi. Keegi hõikas teda nimepidi – küllap Harwin või Gendry, kuid nende hääle summutas üle küngaste kõmisev kõu, pool silmapilku pärast välgusähvatust. Pikseisand, mõtles Arya tigedalt. Surra ta ehk ei võinud, valetada aga võis küll.

      Kusagil vasakul pool hirnatas hobune. Arya oli tallist kõige rohkem viiekümne sammu kaugusel, kuid ta oli juba üdini märg. Ta põikas ühe kokkuvarisenud maja nurga taha, et sammaldunud sein teda vihma eest varjaks, ja jooksis ühele vahimehele peaaegu otse sülle. Soomuskindas käsi haaras tal käsivarrest.

      „Sa teed mulle haiget,” ütles ta, mehe haardes rabeldes. „Lase lahti, ma tahtsin tagasi minna, ma…”

      „Tagasi?” Sandor Clegane’i naer kõlas, nagu kriibiks raud kivi. „Mida perset, hundiplika. Sa oled minu.” Ta tõmbas Arya ühe käeropsuga jalust maha ja lohistas sipleva tüdruku ootava hobuse juurde. Külm vihm piitsutas neid mõlemaid ja summutas nende hüüded ja ainsaks mõtteks, mis Aryale pähe tuli, oli küsimus, mille Hagijas oli talle esitanud: Kas tead, mida koerad huntidega teevad?

      JAIME

      Ehkki palavik ei tahtnud kuidagi järele anda, paranes könt hästi ja Qyburni sõnul ei olnud ta käsivars enam ohus. Jaime igatses juba teele asuda ja Harrenhali, Verised Pajatsid ja Tarthi Brienne’i selja taha jätta. Punases Kantsis ootas teda tõeline naine.

      „Ma saadan Qyburni teiega kaasa, et ta teel Kuningalinna teie eest hoolitseks,” sõnas Roose Bolton nende lahkumispäeva hommikul. „Ta hellitab lootust, et teie isa sunnib tänutäheks Tsitadelli talle meistrikee tagasi andma.”

      „Meil kõigil on omad lootused. Kui ta mulle uue käe külge kasvatab, teeb mu isa tast suurmeistri.”

      Jaime saatesalka käsutas Walton Terassäär – järsk, kare, tahumatu, lihtsa loomuga sõjamees. Jaime oli temasugustega terve oma elu kokku puutunud. Waltoni-sugused mehed tapsid oma isanda käsul, vägistasid pärast lahingut, kui nende veri kees, ja rüüstasid vähimalgi võimalusel, ent pärast sõja lõppu pöördusid nad tagasi koju, vahetasid odad kõblaste vastu, abiellusid naabrimeeste tütardega ja sigitasid karja lõugavaid lapsi. Sellised mehed kuulasid tõrkumatult sõna, kuid neile polnud omane vahvate vennaskondlaste sügav õel julmus.

      Mõlemad salgad lahkusid Harrenhalist samal hommikul, vihma tõotava külma halli taeva all. Ser Aenys Frey oli teele läinud kolm päeva varem ja võtnud suuna kirdesse, et kuningateele jõuda. Bolton kavatses talle järgneda. „Kolmjõel on suurvesi,” ütles ta Jaimele. „Isegi rubiinikoolmest on raske üle pääseda. Kas te annate mu südamlikud tervitused oma isale edasi?”

      „Kui teie minu omad Robb Starkile edasi annate.”

      „Seda ma teen.”

      Mõned Vahva Vennaskonna mehed olid tulnud õue nende lahkumist vaatama. Jaime traavis nende juurde. „Zollo. Kui kena sinust, et tulid mind ära saatma. Pyg. Timeon. Kas hakkate minust puudust tundma? Sa hüvastijätuks nalja ei viskagi, Tubatäkk? Et mul tee peal meel lõbusam oleks. Ja Rorge – kas tulid mind hüvastijätuks suudlema?”

      „Käi persse, sant,” ütles Rorge.

      „Kui sa nii soovid. Aga ära muretse, ma tulen tagasi. Lannisterid ei jää kunagi kellelegi võlgu.” Jaime pööras hobuse ringi ja sõitis tagasi Walton Terassääre ja tema kahesajamehelise salga juurde.

      Isand Bolton oli andnud talle rüütlirelvastuse, kuigi ühekäelise mehe puhul mõjus säärane sõjakas rüü otsekui pilge. Jaime ratsutas, mõõk ja pistoda vööl, kilp ja kiiver sadula küljes rippumas, soomussärk tumepruuni ülekuue all. Kuid ta polnud nii rumal, et maalida oma kilbile Lannisteride lõvi lihtsal valgel põhjal, mis oli tema kui Valvkonna rüütelvenna õigus. Ta leidis relvakambrist ühe vana mõlkis ja pinnulise kilbi, mille koorduvalt värvkattelt oli siiski veel üsna äratuntav Lothstonite koja suur must nahkhiir hõbe-kuldsel põhjal. Harrenhal oli enne Whente kuulunud Lothstonitele, kunagisele vägevale suguvõsale, kuid nad olid juba ammu välja surnud, nii et polnud tõenäoline, et keegi talle nende vapi kandmise eest etteheiteid tegema tuleb. Nii polnud ta kellegi sugulane, kellegi vaenlane, kellegi relvakaaslane… kokkuvõttes polnud ta keegi.

      Nad lahkusid Harrenhalist väiksema idavärava kaudu ning eraldusid Roose Boltonist ja tema väest kuue penikoorma pärast, kus nad lõunasse pöördusid, et minna mõnda aega mööda järveteed. Walton tahtis kuningateed vältida nii kaua kui võimalik, eelistades sellele talumeeste vankriteid ja metsloomaradu Jumala Silma ümbruses.

      „Mööda kuningateed jõuaksime kiiremini edasi.” Jaime tahtis nii kiiresti kui võimalik Cersei juurde naasta. Kui nad teel aega ei viida, oli tal ehk isegi lootust Joffrey pulmapeole jõuda.

      „Ma ei soovi mingeid tülisid,” vastas Terassäär. „Jumalad teavad, keda me seal kuningateel kohata võiksime.”

      „Te ei pelga ju ometi kedagi? Teil on kakssada meest.”

      „Jah. Aga teistel võib olla rohkem. Mu isand käskis teid tervelt teie isa juurde toimetada ja seda kavatsen ma ka teha.”

      Ma olen seda teed varem sõitnud, mõtles Jaime paar penikoormat edasi, kui nad möödusid hüljatud veskist järve ääres. Umbrohi kasvas nüüd kohas, kus möldri tütar oli talle kord ujedalt naeratanud ja mölder ise talle hõiganud: „Turniiri peetakse teisel pool, ser.”

      Kuningas Aerys oli teinud Jaime ametissepühitsemisest vägeva etenduse. Jaime ütles oma tõotuse kuninga suurtelgi ees, poole kuningriigi silme all, põlvili rohelisel rohul, seljas valge soomusrüü. Kui ser Gerold Hightower tal tõusta aitas ja ta õlgadele valge mantli kinnitas, puhkes kisa, mida Jaime mäletas nüüdki, palju aastaid hiljem. Kuid sama päeva õhtul läks Aerys tujust ära ja teatas, et seitset valvkondlast pole talle siin Harrenhalis tarvis. Jaime sai käsu naasta Kuningalinna, et valvata kuningannat ja väikest prints Viseryst, kes olid sinna jäänud. Isegi kui Valge Sõnn pakkus ennast seda ülesannet täitma, et Jaime saaks isand Whenti turniirist osa võtta, ei jäänud Aerys nõusse. „Siin ei võida ta mingit kuulsust,” kostis kuningas. „Ta kuulub nüüd mulle, mitte Tywinile. Ta teenib minu tahtmist mööda. Mina olen kuningas. Mina valitsen ja tema kuulab sõna.”

      Alles siis sai Jaime esimest korda asjast aru. Ta ei võlgnenud seda valget mantlit mitte oma mõõga- ja piigioskusele ega vaprustegudele, mida ta oli Kuningalaane Vennaskonna vastu sooritanud. Aerys oli ta valinud tema isa vihastamiseks, et isand Tywin pärijast ilma jätta.

      See mõte oli kibe ka nüüd, palju aastaid hiljem. Ja tol päeval, kui ta oma uues valges mantlis lõuna poole ratsutas, et valvata tühja lossi, oli see olnud peaaegu talumatu. Ta oleks tahtnud mantli sealsamas seljast kiskuda, kuid oli juba liiga hilja. Ta oli poole kuningriigi silme all vande andnud ja Valvkonna rüütli teenistus oli eluaegne.

      Qyburn ratsutas tema kõrvale. „Kas СКАЧАТЬ