Vaimude raamat. Allan Kardec

Чтение книги онлайн.

      Vaimude raamat

      Allan Kardec

      Hippolyte-Leon Rivail, keda rohkem tuntakse Allan Kardeci nime all, sündis Lyonis 4. oktoobril 1804. a. Ta isa, samuti ka vanaisa oli olnud advokaat, ülla iseloomuga ja lugupeetud; tema ema oli tähelepanuväärselt ilus, mitmekülgselt haritud ning lahke ja jäi pojale sügava ja austava kiindumuse objektiks kogu eluajal.

      Juba väga noorena tundis ta huvi teaduse ja filosoofia vastu. Ta õppis Pestalozzi ülikoolis Yverdunis, Šveitsis, ja oli selle kooli kuulsa haritlase silmapaistvamaid õpilasi ning tema õpetamismeetodite innukas propageerija. Juba 14-aastaselt õpetas ta oma kaaslastele seda, mida ta järk-järgult oma õpetajatelt omandas.

      Tal tekkis varakult harjumuse uurimistööks ning mõttevabaduseks. Pärast õpingute lõpetamist pöördus ta Lyoni tagasi, kavatses pühenduda õigusteadusele, kuid leidnud eest religioosse sallimatuse keskkonna siirdus ta Pariisi. Lyonis valitses katoliiklik vaim, kuid Kardec oli saanud hariduse protestantismi vaimus.

      1828. a omandas ta Pariisis heal järjel oleva poeglastekooli ja pühendas end õpetajatööle. Ta oli paljude akadeemiate liige, nende seas ka Arrase Kuningliku Akadeemia. Aastatel 1835–1840 andis ta oma kodus tasulisi kursusi füüsika, keemia, anatoomia, astronoomia jm aladel. Enne pühendumist spiritismi uurimisele tegeles Kardec seega paljude erialadega ning andis nende kohta kõige erinevamaid teoseid välja.

      Need loengud, mida ta läbi viis kümme aastat, olid väga edukad, neid käis kuulamas üle viiesaja inimese ühiskonna kõigist kihtidest. Rida aastaid oli Kardec Pariisi Frenoloogilise Ühingu sekretäriks, pühendades palju aega kuutõve, transi, selgeltnägemise ja mitmete muude nähtuste praktilisele uurimisele.

      1850-ndate aastate paiku hakati Euroopas tähelepanu pöörama psühhokineetilistele nähtustele (nn laualiigutamine). Kardec taipas taoliste nähtuste tegelikku olemust kui tõendit nähtamatu ja nähtava maailma ühtsusest. Tema sõbral oli kaks tütart, kel oli meediumivõimeid.

      Need olid lõbusad, elavad, armastusväärsed tüdrukud, kes armastasid seltskonda ja lõbustusi, kuid said koos istudes ka teateid “teispoolsusest” vastavalt endi loomusele. Kuid kõigi üllatuseks omandasid nood läkitused Kardeci kohalolekul tõsise sisu ja tema küsimuste peale vastati, et kõrgemad vaimud on ilmunud, et meediumide kaudu spetsiaalselt talle edasi anda informatsiooni. See pidi jätkuma, et Kardec saaks täita tähtsa religioosse ülesande.

      Vestlused meediumide vahendusel nähtamatute arukate olenditega muutsid täiesti tema ideid ja veendumusi.

      Ta otsustas need kõnelused raamatuna välja anda. Talle öeldi, et teos peab kandma pealkirja “Vaimude raamat”, kuna see on vaimude ja mitte tema töö, ning selle avaldamisel peab ta kasutama mitte oma nime – Rivail – mida ta oli kasutanud oma varasemate pedagoogilise sisuga teoste puhul, vaid vaimude poolt soovitatud nime Allan Kardec.1

      Ilmunud raamatu müük läks suure eduga. Varsti pärast seda asutas ta Psühholoogiliste Uuringute Pariisi Ühingu, mille presidendiks ta oli surmani. Selle liikmed kogunesid iga reede õhtul tema majja, et kirjutavate meediumide kaudu vaimudelt juhatust saada. Kardec asutas ja andis ka välja ajakirja psühholoogiliste uuringute üle “La Revue Spirite”. Taolisi ühinguid tekkis kiiresti üle kogu maailma.

      Määratul hulgal vaimseid teateid, unikaalseid nii oma kvantiteedi kui mitmekesisuse poolest, sattus Kardeci kätte. Ta uuris, süstematiseeris ja võrdles neid väsimatu hoole ning andumusega viisteist aastat. Materjalidest, mis talle sel viisil kogunesid üle kogu maailma, koostas ta laiendatud “Vaimude raamatu” mida tunnustatakse spiritistliku filosoofia peateosena. 18. aprillil 1857. aastal ilmus “Vaimude raamatu” esimene väljaanne, mis oli tema esimene töö spiritismi kohta. Sellele järgnesid: “Meediumide raamat” 1861. aasta jaanuaris, “Evangeelium spiritismi järgi” 1864. aasta aprillis, “Taevas ja põrgu” ehk “Jumala õiglus spiritismi järgi” 1865. aasta augustis, “Loomine, imeteod ja ettekuulutused” 1868. aasta jaanuaris jt.

      Allan Kardec ise ei olnud meedium ning pidi seetõttu kasutama teiste meediumide võimeid informatsiooni saamiseks vaimudelt. Välimuselt meenutas Kardec pigem sakslast kui prantslast; tugev kehaehitus, suur pea, ilmekad näojooned, hallid selged silmad. Energiline ja visa, rahulik ja ettevaatlik, kaine peaaegu külmuseni, loomult skeptiline, loogiliselt juurdleja ning silmapaistvalt praktiline mõttes ja teos oli ta võrdselt vaba nii müstitsismist kui vaimustusest.

      Ilma auahnuseta, ükskõikne toreduse ja välise hiilguse vastu, omas ta tagasihoidliku sissetuleku õpetamisest ning oma raamatute müügist. Saadud summad võimaldasid täielikult pühenduda spiritistliku liikumise arendamisele. Kardec ei külastanud kedagi väljaspool väikest lähedaste sõprade ringi ja lahkus Pariisist õige harva.

      Ta kõneviis oli aeglane ja kaalukas, tagasihoidlik, kuid mitte ilma rahuliku väärikuseta, ta võttis lahkelt vastu loendamatuid külalisi maailma igast nurgast, kes tulid, et mõtteid vahetada, küsimusi ja raskusi arutada, informatsiooni saada. Ta ei teinud ühtki järeldust ilma pikema vaatluseta; hoolika uurimise teel tuletas ta seadused, millele alluvad spiritistlikud nähtused. Ta tõestas, et ei esine mitte üleloomulikke nähtusi, vaid et tegemist on looduses tõeliselt olemasolevate nähetega.

      1869. aasta algul kavandas Kardec uue spiritistliku organisatsiooni põhialused, milline jätkas tegevust pärast tema surma. Talle polnud määratud näha oma projekti teostumist. Olles aastaid kannatanud südamehaiguse all, suri ta 31. märtsil samal aastal südameataki tagajärjel. Ta keha on maetud Montmartre’i kalmistule.

      On võimatu täpselt öelda, kui palju on praegu maailmas spiritualiste, kuid arvatavasti on neid mitmeid miljoneid. Vastavaid ajakirju eri maades on juba üle neljakümne. Allan Kardeci vaated, tema poolt levitatud vaimsed tõed on aluseks usu uuele arengule, mida ennustas Kristus – paljude asjade avaldamisele, mida on hoitud saladuses…

      Sissejuhatus vaimude õpetusele

      Vältimaks segadust paljude mõistete väljendamisel täpsete terminitega, on selguse huvides väljendada uusi asju uute sõnadega. Sõnadel vaimne, spiritualist, spiritualism, spiritualistlik, spirituaalne on täpselt defineeritud tähendus. Nendele sõnadele uute tähenduste omistamine selleks, et neid kohandada õpetusega vaimudest tähendaks veelgi suurendada põhjusi, mis annavad alust kahtlusteks. Spiritualism on materialismi eitamine; kes usub, et temas on midagi peale mateeria, see on spiritualist. Kuid sellest ei järeldu, et ta usub vaimude olemasolu ja nende suhtlemist nähtava maailmaga. Sõnade vaimne ja spiritualism asemel kasutame sama mõtte väljendamiseks sõnu spirituaalne, spiritist, spiritism ja spiritistlik, mille väline vorm on neile sarnane. Seetõttu on nad täiesti arusaadavad ja sõna spiritualism säilitab oma õige ja täpse tähenduse. Seega me ütleme, et spiritismi doktriini põhialus on suhtlemine materiaalse maailma ja vaimude nähtamatu maailma elanike vahel. Spiritistid on spiritismi poolehoidjad.

      Vaimude raamat sisaldab erilise, vaimude õpetuse, mis on seotud üldise vaimse õpetusega, olles selle üks haru. Seepärast võib seda nimetada üldise vaimse filosoofia osaks.

      On veel üks sõna, millest meil on samuti vaja õigesti aru saada. See kuulub kõlblusõpetuse juurde ja täpselt defineerimata tähenduse tõttu põhjustanud arvukaid vaidlusi. See sõna on hing. Arvamuste lahkuminek hinge olemusest tuleneb erinevast tähendusest, mis sellele sõnale omistatakse. Kui keel oleks täiuslik ja igale mõttele vastaks täpselt mingi sõna, oleksid välistatud paljud vaidlused ning kõik mõistaksid üksteist.

      Mõnede inimeste arvates on hing orgaanilise, kehalise elu printsiip, mis ei saa eksisteerida omaette ning kaob koos eluga, järelikult on see puhas materialism. Nad ütlevad, et lõhutud instrumendil, mis ei ole enam võimeline häält tegema, ei ole hinge. Selle arvamuse järgi on hing mõju, mitte põhjus.

      Teised СКАЧАТЬ