Unenägude tõlgendamine. Sigmund Freud

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Ärkvelelus keskse Mina loogika jõul kooshoitud kujutluselu lõdvenemist, tühistamist ja segiajamist” möönab isegi Volkelt (1875, 14), kelle õpetuse kohaselt ei puudu magamise ajal psüühikategevusel sugugi eesmärk.

      Unenäos esinevate kujutlusseoste absurdsuse kohta saab anda vaevalt et teravamat hinnangut, kui seda tegi juba Cicero („De divinatione”, II [lxxi, 146]: „Nihil tam praepostere, tam incondite, tam monstruose cogitari potest, quod non possimus somniare.”50

      Fechner (1889, 2. kd, 522) ütleb: „See on nii, nagu siirduks psühholoogiline tegevus mõistliku inimese ajust narri omasse.”

      Radestock (1879, 145): „Selles metsikus segaduses näib tõepoolest olevat võimatu leida kindlaid seadusi. Vabanenud range mõistusepolitsei käest, kes suunab ärkvelaja tahte ja tähelepanu kujutlustevoolu, ajab unenägu metsikult mängides kõik nagu kaleidoskoobis sassi.”

      Hildebrandt (1875, 45): „Milliseid imepäraseid uperpalle lubab unenägija näiteks oma mõistuspärastes järeldustes! Millise loomulikkusega vaatab ta, kuidas kogemustest tuntud lausungid pööratakse pea peale! Milliseid naeruväärseid vastuolusid suudab ta looduse ja ühiskonna korralduses taluda, enne kui, nagu öeldakse, asi käest ära läheb ja mõttetusega liialdamine põhjustab ärkamise. Me korrutame vahel täiesti süütult: kolm korda kolm on kakskümmend; meid ei üllata sugugi, et koer loeb meile luuletust, et surnu sammub omal jalal hauda, et kaljurahn ujub vee peal; me läheme täie tõsidusega kas Bernburgi hertsogiriigi või Liechtensteini vürstiriigi kõrgeimal käsul inspekteerima maapealset merelaevastikku või laseme ennast Karl XII-l vahetult enne Poltaava lahingut vabatahtlikuks värvata.”

      Binz (1878, 33), viidates nendest muljetest tulenevale unenäoteooriale: „Kümnest unenäost vähemalt üheksa sisu on absurdne. Me haagime neis kokku isikuid ja asju, millel ei ole omavahel kõige vähimatki seost. Juba järgmisel hetkel on rühmitus nagu kaleidoskoobis teisenenud, võimalik et mõttetum ja meeletum, kui see juba enne oli: nii jätkub ebatäielikult magava aju vahelduv mäng, kuni me ärkame, kätega peast kinni haarame ja eneselt küsime, kas meil on veel tegelikult mõistuspärase kujutluse ja mõtlemise võimet.”

      Maury (1878, 50) leiab unenäopiltide ja ärkveloleku mõtete vahelisele suhtele arsti jaoks väga muljetavaldava võrdluse: „La production de ses images que chez l’homme éveillé fait le plus souvent naître la volonté, correspond, pour l’intelligence, à ce que sont pour la motilité certains mouvements que nous offrent la chorée et les affections paralytiques…”51 Muus osas on unenägu tema jaoks „toute une série de dégradations de la faculté pensante et raisonnante”52 (samas, 27).

      Vaevalt on vaja lisada nende autorite ütlusi, kes kordavad Maury lauset üksikute kõrgemate psüühikategevuste kohta.

      Strümpelli järgi taanduvad unenäos – loomulikult ka seal, kus mõttetus ei torka silma – kõik loogilised, seostel ja suhetel rajanevad psüühikatoimingud (1877, 26). Spitta (1882, 148) järgi tundub, et unenäokujutluste puhul ei kehti üldse põhjuslikkuse seadus. Radestock (1879 [153-4]) ja teised rõhutavad unenäole omast nõrkust otsuste ja järelduste tegemisel. Jodli (1896,123) järgi ei ole unenäos kriitikat, tavateadvuse sisu ei korrigeeri tajujadasid. Sama autor sõnab: „Unenäos tuleb ette kõiki teadvuse tegevusi, ent ebatäielikult, pärsitult, üksteisest isoleeritult.”

      Stricker (1879, 98) seletab (nagu paljud teisedki autorid) neid vastuolusid, millesse unenägu meid meie ärkvelelu teadmiste vastaselt seab, asjaoluga, et unenäos unustatakse faktid ära või lähevad kujutlustevahelised loogilised seosed kaduma jne, jne.

      Siiski möönavad autorid, kes üldiselt annavad psüühikategevusele unenäos nii ebasoodsa hinnangu, et teatud psüühikategevuse jääk jääb unenäos alles. Wundt, kelle teooriad on saanud mõõtuandvaiks nii paljudele muudele unenäoprobleemide käsitlejatele, tunnistab seda sõnaselgelt. Olevat võimalik küsida unenäos väljenduvate normaalse psüühikategevuse jäänuste laadi ja olemuse kohta. Üsna üldiselt tunnistatakse nüüd, et reprodutseerimisvõime, mälu, tundub unenäos olevat kõige vähem kannatada saanud ning suudab isegi ilmutada teatud üleolekut ärkvel inimese samast funktsioonist (vrd ülalpool lk 27 jj), ehkki üht osa unenäo absurdsustest saab seletada ka just unenäoelu unustamisvõimega. Spitta järgi on hinge meeleoluelu see, mida magamine oma meelevalda ei võta ja mis siis suunab unenägu. „Meeleoluks” nimetab ta „tunnete kui inimese sisima subjektiivse olemuse püsivat kokkuvõtet” (1882, 84 j).

      Scholz (1887, 37) märkab unenäos avalduvates psüühikatoimingutes „allegoriseerivat ümbertõlgendamist”, mida rakendatakse unenäomaterjalile. Siebeck sedastab unenäos ka psüühika „täiendavat tõlgendamisvõimet” (1877, 11), mida see teostab kõige tajutu ja nähtu suhtes. Erilist raskust valmistab unenäo puhul väidetavalt kõrgema psüühikafunktsiooni, teadvuse üle otsustamine. Et me teame unenäost midagi vaid teadvuse vahendusel, ei saa selle säilimises kahelda; kummatigi arvab Spitta (1882 [84-5]), et unenäos on säilinud vaid teadvus, kuid mitte eneseteadvus. Delboeuf möönab (1885 [19]), et ta ei saa sellest eritlusest aru.

      Assotsiatsiooniseadused, mille järgi kujutlused seostuvad, kehtivad ka unenäopiltide kohta, nende võim tuleb ju unenäos selgemalt ja tugevamini esile. Strümpell (1877, 70): „Näib, et unenägu kulgeb kas täielikult pelkade kujutluste või selliste kujutlustega kaasnevate organiärrituste seaduste järgi, st ilma et reflekteerimine ja mõistus, esteetiline maitse ja moraalne otsustus sealjuures midagi loeksid.” [Vrd lk 64 jj ja 206 jj.] Autorid, kelle vaateid ma siin kordan, kujutavad unenägude teket umbes selliselt ette: unes mõjuvate tundmustest lähtuvate ärrituste koguhulk erinevatest allikatest (mis on ära toodud teises kohas [vt alapeatükk C eespool]) äratab psüühikas esmalt hulga kujutlusi, mis esinevad hallutsinatsioonidena (Wundti järgi õigemini illusioonidena [vt lk 53], sest need pärinevad välistest ja sisemistest ärritajatest). Need seostuvad omavahel vastavalt tuntud assotsiatsiooniseadustele ja kutsuvad omakorda samade reeglite kohaselt esile uue rea kujutlusi (pilte). Seejärel töötleb kogu materjali, nii hästi kui võimalik, korrastava ja mõtleva psüühikavõime veel tegev jäänuk (vrd nt Wundt [1874, 658] ja Weygandt [1893]). Lihtsalt ei ole veel õnnestunud mõista neid motiive, mis otsustavad, kas nende piltide teke, mis ei pärine väljast, toimub selle või teise assotsiatsiooniseaduse kohaselt.

      On aga korduvalt märgitud, et assotsiatsioonid, mis seostavad omavahel unenäokujutlusi, on päris iselaadi ja erinevad ärkvelmõtlemises toimivast. Nii ütleb Volkelt (1875, 15): „Kujutlused jälitavad ja püüavad unenäos üksteist juhuslike sarnastuste ja vaevu tajutavate seoste järgi. Kõiki unenägusid läbivad säärased hooletud, lohakad assotsiatsioonid.” Maury omistab suurima tähenduse kujutlusseoste sellele iseloomule, mis võimaldab luua tihedama analoogia unenäoelu ja teatud vaimsete häirete vahel. Ta tunnustab kaht „délire’i” peamist iseloomulikku joont: 1) une action spontanée et comme automatique de l’esprit53; 2) une association vicieuse et irrégulière des idées54 (1878, 126). Maurylt eneselt on pärit kaks suurepärast unenäonäidet, milles pelgalt sõnade sarnane kõla vahendab unenäokujutluste seostamist. Ta nägi kord unes, et võttis ette palverännaku (pélerinage) Jeruusalemma või Mekasse, pärast mitmeid seiklusi sattus ta seejärel keemik Pelletier’i juurde, too andis pärast vestlust talle tsingist kühvli (pelle), millest järgmises unenäolõigus sai tema suur lahingumõõk (samas, 137). Teisel korral käis ta unes maanteed mööda ja luges verstapostidelt kilomeetreid, seejärel oli ta vürtspoodniku juures, kellel oli suur kaal, ja mees asetas kilogrammivihid vaekaussi, et Mauryd kaaluda; seejärel sõnas vürtspoodnik: „Te ei ole Pariisis, vaid Gilolo saarel.” Sellele järgnesid СКАЧАТЬ