Kodutute küla III: Pilvine taevas. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ omaks võtta, et endist, juba kahekümne viie aasta eest suure naabri jõuga kaotatud Eesti Vabariiki ei too enam ükski vägi tagasi, samamoodi nagu surnud ja maha maetud inimest ei ole võimalik ellu äratada. Ning oli veel midagi, mis Eestimaa elanikke, sealhulgas ka Asuvälja perenaist salamisi, lausa varga kombel ja kogu põlgusest hoolimata oli idast toodud ilmakorraga lepitama hakanud: massilisi repressioone ei olnud pärast Stalini surma enam toimunud ja elu oli küll visalt, aga siiski paranema hakanud. Tavalisele inimesele, kelle eesmärgiks oli vaid parem äraelamine, tundusid need väikesed edusammud kindla märgina, et riik oma kodanike eest hoolitseb. Juba see, et igal kevadel järjekindlalt toidu- ja tarbekaupade hindu alandati, andis lootust, et saab ka paremat tulevikku näha, ja poodidesse tekkis kaupa pisitasa juurde. Jäi muidugi poliitika, mis vabaduseihkajaid lõas hoidis, aga siingi hakkas end pikkamisi ilmutama puurilooma olemus – puuris sündinu ei teagi, milline on elu väljaspool ja kas seda seal üldse ongi…

      Töö oli Nõukogude riigis auasjaks kuulutatud. Tööpuudust ei tuntud, otse vastupidi – kehtis töökohustus, mistõttu tööst kõrvalehoidja võidi sundkorras kuskile tööle määrata. Aga siingi valitses bürokraatia, sest kontrolliti küll töökoha olemasolu ja mõnevõrra vähem töölkäimist, aga sootuks vähe tegelikku töötegemist. Need töötajad, kelle palk otseselt tehtust sõltus, muidugi luuslanki lüüa ei saanud, aga leidus ka mitmeid töökohti, mille likvideerimine ei oleks selle tegevuse tulemusi karvavõrdki muutnud. Väiksemates asutustes ja ettevõtetes oli üsna tavaline, et pensionistaaži saamiseks vormistati tööle inimesi, kes sinna iial nägugi ei näidanud ja kelle palga keegi teine endale sai; tööraamatu omanik tegutses hoopis mujal, tavaliselt mitteametlikult, ja selle kohta oli oma väljend – teeb haltuurat. Elu oli omamoodi huvitav ja mitmekesine.

      Anne Paat käis endiselt tööl kalakombinaadi Veere tsehhis, mida oli mitmete kõrvalehitiste abil laiendatud ja kavatseti ka edaspidi laiendada, sest suure kodumaa nälg oli põhjatu. Kalatööstuses vajati alatasa lisatööjõudu ja paljud ümberkaudsete külade inimesed olid rakendust leidnud, ning siis oli Anne rohkem aasimisi Eevaldilt küsinud:

      „Kas sina ei tahaks ka tööle tulla? Mis sa siin kodus kükitad, terve ja jõus mees, kas sul igav ei hakka?”

      Nagu ikka oli Eevald sellest pikast jutust vaid osa mõistnud, aga õnneks siiski peamise, nii et otsast peale polnud vaja asja üle seletada.

      „Tjool minema, mina ka tjool…?”

      „Just!” kinnitas Anne. „Hakkame koos käima!”

      Eevald mõtles ja arvas siis:

      „Mina seda kala ei taha… käsi peal…”

      „Ega sina kala ei pea puutuma, seda teevad naised! Aga seal on muud tööd, transport ja…”

      Hetkel ei tulnud naisele muud meelde, aga tähtis oli mehes huvi äratada, ja see oligi õnnestunud. Juba järgmisel päeval tuli Eevald Annega kaasa, vormistaski ennast tööle ja temast sai üks kütjatest, kes tsehhis suitsutusahju ja autoklaavi normaalse toimimise eest hoolitsesid, aga vajaduse korral ka muid töid tegid. Palk polnud sellel ametikohal küll suur, omaaegse kordoniülema palgaga üldse mitte võrreldav, aga tähtsam oli võimalus millegagi regulaarselt tegeleda. Pealegi polnud Eevaldi amet mingi peen erialatöö, vaid kiiresti ära õpitav lihtne tegevus.

      Nüüd seda kõike meenutades tõdes Anne rahuldustundega, et ta oli oma peamise eesmärgi saavutanud – Eevald oli koos eestlastega töötades vähemalt oma keeleoskust lihvinud ja täiendanud, sest nende kodune suhtlemine oli paratamatult oma ringi kapseldunud. Teiseks aga tahtis Anne töökaaslaste kaudu kogu külale tõestada, et endine kordoniülem ei kuulu Peipsi-taguste uue korra toojate hulka, vaid on kõigiti normaalne ja heasoovlik inimene, kellele pole põhjust viltu vaadata. Niisugune, kelle võib kõhklemata ja lõplikult Veere küla elanike hulka vastu võtta ja sellega ka tema, Anne Paadi valiku heaks kiita.

      5

      Kui suur armastus mõnele inimesele pähe lööb, võib see ettenägematuid tagajärgi kaasa tuua. Inimkond on oma eksisteerimise jooksul leiutanud sadu mõnuaineid, mis joobumust tekitavad ja enesetunde vähemalt mõneks ajaks hoopis teisele tasandile viivad; toibudes tabab aga nende nautijat enamasti kassiahastus. Kõike seda võib öelda ka armastuse, õigemini küll inimest ootamatult tabanud armumise kohta, mis maailma sedamaid ilusaks muudab ja armumise objekti kui mitte just ingliks, siis ainulaadseks ja kordumatuks teeb. Joobnuna, aga ka joobununa tehakse sageli niisuguseid otsuseid ja tegusid, mida hiljem kaineks saades kahetsetakse, aga nii nagu on erinevaid tegusid, nii saab neile alati ka erinevaid hinnanguid anda; tihti hakkab kahetsus inimest vaevama lihtsalt selleks, et iseenda ees õigeks jääda.

      Peeter Varik, kelle passi oli halastamatult isanimena Helgi kirjutatud, oli viimaste aastatega kahtlemata mehistunud nagu kolmekümnendale eluaastale lähenevale mehele kohane. Peeter oli juba lapsena omajagu isepäine olnud; emaga tekkinud lahkheli süvenes noorukieas veelgi ja lõpuks lahkus ta Härmalt. Parkse aleviku ärklitoas sõbraga koos elades oli noor mees veendunud, et Raudiku on tema jaoks minevik, aga siis kohtas ta ootamatult naist, kellesse ta nagu teismeline koolipoiss armus ja kes kogu tema maailmapildi uppi lõi.

      Ludmilla oli imeilus, malbe olemisega, vaikse häälega ja lausa vapustavalt ihaldusväärne naine, kes üsna kiiresti ka Peetrisse kiindus. Helgi manitsused ja lausa skandaaliks paisunud katsed poega sellest umbteele sattunud abieluga noorikust eemale hoida jäid tulutuks – Peeter oli emast juba sedavõrd lahku kasvanud ja iseseisvunud, et oskas oma tahtmise juurde jääda. Enamasti piisas viitest Helgi enda minevikutegudele, see sundis manitseja vaikima, kuni ta lõpuks oma tulututele pingutustele käega lõi ja aru sai, et tema on võimetu poja otsust muutma.

      „Ärge siis vähemalt abiellumisega kiirustage! Ja hoia, et sa talle lapsi juurde ei tee, tema kahest lapsest aitab!” oli Helgi lõpuks vastuseisust loobudes nõu andnud. Aga ka need õpetused langesid liivasele pinnasele ja mõjusid pigem vastupidiselt, sest juba pool aastat pärast tutvumist andsid noored abiellumisavalduse sisse ja pandigi paari. Pealegi toimus kõik niiviisi, et Helgi sai sellest teada alles siis, kui temp tehtud. Seejärel aga vallandus tõeline torm, Peeter ei olnud ema enne niiviisi kriiskamas kuulnudki.

      „Sa oled mõistuse kaotanud! Kogu oma elu hukka ajanud! Lasid ennast selle naise ilusast näolapist haneks tõmmata, nüüd kahetsed kogu eluaeg!”

      „Ära karju! Mina tean ise, mis ma teen!” andis poeg vastu. „Sinul pole sellega miskit tegemist!”

      „Sa oled minu poeg!”

      „Tõesti?” Peeter tegi suured silmad. „Kuidas see sulle nüüd meelde tuli?”

      „Sina… sina…” Juhtus harva, et Helgi Varikul sõnad otsa lõppesid; farmis ei jäänud ta sõnasõjas kellelegi võlgu, aga nüüd oli end sedavõrd üles ärritanud, et kõnevool jäi kinni.

      „Ja tead, mutt… Pulmade pärast ära muretse, me otsustasime, et kui kunagi rahva kokku kutsume, siis hiljem.”

      „Pu-pulmad…! See teie oma on nagu… nagu koerapulm! Ja kus te üldse elama hakkate? Siin üleval, kahetoalises, viiekesi?” sai Helgi lõpuks korgi eest.

      „Ei hakka siin, ära karda! Ma leppisin Valduriga kokku, et vahetame elamised ära. Meie kolime Härmale, tema Marviga tuleb siia.”

      „Teie… Härmale? Kõik, Anna ka…?”

      „Just! Keegi peab ju laste järele vaatama.”

      „Ja Valdur tuleb siia? Koos Marviga muidugi?”

      „Ma ju praegu ütlesin,” seletas Peeter tapva ükskõiksusega, aga see sõnum oli Helgile veel СКАЧАТЬ