Seal, kus näkid laulavad. Marek Kahro

Чтение книги онлайн.

      Proloog

      1992. aasta suvi oli lämbe ja tolmune. Päike kiirgas nagu sajakilovatine lamp, ähvardades liivakinkudel vaeseid elutingimusi trotsivate rohuliblede seest viimsed mahlad välja imeda. Gaasi- või elektripliidi peale polnud vaja enam raha raisata, sest kõik potid-pannid võis otse mustale asfaldile asetada ja seal rahumeeli klimbisuppi keeta. Külapenide vahutav keel ei kadunud hetkekski lõugade vahele. Isegi vindid ja varesed ei viitsinud enam lennata. Õhk oli lõuna paiku paks nagu mannapuder. Kõikjal lõhkes südameid – noortel armastusest, vanadel kõrgest vererõhust.

      Ühele kuumale päevale järgnenud õhtupoolikul vurasime lõbusa pundiga järve äärde. Sõiduvahendiks oli meil vana pohlapunane Žiguli, mis esimese kahe käigu juures taadi kombel ähkis ja turtsus, kuid kiirematel tuuridel mõõtis maanteed noorukese tallist pääsenud varsana. Jagaja vahele olid topitud tikud ja summuti püsis kere küljes vaid tänu jämedale traadile, kuid paremast käulast oli meie vähenõudlikul seltskonnal raske unistada. Peaaegu põhja keeratud raadiost tulvas imal muusikakokteil, mis pani atsakamad hinged puhuti täiest kõrist kaasa üürgama.

      Meid oli viis: mina, Ainar, Janika, Maia ja Norbert. Kõikjal valitses vabadus. Nii riigis kui ka meiesuguste noorte hinges. Olime võitjate põlvkond. Võisime alustada täiskasvanuelu, ilma et raudne eesriie või kommunismitont oleks meid rõhunud.

      See oli üks kummaline aeg. Sirbi ja vasaraga ehitud väärtusetud paberilipikud, mida ametlikult ka rubladeks nimetati, olid käibelt kadunud ja nende asemel kirendasid tengelpungades rõõsad kroonid, millega polnud aga suurt midagi peale hakata. Poeriiulitel haigutas enamjaolt tühjus. Õnnelik oli see, kel kapis suhkru- ja soolakotid. Puudus oli kõigest: kütusest, jalanõudest, hügieenitarvetest. Poes ei müüdud enam isegi rinnahoidjaid, ehkki poistele see tõtt-öelda meelehärmi ei valmistanud.

      Janika oli lukustanud oma rinnad mingisuguste pajalappe meenutavate bikiinide taha, mille ta oli nähtavasti tagasihoidlike käsitööoskuste varal ise õmmelnud, kuid Maia polnud oma intiimpesule krossigi raisanud. Tema lühtrid kumasid läbi väljaveninud T-särgi, mida olin mõned aastad varem näinud ta vanema venna seljas.

      Bensiini, mida meie tubli Žiguli agaralt põletas, oli Ainari isa hankinud haltuurat tehes. Meie vanematel polnud seda õnne, et valuutaga kaubeldes muinasjutulist varandust kokku krahmata. Igaüks pidi ise vaatama, kuidas endal hinge sees hoida.

      Kohalik Luivere kolhoos, mis kandis vist paberil ikka veel Lenini auväärset nime, oli hakanud pille kokku pakkima ja lüpsilehmi tapamajja saatma. Põllumajandustehnika oli ammu maha parseldatud, kohalikel põldudel aastaid roomanud linttraktor, mis mulle lapsena kohutavalt põhjakonna meenutas, seisis nukralt vanametalliplatsil. Uus aeg nõudis omajagu ohvreid.

      Saabuval sügisel oli oodata parlamendi- ja presidendivalimisi. Ärksamad kõnemehed lubasid platsi puhtaks lüüa ning kõik vanad kommarid männi otsa tõmmata. Metsik lääs oli kaugele itta tunginud. Suuremates linnades täristati püsse ja lõhati pomme. Meie kandis oli elu rahulikum, mohikaanlased polnud veel välja surnud ja raisakotkastel polnud õieti ühtki korjust, mida lõunasöögiks nokkida. Luivere alevikus podisesid omad intriigid, mida ei seganud demokraatia ega kapitalism.

      Ainar, punakerelise sõidumasina omanik, oli möllumees ja mina püüdsin temaga kõigest väest sammu pidada. Me polnud just lahutamatud semud, kuid tee, mis sa teed, õige sageli nähti meid ninapidi koos. Tehnika oli mu suur nõrkus ja Ainari ümber kippus ikka polte ja mutreid veerema. Toona arvasin veel raudkindlalt, et istun mõne aasta pärast Tamsalus rongile ja torman TPI ustest sisse, tähtsad dokumendid näpu vahel. Etteruttavalt öeldes: nii ei läinud. Elu jagab vahel jõhkraid hoope. Mõnest vopsust ei toibugi. Ja kui toibud, avastad ühtäkki, et oled uimase peaga sirgelt tanumalt kõrvale koperdanud ning sattunud hoopis uutele radadele, mis pole enam sirged ja siledad, kuid see-eest hoopis põnevamad. Seda, et ma õlised mootorid õlgkuivade raamatute vastu vahetasin, ei ole ma igatahes kordagi kahetsenud.

      Janika ja Maia olid meie kandi kõige popimad näitsikud. Populaarsuse kaasnähuks on paratamatult ka tühiste inimeste kadedus. Mõlemad tüdrukud said seda oma nahal tunda, kuid ei teinud sellest väljagi.

      Janika polnud õieti mingi missivõistluse kandidaat, aga ta hinges oli tulist tragidust ja ihu küljes kaks kuldset kätt, mis ei põlanud ära ka räpast tööd. Tema ebaproportsionaalselt suure nospli all asus peente huultega raamitud mulk, mis eales kinni ei püsinud. Ta imes alevikus ringlevaid kuulujutte endasse isukalt nagu käsn ning hoolitses alati ka selle eest, et need ikka ringlema jääksid.

      Maia peale limpsasid keelt nii mõnedki süütud sellid. Võib ette kujutada seda pettumusekahinat, mis aleviku meespublikut läbis, kui selgus, et Maia on valinud endale kavaleriks hoopis mingi nohikliku linnapoisi. Paistis küll, et neiu Maia kasutab Norbertit vaid puudli asetäitjana. Kuhu Maia ees läks, sinna Norbert vudinal järgnes. Räägiti, et Maia seob õhtuti voodiserval istudes Norberti juustesse roosasid lehve ja õpetab teda ananassimaitseliste vahvlikommide abil sitsima.

      Norbertit peeti linnapoisiks seetõttu, et ta käis Rakveres koolis ja see polnud taoline maakate kool nagu meil Luiveres. Ometi elas ta meie alevikus ja jõlkus meiega pidevalt kaasas. Ainar ja Janika ei sallinud teda, Maia armastas teda kogu südamest ja mina olin tema suhtes täiesti neutraalne. See tagasihoidlik hinnang vajaks õigupoolest peenemat lahkamist. Asi oli selles, et Ainari ja Janika meelest ei olnud Norbert meie seltskonna vääriline. Nad polnud tema vastu just pahatahtlikud, seda küll mitte, kuid leidsid siiski alalõpmata põhjuse Norberti kallal nokkimiseks.

      Norbert oli vaikne poiss, ent mitte kuivik. Talle meeldis aeg-ajalt nalja visata ja kui teised tema kildude peale naerma purskasid, säras ta heameelest, nagu oleks mõne kõrge preemia saanud. Tema isa teenis leiba kõikvõimalike psühhooside ravimisega ja vahest just seetõttu (või selle kiuste) meeldisid talle hullunaljad. Ükskord ütles ta mulle näiteks nii: „Sa oled idioot. Ma tean seda, mu isa on psühhiaater!“

      Mis Maia armastusse puutub, siis polnud see suurusest hoolimata ehk päris puhas. Maia silmatorkava enesekindlusega kaasnesid uhkus ja jonnakus. Uhkuseks andis muuhulgas alust tema müstiliselt kaunis näolapp ning jonni juured peitusid tema kristalses ilmavaates, mis oli kindlalt paigas ja kõigutamatu kui piibliraamat. Ta ei kannatanud seda, et inimesed, eriti aga vähearenenud poisitatikad, tulevad temaga vaidlema teemadel, mille puhul talle kuulub ilmne autoriteet. Norbert ei vaielnud talle kunagi vastu ning eks see ole ka üsna keeruline, kui suu on pidevalt kõrvuni ja armastus mulksub üle ääre. Küllap teadis Maia juba tollal, millist meest ta enese külje alla tahab. Norbert oli tema jaoks pelgalt eksperimentaalne objekt, väike kõrvaline polügoon, millel oma kirgede ja ihadega laetud kahureid katsetada. Niisama ei lasknud ta kedagi ligi.

      Aga midagi Maia sileda ja kõva metallkooriku all oli… midagi sellist, mida sõnaga ei seleta ja pilguga ei püüa, kuid mille iga täisvereline mehehakatis juba nuhutades ära tunneb.

      Janika viskas patsikummi üle õla otse Maiale sülle ning Maia heitis selle omakorda istme taha, kus vedeles kassipildiga kommikarp, tühi ja kasutu. Lahtised juuksed andsid Janika väheütlevale näole üsna talutava ilme. Ta togis Ainarit nagu mänguhimuline kutsikas ja muudkui lobises.

      Mina istusin Norberti ja Maia kõrval tagumisel istmel. Maia higised reied olid minu omade külge kleepunud. Kui ta natukenegi liigutas (ja СКАЧАТЬ