Kuningate heitlus. Teine raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Ah nii.” Catelyn oli Riversit Kaksikutel näinud; isand Walder Frey vallaspoeg, ser Perwyni poolvend. Ta ei üllatunud, kui kuulis, et Robb oli andnud hoobi Lannisteride võimu südamesse; ilmselt just seda oli ta kaalunudki, kui Catelyni Renlyga läbi rääkima saatis. „Kus Rivers praegu on?”

      „Tema laagrini on kahe tunni tee, mu emand.”

      „Vii meid tema juurde,” käsutas Catelyn. Brienne aitas ta uuesti sadulasse ja nad läksid kohe teele.

      „Kas te tulete Vaevasillalt, mu emand?” päris piilur.

      „Ei.” Catelyn ei olnud söandanud sinna minna. Pärast Renly surma polnud ta kindel, milline vastuvõtt neile Renly noore lese ja tema kaitsjate poolt osaks võib saada. Selle asemel oli ta ratsutanud otse läbi sõjatandri, üle viljakate jõemaade, mille lannisterlaste raev oli muutnud mustavaks kõrbeks, ja igal õhtul rääkisid tema maakuulajad naastes lugusid, mis ta iiveldama ajasid. „Isand Renly on tapetud,” lisas ta.

      „Me lootsime, et see on mingi lannisterlaste valejutt, või–”

      „Oleks see ainult nii. Kas Vetevool käsutab minu vend?”

      „Jah, mu emand. Tema Majesteet jättis ser Edmure’i Vetevood kaitsma ja oma seljatagust valvama.”

      Andku jumalad talle selleks jõudu, mõtles Catelyn. Ja ühtlasi tarkust. „Kas Robbilt on läänest mingeid teateid?”

      „Te pole siis kuulnudki?” Mees oli ilmselt üllatunud. „Majesteet sai Härjaristil suure võidu. Ser Stafford Lannister on surnud ja tema vägi laiali jooksnud.”

      Ser Wendel Manderly huilatas heameelest, Catelyn aga vaid noogutas. Homsed katsumused läksid talle rohkem korda kui tunased võidud.

      Martyn Rivers oli oma leeri üles löönud purustatud linnuse varemeis, katuseta talli ja saja värske haua kõrval. Kui Catelyn hobuselt maha tuli, laskus mees ühele põlvele. „Rõõm teid näha, mu emand. Teie vend käskis meil teie salga tulekut valvata ja teid võimalikult kiiresti tagasi Vetevoole saata, kui me peaksime teid kohtama.”

      Kuuldu ei meeldinud Catelynile sugugi. „Kas mu isaga on halvasti?”

      „Ei, mu emand. Isand Hosteri tervis on endine.” Rivers oli punetava näoga mees, kes ei sarnanenud sugugi oma poolvennaga. „Me kartsime ainult, et te võite lannisterlaste piiluritega kokku trehvata. Isand Tywin on Harrenhalist lahkunud ja liigub kogu oma väega läände.”

      „Tõuske,” käskis Catelyn Riversit kulmu kortsutades. Ka Stannis Baratheon läheb varsti oma väega liikvele, aidaku jumalad neid kõiki. „Kui ruttu isand Tywin meieni jõuab?”

      „Kolme, ehk nelja päeva pärast, seda on raske öelda. Meil on kõigi teede äärde luurajad välja pandud, kuid parem oleks mitte aega viita.”

      Nad ei viitnudki aega. Rivers pani oma laagri kähku kokku ja istus Catelyni kõrval sadulasse ja nad asusid uuesti teele, nüüd ligi viiskümmend relvakandjat, pea kohal lehvimas ürghunt, hüppav forell, kaksiktornid.

      Catelyni mehed tahtsid Roberti võidust Härjaristil lähemalt kuulda ja Rivers tuli nende soovile vastu. „Vetevoole tuli üks laulik, kes nimetab ennast Rymund Riimisepaks, ja ta on sellest lahingust laulu teinud. Küllap saate seda täna õhtul kuulda, mu emand. See Rymund pani laulule nimeks „Öine hunt”.” Edasi rääkis Rivers, et ser Staffordi väe riismed olid taganenud Lannisporti suunas. Ilma piiramismasinateta polnud võimalik Casterly Kaljule tormi joosta, mistõttu Noor Hunt tasus lannisterlastele sama mõõduga laastamise eest, millega nad olid jõemaid nuhelnud. Isand Karstark ja isand Glover rüüstasid rannikut, emand Mormont oli riisunud tuhandeid kariloomi ja ajas neid nüüd Vetevoo poole, Suur-Jon aga oli vallutanud Castamere, Nunni Süviku ja Pendrici mägede kullakaevandused. Ser Wendel naeris. „Küll Lannister siis tulistvalu kohale kappab, kui tema kuld ohus on.”

      „Kuidas küll kuningas Hamba ära võttis?” küsis ser Perwyn Frey oma sohivenna käest. „See on väga tugev kants ja valitseb mägitee üle.”

      „Ta ei võtnudki seda ära. Ta läks ööpimeduses sellest vargsi mööda. Talle olevat teed näidanud tema ürghunt, see Hall Tuul. Elukas leidis lõhna järgi kitseraja, mis lookles alla kurusse ja ühe mäeseljaku alt tagasi üles; käänuline ja kivine, aga hanereas ratsutamiseks piisavalt lai. Lannisterlased oma vahitornides ei silmanud neid kordagi.” Rivers alandas häält. „Mõned räägivad, et pärast lahingut lõikas kuningas Stafford Lannisteri südame välja ja söötis selle oma hundile.”

      „Ma keeldun selliseid jutte uskumast,” lõikas Catelyn. „Minu poeg pole mõni metslane.”

      „Nagu ütlete, mu emand. Kuigi see loom oleks seda küll väärinud. Ega see pole mingi harilik hunt. Suur-Jon olevat öelnud, et need ürghundid on teie lastele saatnud muistsed põhja jumalad.”

      Catelynile meenus päev, mil tema pojad olid kutsikad hilissuvisest lumest leidnud. Neid oli olnud viis tükki – kolm isast ja kaks emast tema viie lihase Starkide soost lapse jaoks … ja kuues, valge karvaga ja punaste silmadega, Nedi sohipoja Jon Snow’ jaoks. Pole harilikud hundid, mõtles ta. Seda kindlasti.

      Kui nad sel õhtul laagrisse jäid, tuli Brienne tema telki. „Mu emand, te olete nüüd tervelt tagasi omade juures, päevatee kaugusel teie venna lossist. Lubage mul lahkuda.”

      See poleks pidanud Catelyni üllatama. Inetu noor naine oli kogu nende retke vältel omaette hoidunud, veetes suurema osa ajast hobuste seltsis, nende karva sugedes ja nende kabjaraudade küljest kive lahti tõmmates. Lisaks aitas ta Shaddil toitu küpsetada ja jahisaaki rookida ja peagi ilmnes, et ta oskab ka hästi jahti pidada. Iga töö, mille Catelyn palus tal käsile võtta, oli ta ära teinud nobedalt ja ilma nurinata, ja kui teda kõnetati, vastas ta viisakalt, kuid ta ei olnud kordagi lobisema kukkunud ega nutnud ega naernud. Ta oli kõik need päevad nende seltsis ratsutanud ja kõik need ööd nende seas maganud, ilma õieti nende hulka kuulumata.

      Ka Renly kaaskonnas oli temaga sama lugu, mõtles Catelyn. Peol, segatapluses, isegi Renly suurtelgis teiste Vikerkonna vendade seltsis. Seda tüdrukut piiravad kõrgemad müürid kui Talitundrut.

      „Kui sa meie juurest lahkud, kuhu sa siis lähed?” küsis Catelyn.

      „Tagasi,” vastas Brienne. „Tormiotsale.”

      „Üksinda.” See polnud küsimus.

      Lai nägu oli otsekui tüüne veega järv, mille pinnalt polnud võimalik lugeda, mis võib elada selle sügavuses. „Jah.”

      „Sa kavatsed Stannise tappa.”

      Brienne’i jämedad mõhnalised sõrmed haakusid mõõgapideme ümber. See mõõk oli kuulunud Renlyle. „Ma tõotasin seda. Tõotasin kolm korda. Te kuulsite seda.”

      „Kuulsin,” möönis Catelyn. Ta teadis, et neiu oli vikerkaarevärvides mantli alles jätnud, kui ta teised muud verega määrdunud riided minema viskas. Brienne’i asjad olid nende põgenemisel maha jäänud ja ta oli sunnitud kandma ser Wendeli varurõivaid, sest kellelgi teisel nende salgast polnud talle midagi sobivalt suurt selga anda. „Olen nõus, et tõotusi tuleb pidada, kuid Stannise ümber on suur sõjavägi ja tema enda ihukaitsjad, kes on vandunud teda ohu eest hoida.”

      „Ma ei pelga tema ihukaitsjaid. Ma ei jää alla ühelegi neist. Ma ei oleks pidanud üldse põgenema.”

      „Kas СКАЧАТЬ