Nullist üheni. Märkmed idufirmade kohta ehk kuidas ehitada tulevikku. Peter Mastersiga

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ohtu seadmata. Äris on raha kas oluline või kõige olulisem. Monopolistid saavad endale lubada millelegi muule kui rahale mõtlemist, mittemonopolistid aga mitte. Täieliku konkurentsi tingimustes keskendub ettevõte parasjagu kehtivatele marginaalidele ega suuda seetõttu mitte kuidagi oma tulevikku pikemas perspektiivis planeerida. Vaid üks asi aitab ettevõttel igapäevases brutaalses ellujäämisvõitluses pinnale jääda: monopoolne kasum.

      Monopoolne kapitalism

      Seega – monopol on hea kõigile, kes monopoli sees on, aga kuidas on nendega, kes on sellest väljaspool? Kas ebatavaliselt suur kasum tuleb ülejäänud ühiskonna arvelt? Õigupoolest just nii see ongi: kasum saadakse klientide rahakottidest ning monopolid on oma kehva mainet väärt – ent seda üksnes maailmas, kus mitte miski ei muutu.

      Staatilises maailmas on monopol üksnes rendikoguja. Kui sa mingi asja turul üles ostad, saad hinna üles kruvida; teistel ei ole muud valikut, kui sinult osta. Mõelge tuntud lauamängule: tehingud mängitakse mängijate vahel ümber, kuid mängulaud ei muutu kunagi. Ei ole mingit võimalust võita seda mängu nii, et leiutad parema kinnisvaraarenduse meetodi. Kinnisvara suhteline väärtus on alatiseks paigas, seega ainus, mida teha saad, on kinnisvara kokku osta.

      Ent maailm, milles elame, on dünaamiline: uusi ja paremaid asju on võimalik leiutada. Loovad monopolistid tekitavad klientidele rohkem valikuid, pakkudes maailmale täiesti uusi külluslikke kategooriaid. Loovad monopolid ei ole head mitte üksnes ülejäänud ühiskonna jaoks, vaid on ka võimsad mootorid, mis aitavad asju paremaks muuta.

      Isegi USA valitsus teab seda: just seetõttu näebki üks selle ministeeriume kõvasti vaeva, et monopole luua (andes uutele leiutistele patente), ehkki teine tegeleb nende jahtimisega (käies monopolidega kohut). Me võime küsida, miks peaks kellelegi kingitama juriidilist jõudu omav monopol pelgalt selle eest, et too tuli esimesena mõttele luua näiteks mobiilne tarkvaraplatvorm. Kuid on ilmselge, et Apple’i monopoolne kasum iPhone’i disainimise, tootmise ja turustamise eest oli tasu suurema külluse, mitte kunstliku nappuse loomise eest: kliendid olid õnnelikud, et neil on lõpuks ometi võimalus maksta kallist hinda nutitelefoni eest, mis tõepoolest ka töötab.

      Uute monopolide dünaamilisus selgitab ise, miks vanad monopolid uuenduslikkust ei kammitse. Apple’i iOS sammub eesliinil mobiilse andmetöötluse arendamise alal, mis on järsult kahandanud Microsofti aastakümnetepikkust domineerimist opsüsteemide vallas. Enne seda võttis IBMi 60–70ndate riistvaramonopoli üle Microsofti tarkvaramonopol. AT&T hoidis pea terve 20. sajandi enda käes telefoniteenuste monopoli, ent nüüd saab igaüks osta odava mobiiltelefonipaketi mõnelt paljudest teenusepakkujatest. Juhul, kui monopoolsetel ettevõtetel oleks kombeks progressi teel seista, oleksid nad ohtlikud ja me peaksime õigusega nende vastu olema. Kuid ettevõtete arengu ajalugu näitab, kuidas paremad monopoolsed ettevõtted vahetavad turu valitsejad välja.

      Monopolid on progressi tõukejõud, sest lootus teenida aastate või isegi aastakümnete jooksul monopoolset kasumit on võimas uuenduslikkuse motivaator. Seejärel saavad monopolid uuenduslikkuse kursil jätkata, kuna kasum võimaldab neil teha pikaajalisi plaane ja rahastada oma auahneid uurimisprojekte – teha seda, mis on konkurentsi aheldatud ettevõtete jaoks kättesaamatu.

      Niisiis – miks on majandusteadlastel kinnisidee, et konkurents on ideaalne seisund? Tegemist on ajaloo jäänukiga. Majandusteadlased kopeerisid oma matemaatilised mudelid 19. sajandi füüsikutelt – nende jaoks on indiviidid ja ettevõtted äravahetamiseni sarnased mutrikesed, mitte ainulaadsed loojad. Oma teooriates kirjeldavad nad täieliku konkurentsi tasakaaluseisundit seetõttu, et seda on lihtne eeskujuks võtta, mitte aga seetõttu, et see esindab seda, mis on äritegevuses parim. Kuid tasub meelde tuletada, et 19. sajandi füüsikute prognoositud pikaajaline tasakaal on seisund, kus kogu energia on võrdselt jaotatud ja kõik seiskub – teisisõnu seisund, mida tuntakse ka universumi soojussurmana. Ükskõik, mida te termodünaamikast ka ei arva, tegemist on võimsa metafooriga: äris tähendab tasakaal seisakut ja seisak omakorda surma. Kui teie tööstusharus valitseb konkurentsitihe tasakaal, ei lähe teie ettevõtte surm maailmale korda; alati on mõni muu teistest eristamatu konkurent valmis teie kohale astuma.

      Täiuslik tasakaal võib kirjeldada tühimikku, mis täidab valdavat osa universumist. See võib iseloomustada isegi paljusid ettevõtteid. Kuid kõik uus sünnib tasakaalust kaugel. Reaalses maailmas, väljaspool majandusteooriat, on iga ettevõte edukas täpselt sel määral, mil ta teeb midagi, mida teised ei suuda. Monopol ei ole seega ei patoloogia ega ka erand. Monopol on iga eduka ettevõtte tingimus.

      Tolstoi alustab „Anna Kareninat“ tähelepanekuga: „Kõik õnnelikud perekonnad on üksteisega sarnased, iga õnnetu on isemoodi õnnetu.“ Äris on vastupidi. Kõik õnnelikud ettevõtted erinevad: igaüks saab monopoliks ainulaadset probleemi lahendades. Kõik ebaõnnestunud ettevõtted on ühesugused: neil ei õnnestunud konkurentsi eest põgeneda.

      4

      KONKURENTSI IDEOLOOGIA

      LOOV MONOPOL eeldab uusi tooteid, mis toovad kasu kõigile ja tagavad jätkusuutliku kasumi toote loojale. Konkurents tähendab, et kasumit ei saa keegi, mitte mingisugust sisulist eristumist ei ole ning toimub võitlus ellujäämise nimel. Miks inimesed siis usuvad, et konkurents on tervislik? Konkurents ei ole pelgalt majanduslik mõiste ega ka lihtsalt ebamugavus, millega inimesed ja ettevõtted peavad turul toime tulema. Konkurents on ennekõike ideoloogia – see ideoloogia, mis täidab meie ühiskonda ja moondab meie mõtlemist. Me jutlustame konkurentsist, sisendame endale selle vajalikkust ja viime ellu selle käskusid ning tulemuseks on see, et mässime end sellesse lõksu – ehkki, mida rohkem võistleme, seda vähem me õigupoolest võidame.

      See on lihtne tõde, kuid meid kõiki on õpetatud seda eirama. Meie haridussüsteem innustab meid konkureerima, peegeldades ka meie kinnisideeks muutunud võistlusjanu. Juba hinded ise võimaldavad mõõta iga õpilase konkurentsivõimet; kõige paremate hinnetega õpilaste päralt on staatus ja soovituskirjad.

      Me õpetame kõigile noortele samu õppeaineid üldjoontes ühtemoodi, olenemata sellest, millised on nende anded või eelistused. Neid lapsi, kelle jaoks laua taga paigal istumine ei ole parim õppimisviis, pannakse end tundma mõnevõrra alaväärsemana, samal ajal kui need, kes saavutavad hiilgavaid tulemusi traditsiooniliste mõõdupuude, näiteks kontrolltööde ja ülesannete tulemuste järgi, hakkavad oma olemust määratlema sellises kummaliselt ebaloomulikus akadeemilises paralleelreaalsuses.

      Ja mida kõrgema tasemeni nad jõuavad, seda hullemaks asi läheb. Parimad jätkavad enesekindlalt ronimist seni, kuni konkurents on nii intensiivne, et nende unistused pihuks ja põrmuks purunevad. Kõrgkool on koht, kus keskkooli ajal suuri unistusi hellitanud noored jäävad oma sama tarkade eakaaslaste kõrval toppama rivaalitsemisse selliste traditsiooniliste väljavaadete pärast nagu juhtimiskonsultatsioonide või investeerimispanganduse alane karjäär. Tudengid (või nende perekonnad) maksavad sadu tuhandeid dollareid taevasse küündivaks ja inflatsioonist kiiremini kasvavaks õppemaksuks, et neile saaks osaks au lasta end konformistiks vormida. Miks me seda endaga teeme?

      Oleksin ma vaid seda endalt nooremana küsinud. Mu teerada oli niivõrd sisse tallatud, et mu 8. klassi aastaraamatus ennustas üks mu sõpradest – väga täpselt –, et neli aastat hiljem alustan õpinguid Stanfordi ülikoolis 2. kursuselt. Ning pärast tavapäraselt edukat üliõpilasekarjääri astusin Stanfordi õigusteaduskonna kraadiõppesse, kus asusin veelgi aktiivsemalt tüüpiliste edu verstapostide poole rühkima.

      Juuratudengi maailmas on ülim tasu ühemõtteliselt selge – igal aastal kooli lõpetavatest kümnetest tuhandetest saab vaid paar tosinat ametnikukoha Ülemkohtus. Pärast aastapikkust ametnikukarjääri föderaalses appellatsioonikohtus kutsuti mind töövestlusele kohtunike Kennedy ja Scalia kontorisse. Mu kohtumised kohtunikega läksid hästi. Olin nii lähedal selle СКАЧАТЬ