Kuningate heitlus. Teine raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Starkid teadsid, mida ma väärt olen. Ma olin Brynden Mustkala valitud piilurite seas ja käisin Sahisevas Metsas koos esimese lainega rünnakul. Ma olin nii lähedal, et oleksin võinud ristata mõõgad Kuningatapja endaga.” Theon hoidis käsi teineteisest kahe jala kaugusel. „Daryn Hornwood trügis meie vahele ja see maksis talle elu.”

      „Miks sa seda mulle räägid?” küsis Dagmer. „Mina olin see, kes sulle su esimese mõõga pihku andis. Ma tean, et sa pole argpüks.”

      „Kas mu isa teab seda?”

      Hallipäisel vanal sõjamehel oli ilme, nagu oleks ta midagi väga kibedat hammustanud. „Lihtsalt… Theon, see Hundipoiss on sinu sõber ja sa olid nende Starkide käes kümme aastat.”

      „Mina ei ole Stark.” Isand Eddard kandis selle eest hoolt. „Ma olen Greyjoy ja ma tahan saada oma isa aujärjepärijaks. Kuidas ma saan seda teha, kui ma ei tõesta ennast mõne vägiteoga?”

      „Sa oled noor. Sõdu tuleb veel ja sa teed oma vägiteod. Praegu on meil käsk Kivist Rannikut rüüstata.”

      „Jäägu see minu onu Aeroni hooleks. Ma annan talle kuus laeva, kõik peale „Vahurüüpaja” ja „Mereluhva” ja las ta siis põletab ja uputab, kuni tema jumalal sellest kõrini saab.”

      „Väejuhiks määrati sind, mitte Aeron Märgjuust.”

      „Mis tähtsust sel on, kui rannik rüüstatud saab? Ükski preester ei suuda teha seda, mida mina kavatsen ja mida ma sinult palun. Mul on üks töö, millega saab hakkama ainult Dagmer Haralõug.”

      Dagmer rüüpas oma sarvest pika sõõmu. „Eks kõnele siis.”

      Ta tunneb kiusatust, mõtles Theon. Talle meeldib see rüüstamine sama vähe kui mulle. „Kui mu õde suudab endale lossi vallutada, suudan seda ka mina.”

      „Ashal on neli või viis korda rohkem mehi kui meil.”

      Theon lubas endale kavala naeratuse. „Kuid meil on neli korda rohkem mõistust ja viis korda rohkem vaprust.”

      „Sinu isa–”

      „–tänab mind, kui ma talle ta kuningriigi kingin. Ma kavatsen teha teo, millest kandlemängijad laulavad veel tuhat aastat.”

      Ta teadis, et see paneb Dagmeri mõtlema. Üks laulik oli teinud laulu kirvest, mis oli Dagmeri lõua pooleks lõhestanud, ja vanamehele meeldis seda kuulata. Alati, kui ta vindine oli, nõudis ta röövlilaulu, midagi valju ja ägedat, mis rääkis surnud kangelastest ja pöörastest sangaritegudest. Tema juuksed on hallid ja tema hambad lagunenud, kuid ta ihkab endiselt kuulsust.

      „Mis oleks minu osa sinu plaanis, poiss?” küsis Dagmer Haralõug pärast pikka vaikimist ja Theon mõistis, et ta on võitnud.

      „Külvata hirmu vaenlase südamesse, nii nagu seda suudab ainult sinu nimega mees. Sa võtad kaasa suurema osa meie väest ja lähed Torrheni Kantsi peale. Helman Tallhart viis oma paremad mehed lõunasse ja Benfred langes siin koos nende poegadega. Jäänud on vaid tema onu Leobald ja väike garnison.” Kui ma oleksin saanud Benfredi üle kuulata, siis teaksin ma täpselt, kui väike. „Ärge hoidke oma tulekut salajas. Laulge nii palju uljaid laule, kui süda kutsub. Ma tahan, et nad oma väravad sulgeksid.”

      „On see Torrheni Kants tugev linnus?”

      „Üpriski. Müürid on kivist, kolmekümne jala kõrgused, ja igas nurgas on tugev torn ja sees tugev sisekants.”

      „Kivimüüre ei saa maha põletada. Kuidas me need ära võtame? Meil pole niigi palju mehi, et isegi väikesele kindlusele tormi joosta.”

      „Sa lööd nende müüride ees leeri üles ja hakkad ehitama katapulte ja piiramismasinaid.”

      „See ei ole Vana Kombe kohane. Oled sa unustanud? Raudsaarlased sõdivad mõõkade ja kirvestega, mitte kive lennutades. Vaenlase näljaga võitmine ei too mingit au.”

      „Leobald seda ei tea. Kui ta näeb, et sa piiramistorne püstitad, lööb ta värisema nagu vanaeit ja hakkab appi määgima. Hoia oma vibukütte tagasi, onu, ja lase kaarnal lennata. Talitundru lossipealik on vapper mees, kuid vanus on tema mõistuse ja ihuliikmed nõdraks teinud. Kui ta saab teada, et ühte tema kuninga vasalli ründab hirmuäratav Dagmer Haralõug, kogub ta väe ja ratsutab Tallhartile appi. See on tema kohus. Ser Rodrik on ülimalt kohusetruu.”

      „Vägi, mille ta kogub, on minu omast kindlasti suurem,” ütles Dagmer, „ja need vanad rüütlid on kavalamad, kui sa arvad, sest muidu poleks nad esimese halli juuksekarvani elanudki. Sa saadad meid lahingusse, mida meil pole lootust võita. See Torrheni Kants jääb meist võtmata.”

      Theon naeratas. „Ma ei kavatsegi võtta Torrheni Kantsi.”

      ARYA

      Lossis valitsesid segadus ja lärm. Mehed seisid vankripärades ja laadisid sinna veinivaate, jahukotte ja värskelt vestetud noolte kimpe. Sepad õgvendasid mõõku, tagusid rinnakilpidelt mõlke välja ja rautasid nii sõjahobuseid kui veomuulasid. Soomussärgid visati liivatünnidesse ja veeretati mööda konarlikku Kivivoolu hoovi ringi, et neid puhtaks hõõruda. Weese’i naistel oli kakskümmend mantlit parandada ja veel sada tükki pesta. Nii kõrgestisündinud kui alamrahvas kogunesid koos seitsmekotta palvetama. Müüride taga võeti maha suuri ja väikesi telke. Kannupoisid viskasid ämbritega vett toidulõketele, sõdurid aga võtsid luisud välja, et oma relvad veel kord üle ihuda. Kära paisus üha: hobused korskasid ja hirnusid, isandad hõikasid käske, lihtsõdurid loopisid vägisõnu, laagrilibud nääklesid omavahel.

      Isand Tywin Lannister oli lõpuks teele asumas.

      Ser Addam Marbrand lahkus pealikutest esimesena, päev enne teisi. Ta pakkus uhket vaatepilti, ratsutades tulisel punasel sõjaratsul, kelle lakk oli sama vasekarva nagu ser Addami õlgadel lehvivad pikad juuksed. Hobust kattis pronksikarva ehisvaip, mis oli värvitud ratsaniku mantliga ühte tooni ja mida kaunistas põleva puuga vapipilt. Mõned lossinaised tihkusid tema lahkumist nähes. Weese’i sõnul oli ta kõva ratsamees ja mõõgavõitleja, isand Tywini kõige vapram sõjapealik.

      Ma loodan, et ta saab surma, mõtles Arya, vaadates, kuidas mees väravast välja ratsutas ja tema mehed talle topeltrivis järgnesid. Ma loodan, et nad kõik saavad surma. Ta teadis, et nad lähevad sõtta Robbi vastu. Oma töö juures teiste jutte pealt kuulates oli Arya teada saanud, et Robb oli läänes saavutanud mingi suure võidu. Mõned ütlesid, et ta on Lannisporti maha põletanud või siis kavatseb seda teha. Ta olevat vallutanud Casterly Kalju ja kõik maha tapnud või siis piiravat ta Kuldhammast… aga midagi oli juhtunud, see oli igatahes kindel.

      Weese’i käsul toimetas Arya koidust ehani sõnumeid kätte. Mõned neist tuli viia ka kindlusest välja, porisesse leeri, kus valitses tohuvabohu. Ma võiksin põgeneda, mõtles ta, kui üks vanker temast mööda mürises. Ma võiksin vankripärasse hüpata ja ennast sinna peita või laagrilibude sekka varjuda, ilma et keegi mind takistaks. Ta oleks seda ehk teinudki, kui Weese poleks neile rohkem kui üks kord öelnud, mida ta teeb sellega, kes üritab tema juurest ära joosta. „Mingit peksu ei tule, oi ei, ma ei puutu teid näpuotsagagi. Ma jätan teid lihtsalt Qohorlasele, seda ma teen, ma jätan teid Sandistajale. Vargo Hoat on tema nimi ja kui ta tagasi tuleb, raiub ta teil jalad otsast.” Ehk siis, kui Weese oleks surnud, mõtles Arya… aga mitte seni, kuni ta mehe läheduses viibis. Weese võis sulle otsa vaadata ja haista, mida sa mõtled, nagu ta ise alailma väitis.

      Kuid СКАЧАТЬ