Hingevõlg. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja õnneks läks Tammet varsti pärast pulmi dispetšeritöölt ära, edutati peavalitsusse osakonnaülemaks. Mina sain läbi häda ülikooli õhtusest osakonnast majandusala diplomi kätte ja vahetasin samuti töökohta, enam me kokku ei puutunudki. Aga ma hakkasin tagantjärele mõtlema, et võib-olla see polnudki armukadedus, vaid Ervinil oli vaja ettekäänet, et minuga mitte enam tegemist teha. Vaike rääkis veel aastaid pärast matust, et Ervin oli tegelikult talle väga hea mees olnud.”

      „Ei saa aru! Miks tal oli vaja sinust eemale hoida, te olite ju sõbrad?”

      Ronald muigas laialt.

      „Mina arvan, et Ervinil oli lihtsalt piinlik, sest mõtle – ta ei osanud ise elukaaslast leida ja tegi minu soovituse järgi, see võib ju ühele ennasttäis meesterahvale olla üsna alavääristav, vähemalt mulle tundus nii. Ja lõpetas minuga suhtlemise, et mitte tänuvõlglane olla. Vist kartis meenutamist, et ma talle naise soovitasin.”

      „Kes kurat sellest aru saab, see sinu mõttekäik on nii keeruline… Justkui mingi kõrgem pilotaaž, selle mõistmiseks on vaja eriväljaõpet!” torises Madis. „Mina pole vist nii peenetundeline, et neid asju jagada.”

      „Olgu, ma teen siis sulle puust ette ja poole suurema! Kui sa laenad kelleltki suure summa raha…”

      „Ei laena, võlg on võõra oma!” pistis Madis kiiresti vahele. „Minul raha laenamise kommet ei ole. Pole õnneks siiamaani laenanud.”

      „Oota, kuula ära! Oletame, et sul on sõber, keegi jõukas poissmees, kellel pärijaid ega sugulasi ei ole. Ja kui sina temalt ilma mingi paberi või allkirjata raha laenasid ja tema äkki kõrvad pea alla paneb? Keegi sinult raha tagasi ei nõua – oleks ju tore küll?”

      „Eks see võlatunne ikkagi jääb, aga… Kui just keegi ei tea, oleks küll.”

      „Näed siis! Ja toosama Ervin tekitas ise niisuguse olukorra. Mina füüsiliselt ei surnud, aga meie suhtlemine sai otsa. Tema jaoks olin ma kadunud, peaaegu surnud, ja ei mingit tänuvõlga! Lihtsalt me ei suhelnud enam ja kogu lugu.”

      „Mulle jääb mulje, et sina vist ootasid temalt mingit erilist tänu, ja kui seda ei tulnud, olid solvunud,” õrritas Madis.

      „Mida kuraditki ma ei oodanud! Oleks tahtnud lihtsalt samamoodi sõprust jätkata, edaspidi juba perekondlikult läbi käia, aga tühjagi. Eks see panigi järele mõtlema.”

      Madis tegi veidi nõutu näo ja kehitas õlgu.

      „Seda ei saa küll reeglina võtta, on rohkem vist erand kui reegel! Ega igaüks nii ei käitu, eks see oleneb inimesest. Aga vahel tundub küll, et kui püüad teha teisele head, siis saad ise vastu pead,” deklameeris ta ootamatu paatosega. „Aga see… Vaike või kes ta oli – temaga ikka mõnikord kohtusid? Või vähemalt telefonis rääkisid?”

      „Ei, sel ajal kui nad abielus olid, siis küll ei rääkinud, eks mul on ka eneseuhkus olemas. Mõtlesin, et elagu, kuidas oskavad, mina pesen käed puhtaks. Kujutle, mis siis oleks juhtunud, kui Ervin kuulnuks, et ma Vaikega mingit salasidet pean! Ja ega siis polnud praegune aeg, et igaühel mobla taskus, siis oli vaja tänavanurgale telefoniputkasse kõndida, isegi lauatelefon kodus oli suur imeasi. Pärast pulmi läks vist seitse-kaheksa aastat, enne kui Vaike ükskord helistas. Ja helistas sellepärast, et öelda: Ervin sai infarkti ja järgmisel laupäeval on matus. Tahtis, et mina ka tuleksin.”

      „Siis oli asjal lühike lõpp, sinu eestkostealuse abielu jäi päris lühikeseks! Mis temast pärast sai?”

      „Ega mul talle rohkem mehi pakkuda polnud! Hakkas lesepõlve pidama, eks peab vist siiamaani. Mina pole tema vastu enam huvi tundnud,” ütles Ronald, aga pärast eelnevat juttu kõlas see kuidagi ebasiiralt, nii et Madis heitis külalisele veidi kahtlustava pilgu. Inimesi, kellel pole näitlejaannet, on lihtne valelt tabada. Kui nad midagi varjata püüavad, muutub nii nende olek kui ka hääl hoopiski tähelepanuäratavaks.

      „Noh, mina sinu asemel oleksin temaga ikka mingit kontakti pidanud, kui oled juba teise elu korraldama hakanud,” arvas Madis. „Küllap see Vaike oli ikka kena naine ja meeldis sulle endale ka, ega sa muidu oleks teda julgenud sõbrale soovitada.”

      „Nüüd on sul hea rääkida, kui oled juba viis-kuus aastat leskmees ja ilma naise valvsa silmata! Aga peaksid veel ikka mäletama – ega sinu Leiligi vist poleks niisugust asja sallinud, kui sa oleksid hakanud mõne üksiku naisega tutvust pidama?” küsis Ronald tõsise huviga: mida Madis vastab? Ja mismoodi ta vastab, kas otse või mingi keerutusega, mis õige vastuse sootuks ära moonutab?

      „Leili oli mõistlik naine, mina arvan, et temal poleks selle vastu midagi olnud! Kui tegemist on lapsepõlvetuttavaga, kellega juba liivakastis koos mängitud… Kindlasti mitte!” väitis sõber ootamatult kindlalt ja see pani Ronaldi kulmu kortsutama.

      „Võib ju olla, aga et ta oleks sellest vaimustatud olnud, seda ma ka ei usu. Elu on näidanud, et mehe ja naise suhted põhinevad alati rohkem tunnetel kui loogikal ja neid seoseid polegi nii lihtne igaühele selgeks teha! Pealegi on mees ja naine sedavõrd erinevatest materjalidest kokku pandud, et kunagi ei või teada, milline reaktsioon nende lahti harutamisel tekkida võib,” kuulutas Ronald veendunult.

      „Sa räägid, nagu oleksid armukadeda naise käest kõvasti kolki saanud! Valusad kogemused või? Kas Marju on ka midagi sinnapoole?”

      „Madis, mina olen viiskümmend kuus aastat abielus olnud, selle jooksul on igasugu asju ette tulnud! See on paratamatus, sest abielu on ikkagi kahe väga erineva inimese kooselu. Kolki ma pole naise käest just saanud, aga paar kõrvakiilu küll, kui Marju oli veel noor ja äge… Ta on eluaeg tõesti hirmus armukade olnud ja eks mina jälle meeldisin nooremas eas ka teistele naistele, mis seal salata!”

      „Aga teised naised sulle?”

      „Eks sedagi juhtus, ju ma olin siis need kõrvakiilud ära teeninud,” seletas Ronald nägu krimpsutades. Juhtub üsna harva, et mehed avameelseks muutuvad ja oma naise peale sõbrale kaebama hakkavad, aga Ronaldit õigustas ebamäärane sisetunne, et nüüd, kui kaheksakümmend juba seljataga, vist juba võib. Vanal mehel tekkis ootamatu soov rääkida asjadest, mida kodus naisega pole võimalik arutada.

      „Isaste meeste õnnetus…” pomises Madis teadjalt.

      „Missugused need mitteisased mehed on – kohitsetud või?”

      „Need, kel kena naist nähes kohe ei teki tahtmist temaga lähemat tutvust luua! Kes ei ole sedavõrd alfaisased, et vaatavad naistele alati alt ülespoole! Mina millegipärast arvasin, et sina oled teistmoodi.”

      „Alt ülespoole…” torises Ronald, see oli tema jaoks liiga alasti tõde. „Eks olen minagi niimoodi vaadanud, aga ikka rohkem mõttes, ja mõtteks need alt ülespoole vaatamised jäidki…”

      „Alati? Tahad ütelda, et sa pole kordagi komistanud?” pinnis Madis toonil, nagu teaks, et Ronaldil on midagi kahtlast hinge taga.

      „Kurat võtaks, kui inimene on siin maamunal kaheksakümmend aastat elanud, on temaga igasuguseid asju juhtunud! Aga nüüd olen ma nende komistavate meeste hulgast ammugi maha kantud. Eks sinagi tead seda anekdooti, kuidas üks minuealine arutleb: kui ilusat naist näeks, küll kallistaks ja küll suudleks, aga mis see kolmas asi oli, mis temaga tegema peaks?”

      „Nii et limiit on läbi, jah? Marjut sa enam ei tülitagi, tahad öelda?”

      Ronald mühatas, sel teemal poleks ta tahtnud jätkata. Aga Madisesse oli pugenud mingi kiusuvaim või kättemaksukuradike, kes samal СКАЧАТЬ