Название: Vaimude raamat
Автор: Allan Kardec
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Эзотерика
isbn: 9789985852941
isbn:
“On väga lihtne vahet teha hea ja halva vaimu vahel: kõrgema vaimu kõne on alati väärikas, üllas, kantud kõrgeimast moraalist ning vaba madalast kirest; nende nõuannetest õhkub puhast tarkust ja nad püüdlevad alati meie täiustamise, inimsoo paremaks muutmise poole.
“Madalamate vaimude kõne on seevastu järjekindluseta, tihti labane ning isegi jõhker; nad räägivad mõnikord millestki heast ja õigest, enamal juhul aga puistavad valesid ja mõttetusi, mis tulenevad kas nende salakavalusest või harimatusest. Nad naeravad küsijate kergeusklikkuse üle, tundes lõbu nende naiivsusest, meelitavad tühisust ja toidavad igatsust valelootuste järele. Kokkuvõttes võib tõsine suhtlemine toimuda vaid tõsise loomuga ringides, kus valitseb mõtete püüdlus hea poole.”
“Kõrgemate vaimude moraal on üldiselt sama, mis Kristusel, nii nagu see on väljendatud evangeeliumis: tee teistele seda, mida sa tahad, et tehtaks sinule endale, s.o tee alati head ja mitte kunagi halba. Igaüks võib leida sellest põhimõttest käitumisjuhise kõigi elus ettetulevate juhtumite jaoks.”
“Vaimud õpetavad, et egoism, upsakus ja himurus on kired, mis lähendavad meid loomalikkusele, tehes meid mateeria orjaks; inimene, kes end juba Maa peal vabastab mateeria köidikuist, heites endalt maise tühisuse ja armastades oma ligimest, läheneb oma loomuselt vaimule. Igaüks meist peab olema valmis oma võimetele vastavalt kaitsma nõrgemaid, sest see, kes kasutab oma jõudu ja võimeid endasarnaste allasurumiseks, rikub Jumalikku seadust. Nad õpetavad, et vaimude maailmas, kus miski ei saa jääda varjule, paljastatakse silmakirjalikkust koos teiste pahedega. Nad õpetavad, et pahed on meile karistus ning et vaimude kõrgus või madalus tingib rõõme ja muresid, mis on meile Maa peal tundmatud.”
“Aga nad ütlevad ka meile, et ei ole parandamatuid eksitusi. Igasugune viga kustutatakse vastava karistuse kandmisega. Inimene leiab selleks võimalusi oma paljude elude jooksul, mis võimaldavad tal arengus edasi minna oma soovi ja püüdmise järgi, kuni viimse piirikivini – täiuslikkuseni.”
See oli kokkuvõte spiritismiõpetusest nii, nagu see oli meile antud kõrgete vaimude poolt. Vaatleme nüüd ka vastuväiteid, mis sellele tavaliselt esitatakse.
Paljudes inimestes tekitab teadlaste vastuseis mingile väitele negatiivse suhtumise selle väite suhtes. Meie ei kuulu nende hulka, kes vihaselt arvustavad teadlasi, sest me ei taha, et võidaks öelda, nagu annaksime neile löögi selja tagant; vastupidi, peame neist lugu ning arvame, et meile oleks suureks auks istuda nende ringis, aga nende seisukoht ei võimalda seda.
Siis, kui teadlased uurivad faktimaterjali, mille tagajärjel ilmnevad peamised probleemid, on teretulnud iga oletus. Igaüks püüab aga kangekaelselt oma vaadet peale suruda, tahtes seda ilmtingimata näha ainuõigena teiste vaadete hulgas. Kas me ei näe iga päev propageeritavat kõige ebasobivamaid arvamusi ning esile kergitatavat kõige mõttetumaid eksitusi, et need saaksid siis kiidetud kui suured tõed.
Faktid, mis meie arusaamise järgi on tõe kriteerium, on vaieldamatu argument. Kuid sel juhul, kui faktid on puudulikud, on kahtlemine kõige targem seisukohavõtt.
Teadlaste arvamusi juba hästituntud asjade kohta võib usaldada, sest nad teavad rohkem kui tavainimene; kui aga juttu tuleb uutest põhimõtetest ning tundmatutest nähtustest, siis on nende seisukoht alati üksnes hüpoteetiline, kuna teadlased ei ole eelarvamustest vähem mõjutatud kui teised inimesed. Teadlastel on rohkemgi eelarvamusi kui muudel inimestel, sest nad kalduvad süvenema vaid oma kitsasse erialasse: matemaatik näeb tõestusest vaid algebralist võrrandit, keemik omistab tähtsust vaid elementidele jms. Iga inimene, kes pühendub mingile teadusharule, seob sellega kõik oma mõtted; väljaspool oma eriala kaotab ta sageli tasakaalu, kuna püüab kõike käsitleda samade meetodite abil. See nähtus on inimliku jõuetuse tunnus. Kui konsulteeriksin näiteks keemikuga analüüsi küsimustes, füüsikuga elektrilise jõu probleemides ja mehaanikauurijaga liikumapaneva jõu asjus, peaksin omaks võtma nende seisukoha küsimuse suhtes, mis oleks sama ebakompetentne nagu näiteks arhitekti arvamus muusika suhtes.
Harilikud teadused põhinevad mateeria eriomadustel, millega on võimalik tahte kohaselt eksperimenteerida. Spiritistlikud nähtused põhinevad aga intelligentsete olendite tegevusel, kellel on vaba tahe ning kes igal ajal demonstreerivad meile endi sõltumatust meie tujudest.
Vaatlusi ei saa seega teha ühesugusel viisil. Need vajavad erilisi tingimusi ning teistsugust suhtumist. Oleks täiesti teostamatu püüda allutada neid meie tavalistele uurimismeetoditele. Järelikult on täppisteadused, nagu kogu meie teadus, spritistlike nähtuste suhtes ebakompetentsed. Neid ei seo miski ning teadlaste otsusel neid nähtusi pooldada või mitte pooldada ei oleks mingit kaalu. Spiritism eksisteerib tänu inimeste veendumusele ja seda veendumust võivad omada nii haritud kui ka lihtsad inimesed. Selle küsimuse üleandmine teadusele võrduks samaga, kui lasta füüsikute kokkutulekul lahendada hinge olemasolu probleemi. Spiritism püsib kahel tõsiasjal: hinge olemasolul ning selle edasieksisteerimisel pärast surma.
Oleks ebaloogiline arvata, et keegi on ilmtingimata hea psühholoog, kuna ta võib-olla on hea matemaatik või arst. Otsides hinge, lahkab arst keha ning hinge mingite närvide või muu nähtava kujul mitte leides teeb järelduse, et hinge ei eksisteeri. Ta lähtub oma materiaalsest piiratud vaatepunktist. Kas võib siis tema arvamus erineda üldisest seisukohast? Kindlasti mitte. Seega näeme, et spiritism ei kuulu ainelise teaduse kompetentsi.
Kui spiritismi tõed labastataks, leiaksid nad peagi üldist vastuvõttu aja vältel, mis ei oleks mitte liialt pikk, arvestades nende tõdede levimise kiirust. Juhtuks see, mis on seni juhtunud kõigi uute ideedega, mis olid algul tõkestatud, siis aga võeti ilmsete tõendite mõjul ja olukordade sunnil haritlaste poolt vastu. Inimesed, kes nende ideedega lagedale tulid, lahutatakse nendest ideedest, sundides neid tegelema muude probleemidega. Samal ajal, küsimust põhjalikult uurimata, kuulutatakse välja risti vastupidine seisukoht ning pilgatakse igaühte, kelle arvamus sellest erineb, unustades, et see on juhtunud paljude leiutistega, mis on praegu inimese poolt vägagi tunnustatud. Igatsetakse näha oma nime haritlaste hulgast esile tõstetuna seoses uue ideega ning kirjutatuna Teaduste Akadeemia liikmeraamatusse. Akadeemia, mille Franklin oma 1752. aastal ilmunud memuaarides välja naeris. Need isandad on näidanud, et nad ei ole väärt olema teadmiste vahendajaks teadlaste ja rahva vahel. Nad sobiksid vaid nende akadeemikute vahendajaks, kes jätsid Prantsusmaa ilma kasust, mida ta oleks võinud saada varasemast üleminekust aurulaevadele, kuulutades Fultoni aurumasinad mitterealiseeritavaks unistuseks. Ometi olid nad neis küsimustes kompetentsed. Kui akadeemiatel, millesse on koondunud maakera haritlaskonna koorekiht, ei olnud pakkuda midagi peale sarkasmi ja lugupidamatuse ideede suhtes, mis paari aasta pärast tegid revolutsiooni teaduses, keskkonnas ja tööstuses, miks siis loota, et nende tavalisele tegevusele täiesti võõras nähtus leiab rohkem poolehoidu?
Sellised eksitused on kahetsusväärsed ja varjutavad nende inimeste võimalikke teeneid muudel aladel. Kas on vaja ametlikku diplomit selleks, et omada loomupärast tarkust? Kas väljaspool teaduslikke asutusi on ainult hullumeelsed ja puupead? Vaadake hoolega, kas spiritismi poolehoidjate hulgas on vaid hariduseta inimesed, kes end sellele pühendades on lasknud end petta naiivsetest ideedest? Spiritismi poolehoidjate iseloom ja haridus võimaldavad meil öelda, et kus nemad juba midagi tõsist leiavad, seal ka tõesti midagi tõelist on.
Kordame veel: juhul kui faktid, millega tegeleme, kujutaksid endast vaid puhtmehaanilist kehade liikumist, leiaks nende nähtuste füüsikaliste põhjuste uurimine aset teaduse raames, aga kuna need nähtused toimuvad inimkonnale seni tundmatute seaduste järgi, mille suhtes materiaalne teadus ei ole asjatundlik, siis ei ole need СКАЧАТЬ