Название: Turvalise internetikäitumise käsiraamat lapsevanematele
Автор: Pamela Whitby
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Юриспруденция, право
isbn: 9789985682746
isbn:
Tänusõnad
See raamat poleks saanud teoks ilma paljude inimeste abita. Ma tänan kõiki, kes jagasid oma kogemusi, arvamusi, teadmisi ja uurimusi, kes vastasid mitmetele päringutele ja tagasid, et faktid oleksid tõesed ning tekst täpne ja hõlpsasti loetav.
Need on: Shirley Atkinson, Lance Bellers, Hannah Bickers, Teresa Bliss, Christopher Boyd, John Carr, Yvonne Chapman, Sarah Crouch, Rik Ferguson, Shane Gallagher, Will Gardner, Mark Griffiths, Kate Hamshar, Mike Hawkes, Linda Hillier, Graham Jones, Martina Jones, Chloe Kelly-O’Meara, Adam Liversage, Sonia Livingstone, Elena Martellozzo, Marian Merritt, Dave Miles, Marie T Molinet, Rebecca Newton, Alana O’Sullivan, Maureen O’Sullivan, Sean Richardson, Tim Riches, Jérôme Valette, William Webb, Kate Wilson, Clint Witchalls.
Tänan südamest Basil Lawrence’it detailse leheküljekujunduse ja uudsete soovituste eest ning Dave Milesi käsikirja lugemise eest.
Paljud aidanutest eelistavad ilmselgetel põhjustel jääda anonüümseks. Suur tänu teile kõigile, et sel paeluval teemal oma kogemusi jagasite. Eriti soovin tänada kõiki osalenud lapsi ja teismelisi.
Tänan toetuse eest ka Beth Bishopit kirjastusest Crimson Publishing.
Viimasena tänan oma lapsi Neve’i ja Calumit erinevate tehnoloogiate katsetamise eest ning selle eest, et nad varajastel hommikutundidel oma pahurat ema välja kannatasid. Loodan, et siinsetest teadmistest on neile kasu. Tänan ka oma kallist abikaasat Fergus Cleggi, kes toetas mu otsust võtta ette see väga põnevaks ja tänuväärseks osutunud töö.
Sissejuhatus
Kas mäletate aega, mil mobiil oli vaid helistamiseks ja sõnumite saatmiseks, arvuti oli vaid peenemat sorti trükimasin ja säutsumine oli midagi, mida tegid linnud kevadhommikuti? See polnud just väga ammu. Ent iga päev toimuvad tehnikamaailmas uued arengud, mis muudavad radikaalselt meie maailma ja seda, kuidas me üksteisega suhtleme. Ärimaailm, hariduselu ja ühiskond on muutunud ning kasvav põlvkond – meie lapsed – läheb sellega kaasa.
Tehnoloogia on meie laste elu lahutamatu osa ja nii see ka jääb. Iga päev kasutab internetti 84 miljonit 17-aastast ja võrgumaailma populaarsus kasvab peadpööritava kiirusega. Vaid mõne aasta eest oli esimest korda internetti kasutavate laste keskmine vanus Suurbritannias üheksa aastat. Tänaseks on esmakordne netikasutaja ainult viieaastane. (EU Kids Online uuringu järgi on sarnaselt teiste Põhjamaadega Eesti lapsed ühed noorimad, kes hakkavad internetti kasutama – oleme kogu Euroopa lõikes Rootsi ja Bulgaaria järel kolmandal kohal. Toim.)
Kui hästi lapsevanemad tegelikult tunnevad seda uut tehnoloogiapõlvkonda? Oleme kuulnud küberkiusamisest, laste varajasest seksualiseerimisest, netipedofiilidest ja probleemidest suhtlusvõrgustikes, ent kas me oleme kursis, kuidas lapsed uusi tehnoloogiaid kasutavad? Või mis veelgi tähtsam, kas meie tegudest piisab, et neid kaitsta?
Olen aru saanud, et ainus viis seda keerulist teemat lahata on rääkida laste endiga. Alustasin sellest, et intervjueerisin rühma 17-aastaseid. Mõtlesin esmalt – tunnistan, et üsna ebateaduslikult –, et kui teismeea internetis veetnud esimene põlvkond noori oleks nõus oma kogemustest rääkima, oskaksid just nemad kõige paremini sõnastada, mille pärast praegused lapsevanemad muretsema peaksid.
Minu sõbra teismeline tütar kutsus mõned oma sõbrad kaasa ning ühel pärastlõunal otsustas see intelligentne ja netiteadlik seltskond minuga oma nägemusi jagada. Pärast kolme kurnavat, valgustavat (ja kohati šokeerivat) tundi näis, et nüüdseks olen küll kõike kuulnud ja näinud.
Mulle jutustati üsna süngeid lugusid äärmuslikest küberkiusamisjuhtumitest ja inetutest Facebooki-postitustest. Logisime koos sisse saidile nimega Chatroulette, mis on keskkond, kus naised, mehed ja isegi lapsed, kes väidavad end olevat vanemad kui 12-aastased, veebikaamera vahendusel vestlevad ning mõnikord isegi oma keha paljastavad. Mulle tutvustati ka frapingut (ingl fraping või Facebook raping) ning näidati, et ka YouTube toimib suhtlusvõrgustikuna.
Nagu sellest ei piisanuks, kurvastasid nad mind kirjeldustega sellest, millise surve paneb pornograafia kättesaadavus nende suhetele, kehatajule ja enesehinnangule ning kuidas nad muretsevad anoreksiat ja buliimiat propageerivate saitide arvukuse pärast. Kuigi noortele meeldib tehnoloogia ja nende elu on sellega tihedalt põimunud, mõistavad nad, et kõik sellega kaasnev pole positiivne.
Milline oli nende nõuanne oma vanematele? Vastus kõlab üsna küpselt.
„Rääkige oma lastega, ent veel tähtsam – kuulake neid. Andke neile vabadust, ent kehtestage ka piirid ning olge oma krediitkaardiga ettevaatlikud.”
Pärast seda päeva olen vestelnud paljude inimestega alates interneti- ja hariduspsühholoogidest kuni õpetajate, IT-spetsialistide, akadeemikute, kriminoloogide, internetispetsialistide ja 5–16-aastaste lasteni. Millega nad kõik (peale mõne lapse) ühehäälselt nõustusid, on see – kõige tõhusam ennetusviis on oma lapsega internetiturvalisusest rääkimine.
FAKT Üks neljast lapsest arvab, et teab internetist rohkem kui tema vanemad.
Peaaegu pooltel lapsevanematel Suurbritannias pole arvutisse installitud filtreerimis- ega seiretarkvara.1
Meie, lapsevanemad, tahame uskuda oma laste süütusesse. Ent sama uurimus sedastab, et veebis seksuaalse sisuga materjale näinud laste vanematest väidab 40 %, et nende lapsed pole selliseid asju näinud. Internetist leitud võõra inimesega päriselus kohtunud laste vanematest 61 % ei uskunud, et nende lastega on selline asi juhtunud.
Millisesse olukorda see lapsevanemad paneb?
Me elame peadpööritava kiirusega muutuvas maailmas, kus interneti kasutamist alustavad üha nooremad lapsed ja esile kerkivad üha uued riskid. Lisaks sellisele sotsiaalsele riskile nagu küberkiusamine ja kaubanduslikule riskile nagu identiteedivargus on ka teisi ohte: laste varajane seksualiseerimine, netikasutajate endi loodud materjalide ohud (anoreksiat, buliimiat ja enesetappude sooritamist soodustavad saidid), internetisõltuvus ning võimalus, et pidev interneti kasutamine võib laste mõtlemist mõjutada. Kõige selle toime ühiskonnale tervikuna pole hetkel teada ning ei pruugi selguda veel mõnda aega.
Uus tehnoloogia on samas toonud palju positiivset: võimaluse teha, töödelda ja üles laadida videoid, kirjalikku väljendusoskust parendava blogimise, matemaatilisi võimeid arendavad mängud (vt lk 117), kuid kõike seda kipub miinuspool varjutama.
Kõige suurem oht näib olevat see, et mõned lapsed jäävad uue tehnoloogiaga kaasnevatest arendavatest võimalustest ilma meie endi hirmude või puudulike teadmiste tõttu sellest, kuidas lapsed tehnikat kasutavad.
On vaja uuringuid, et paremini mõista. Me peaksime lapsevanematena otsustama, mida valitsuselt, tootjatelt ja ka tehnoloogialt nõuda (vt 4. osa).
On selge, et meie vanemad lapsed on nendest netiohtudest, mida meie, lapsevanemad, suurimateks ohtudeks peame, täiesti teadlikud, teavitustöö on vilja kandnud. Probleem seisneb selles, et ajal, mil me muretseme selle pärast, et nad puutuvad kokku pornograafiaga, on ohud muutunud. Küberkiusamine, sekstimine (ingl sexting – tuletatud sõnast texting – seksuaalse sisuga sõnumite või fotode saatmine, peamiselt mobiiltelefonide vahendusel, toim.), ebasobiva pildimaterjali üles riputamine ja ligipääs täiskasvanute veebisaitidele on probleemid, millele me peaksime praegu mõtlema ja mida tundma õppima.
Pole kahtlustki, et mu esimesed intervjueeritud oskavad tulevikus oma lapsi infoajastu kontekstis paremini kasvatada. Aga meil, lapsevanemate põlvkonnal, kes me mäletame lapsepõlve kui mõnusat vabaduseaega õhtuste lauamängudega ja sõbralikult kumava teleriekraaniga, on netiohtude miiniväljal navigeerimine palju СКАЧАТЬ
1
Uurimisvõrgustik EU Kids Online, mida rahastab Euroopa Komisjoni turvalisema interneti programm: www.eukidsonline.net