Unenägude tõlgendamine. Sigmund Freud

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui viidata kõnekäänule „Unenäod tulevad kõhust”. Nende mõistete püstituse taga peitub teooria, mis mõistab unenägu kui une häirimise tulemust. Me ei oleks und näinud, kui midagi ei oleks magamist seganud, ja unenägu on reaktsioon sellele häirimisele.

      Unenägude ärritavate põhjuste üle arutamine võtab autorite käsitlustes kõige rohkem ruumi. Iseenesest mõista sai see probleem tekkida alles siis, kui unenägu sai bioloogilise uurimise objektiks. Vana aja inimestel, kes pidasid unenägu jumalikuks läkituseks, ei olnud vaja otsida ärrituse allikaid; unenägu lähtus jumalikust tahtest või daimonlikust väest, unenäo sisuks olid nende teadmised või kavatsused. Teaduse jaoks tõusis peagi küsimus, kas unenägude nägemise ajend on alati üks ja seesama või võib neid olla mitu, ja koos sellega kaalutleti, kas unenägude põhjuse selgitamine kuulub psühholoogia või pigem füsioloogia valdkonda. Näib, nagu oletaks enamik autoreid, et unehäirete põhjustajad, seega unenägude allikad, võivad olla mitmesugust laadi ja et unenäoärritajatena etendavad rolli nii kehalised kui ka hingelised impulsid. Kas unenägude allikatena eelistada ühtesid või teisi, kas luua nende seas mingi järjekord vastavalt sellele, milline on nende tähtsus unenäo tekkes, selles osas lahknevad arvamused suuresti.

      Kui unenäoallikate loetelu on täielik, moodustuvad nendest lõppeks neli liiki, mida on kasutatud ka unenägude liigitamisel: 1) välised (objektiivsed) meeleimpulsid; 2) sisemised (subjektiivsed) meeleimpulsid; 3) sisemised (orgaanilised) kehalised ärritused; 4) puhtalt psüühilised ärrituse allikad.

      1) välised meeleimpulsid

      Strümpell juunior, selle filosoofi poeg, kelle unenägudealane teos on meile juba mitmel korral näidanud teed unenägude probleemide juurde, on teatavasti informeerinud ühe haige jälgimisest [1883-4, 2. kd], kes kannatas üldise nahaanesteesia ja mitmete kõrgemate meeleelundite halvatuse all. Kui sellel mehel suleti väheste välismaailmale veel avatud meelte väravad, jäi ta magama. Kui meie tahame uinuda, siis püüdleme tavaliselt Strümpelli eksperimendiga sarnaneva olukorra poole. Me sulgeme tähtsaimad meelteväravad, silmad, ja proovime hoida muid meeli igasuguse ärrituseta või neile mõjuva ärrituse muutuseta. Me uinume, ehkki meie kavatsus ei õnnestu meil kunagi täielikult. Me ei saa hoida oma meeleelundeid mitte kunagi päris ärritajateta ega välistada täielikult meie meeleelundite ärritatavust. Et meid saab igal ajal tugevamate ärritusega äratada, võib meile tõendada, et „psüühika jääb ka unes püsivalt seotuks kehavälise maailmaga”.29 Unenäo allikateks võivad väga hästi saada meeleimpulsid, mis saavad meile osaks uneseisundis.

      Selliseid ärritajaid on terve rida, alates vältimatutest, mida uneseisund endaga kaasa toob või peab puhuti lubama, kuni juhusliku äratusärritajani, mis kas sobib või on määratud magamist lõpetama. Silma võib tungida tugevam valgus, võib kostuda müra, lõhnav aine võib ärritada meie nina limaskesta. Me võime unes tahtmatu liigutusega mõne kehaosa paljastada ja nõnda tekitada jahtumisaistingu või tekitada asendi muutmisega iseendale surve- või puudutusaistingu. Meid võib nõelata sääsk või võib väike öine õnnetus ühekorraga tormiliselt vallutada mitu meelt. Vaatlejate tähelepanelikkus on kogunud terve rea unenägusid, mille puhul ärgates sedastatud ärritaja ja üks unenäolõik sobivad sedavõrd kokku, et ärritajat võib pidada unenäo allikaks.

      Selliste objektiivsete – rohkem või vähem juhuslike – meele ärritajate kogumi toon ma siin ära Jesseni (1885, 527-8) järgi: „Iga ebaselgelt tajutud müra tekitab vastavaid unenäopilte, kõuekõmin viib meid lahingu keskele, kuke kiremine võib muutuda inimese hirmukarjatuseks, ukse kriiksumine võib kutsuda esile unenäo röövlite sissetungimisest.”

      „Kui meil öösel tekk pealt libiseb, siis võib-olla näeme me unes, et kõnnime alasti ringi või oleme vette kukkunud. Kui me lebame voodis viltu ja jalad ulatuvad üle ääre, siis võib-olla näeme unes, et istume kohutava kuristiku äärel või et kukume järsakust alla. Kui meie pea satub juhtumisi padja alla, siis ripub meie kohal kalju ja ähvardab meid enese raskuse alla matta. Seemne kuhjumine tekitab himuraid unenägusid, paiksed valud viivad mõtted talutud jõhkrusele, vaenulikele rünnakutele või osakssaavatele kehavigastustele…”

      „Meier (1758, 33) nägi kord unes, et mõned inimesed ründasid teda, panid ta selili pikali maha ja lõid ta suure varba ja järgmise varba vahelt vaia maasse. Seda unes nähes virgus ta ja tundis, et tal on varvaste vahel rohukõrs. Henningsi (1784, 258) järgi olevat sama isik näinud teisel korral unes, kui ta särgi krae oli pisut liiga kõvasti kinni pandud, et ta poodi üles. Hoffbauer [1796, 146] nägi noorena unes, et ta kukkus kõrgelt ja märkas ärgates, et magamisase oli lagunenud ja ta oli tõepoolest kukkunud… Gregory teatab, et ta oli kord voodisse minnes pannud kuumaveepudeli jalgade juurde ning seepeale unenäos reisinud Etna tippu, kus maapinna kuumus tundus talle peaaegu talumatu. Teine nägi pärast seda, kui ta pea peale oli pandud villiplaaster, et hulk indiaanlasi skalpeeris teda; kolmas, kes magas niiske särgiga, uskus, et teda veetakse läbi jõe. Une ajal tekkinud podagrahoo tulemusena uskus haige, et ta on sattunud inkvisitsiooni kätte ja kannatab piinapingil (Macnish [1835, 40]).”

      Ärrituse ja unenäo sisu sarnasusele tuginevat argumenti saab tugevdada, kui õnnestub magajatel vastavaid unenägusid plaanipäraselt meeleimpulsside tekitamisega esile kutsuda. Selliseid katseid tegi Macnishi teatel [loc. cit. Jessen (1855, 529)] juba Girou de Buzareingues [1848, 55]: „Ta jättis põlved katmata ja nägi unes, et reisib postitõllaga. Seejuures märgib ta, et reisijad küllap teaksid, et tõllas hakkavad öösel põlved külmetama. Teine kord jättis ta kukla katmata ja nägi unes, et ta osaleb õues toimuval religioossel talitusel. Sellel maal, kus tema elas, oli nimelt kombeks alati peakatet kanda, välja arvatud sellistel juhtudel, nagu just mainitud.”

      Maury (1878 [154-6]) teatab uutest tähelepanekutest temal enesel tekitatud unenägudest. (Teine katsete seeria ei andnud tulemusi.)

      1) Sulega kõdistatakse ta huuli ja ninaotsa. – Ta näeb unes kohutavat piinamist; mask asetatakse ta näole ja rebitakse seejärel nii lahti, et nahk tuleb kaasa.

      2) Ihutakse kääre vastu näpitsaid. – Ta kuuleb kirikukellade helinat, siis lüüakse hädakella ja ta on unes 1848. aasta juunipäevadel.

      3) Talle antakse nuusutada Kölni vett. – Ta on Kairos Johann Maria Farina äris. Sellele järgnevad metsikud seiklused, mida ta ei suuda reprodutseerida.

      4) Teda näpistatakse kergelt kuklast. – Ta näeb unes, et talle pannakse villiplaaster peale, ja mõtleb seejärel arstile, kes teda lapsena tohterdas.

      5) Talle pannakse kuum raud näo lähedale. – Ta näeb unes „kütjaid”30, kes on hiilinud tema majja ja sunnivad elanikke oma raha ära andma, pistes nende jalgu söevanni. Siis ilmub Abrantès’i hertsoginna, kelle sekretäriks ta unenäos on.

      8) Talle valatakse laubale mõni tilk vett. – Ta on Itaalias, higistab kõvasti ja joob Orvieto valget veini.

      9) Talle lastakse mitu korda läbi punase paberi küünlavalgust näkku. – Ta näeb unes halba ilma, palavust ja viibib merel tormi käes, mida ta koges kunagi La Manche’i kanalil.

      Teisi katseid unenägusid eksperimentaalselt tekitada võtsid ette d’Hervey [1867, 268 jj ja 376 jj], Weygandt (1893) ja teised.

      Mitmelt poolt on „täheldatud unenäo silmatorkavat võimet lõimida oma kujutustesse meeltemaailma muljeid selliselt, et nad tekitavad nendes aegamööda juba ettevalmistatud ja sissejuhatatud katastroofi” (Hildebrandt, 1875 [36]). „Noorest peast,” jutustab see autor, „kasutasin ma aeg-ajalt selleks, et ikka kindlal varasel hommikutunnil üles tõusta, vastavale ajale seatud äratuskella. Küllap on mul sadu kordi juhtunud, et selle instrumendi heli sobitus näiliselt pikka ja seostatud unenäkku nii, nagu oleks kogu unenägu üksnes sellele rajatudki СКАЧАТЬ