Sinuga üks. Sylvia Day

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oma privaatsust sellisel määral, et nad ei tea midagi. See andis Corinne’ile võimaluse kirjutada oma biograafia Gideoniga oldud ajast.“

      Ta vaatas mind kahtlevalt. „Mida sa kavatsed?“

      Kaevusin kotti ja tõmbasin välja väikse tahvelarvuti. „Me vajame rohkem seda.“

      Ma pöörasin ekraani ümber ja näitasin talle pilti Gideonist ja endast, mis oli tehtud vaid mõned tunnid enne, kui me seisime Crossfire’i ees. Viis, kuidas ta minu kuklast kinni hoidis, oli ühteaegu õrn ja omastav, samas kui minu nägu, mis oli tema poole kaldu, paljastas mu armastuse ja jumaldamise. See pani mul kõhus keerama, näha sellist isiklikku hetke jagatuna tervele maailmale jõllitamiseks, aga ma pidin sellest üle saama. Ma pidin andma neile enamat.

      „Gideon ja mina peame enda peitmise lõpetama,“ selgitasin. „Me peame olema nähtaval. Me veedame liiga palju aega siseruumidesse sulgudes. Avalikkus tahab miljardärist playboy’d, kellest on viimaks saanud Prints Võluv. Nad tahavad muinasjutte, ema, ja õnnelikke lõppe. Ma pean andma inimestele loo, mida nad tahavad, ja tehes seda, näevad Corinne ja tema raamat välja haletsusväärsed.“

      Mu ema õlad vajusid längu. „See on kohutav mõte.“

      „Ei, ei ole.“

      „See on õudne, Eva! Sa ei vaheta rängalt välja teenitud privaatsust mitte millegi vastu. Kui sa toidad avalikku nälga, siis see vaid kasvab. Jumala pärast, sa ei taha olla sopalehtede esikaantel!”

      Mu lõug jäigastus. „See ei lähe nii.“

      „Miks sa sellega riskida tahad?“ Tema hääl tõusis ja muutus kiledaks. „Selle Corinne Giroux’ pärast? Tema raamat tuleb ja läheb ühe silmapilguga, aga sa ei pääse iial tähelepanust, kui selle endale tõmbad!“

      „Ma ei saa sinust aru. Pole võimalik olla abielus Gideoniga ja mitte tähelepanu saada! Sama hästi võin ma ohjad enda kätte võtta ja ise näitelava paika seada.“

      „On vahe, kas sa oled tuntud või TMZ pealkirjas!“

      Ma urisesin sisimas. „Ma arvan, et sa dramatiseerid üle.“

      Ta raputas pead. „Ma ütlen sulle, see on vale viis olukorraga toime tulla. Kas sa oled seda Gideoniga arutanud? Ma ei usu, et ta sellega nõustuks.“

      Ma vahtisin teda, tema reageering jahmatas mind. Ma arvasin, et ta on kahe käega selle poolt, arvestades seda, mida ta arvas jõukast abielust ja mis sellega kaasnes.

      Siis nägin, kuidas hirm tema suu pingule tõmbas ja silmi varjutas.

      „Ema.“ Ma pehmendasin oma häält, sisimas nahutades end selle eest, et ma varem ei taibanud. „Me ei pea enam Nathani pärast muretsema.“

      Ta vaatas mulle otsa. „Ei,“ nõustus ta, aga ei muutnud rahulikumaks. „Aga lastes kõike, mida sa teed … kõike, mida ütled või otsustad, lahata maailmal nende meelelahutuseks, see võib muutuda omaette õudusunenäoks.“

      „Ma ei lase teistel inimestel maailmas öelda, kuidas mind ja mu abielu tajutakse!“ Ma olin väsinud olemast nagu … ohver. Ma tahtsin olla see, kes ründab.

      „Eva, sa pole … “

      „Anna mulle siis alternatiiv, mis ei tähenda istumist ja mitte midagi tegemist, või jätame selle jutu, ema.“ Ma pöörasin pea kõrvale. „Me ei nõustu üksteisega ja ma ei muuda oma meelt, kui sul pole just mingit muud tegutsemisplaani välja pakkuda.“

      Ta tegi pettunud häält ega öelnud siis rohkem midagi.

      Ma väänutasin sõrmi, tahtes saata Gideonile sõnumi ja selle endast välja valada. Ta oli mulle ükskord öelnud, et ma olen kriisisituatsioonides hiilgav. Ta oli teinud ettepaneku, et ma laenaksin oma annet Cross Industriesile asjaajajana.

      Miks mitte alustada millegi isiklikuma ja tähtsamaga?

      2

      „VEEL LILLI?“ venitas Arash Madani, kui ta kõndis avatud klaasustest mu kontorisse.

      Mu peajurist kõndis sinna, kus Eva valged roosid kaunistasid põhilist istumisnurka. Olin need pannud kohvilauale oma vaatevälja. Seal olid need edukalt tõmmanud ära mu tähelepanu börsiindeksitelt, mis jooksid lillede taga olevatel lameekraanidel.

      Kaart, mis oli lilledega kaasa, oli mu suitsuklaasist laual ja ma sõrmitsesin seda, lugedes neid sõnu sajandat korda.

      Arash tõmbas ühe roosi välja ja tõstis selle oma nina juurde. „Mis on selliste saamise saladuseks?“

      Ma nõjatusin tooli seljatoele, hajameelselt märgates, et tema smaragditooni lips läks kokku kalliskividega kaetud veinikarahvinidega, mis baari kaunistasid. Kuni tema tulekuni olid erksavärvilised karahvinid ja Eva punane vaas ainsad värvilaigud minu muidu ühevärvilises kontoris. „Õige naine.“

      Ta pani lille vaasi tagasi. „Lase käia, Cross, hõõru seda mulle nina alla.“

      „Ma eelistan vaikselt kahjurõõmu tunda. Kas sul on mulle midagi?“

      Lauale lähenedes naeratas ta laialt, mis ütles mulle selgelt, et ta armastas oma tööd, kuigi ma polnud selles kunagi kahelnud. Tema kiskjalikud instinktid olid peaaegu sama arenenud kui minu omad.

      „Morgani tehing edeneb kenasti.“ Rätsepa tehtud viigipükse kohendades istus ta ühte kahest toolist, mis mu laua ees seisid. Tema stiil oli veidi toretsevam kui minul, aga seda ei saanud kritiseerida. „Me oleme suuremad asjad ära silunud. Täpsustame veel mõningaid tingimusi, aga järgmisel nädalal peaksime olema valmis jätkama.“

      „Tore.“

      „Sa pole just jutukas.“ Ta küsis nagu möödaminnes: „Kas oled valmis sel nädalavahetusel kokku saama?“

      Ma raputasin pead. „Eva tahab ehk välja minna. Kui nii, siis ma katsun ta ümber veenda.“

      Arash naeris. „Ma pean ütlema, et ootasin, millal sa paikseks jääd – me kõik jääme, viimaks – aga ma mõtlesin, et hoiatad mind ette.“

      „Ma tegingi seda.“ See polnud täiesti tõsi. Ma ei arvanud kunagi, et oma elu kellegagi jagan. Ma polnud kunagi eitanud, et mu minevik varjutas mu olevikku, aga ma ei näinud mingit vajadust seda lugu jagada kellegagi enne Evat. Seda ei saanud muuta, nii et milleks seda korrata?

      Tõusin püsti ja kõndisin ühe maast laeni akna juurde, mis raamis mu kontorit, ja nautisin linna hiilgust, mis klaasi taga laius.

      Ma polnud teadnud, et seal kuskil on Eva, ma olin kartnud isegi unistada selle ühe inimese leidmisest, kes võtaks omaks ja armastaks iga minu tahku.

      Kuidas oli võimalik, et ma olin ta leidnud siit, Manhattanilt, hoonest, mille olin ehitanud vastu kindlaid soovitusi ja suurelt riskides? Liiga kallis, ütlesid nad, ja ebavajalik. Aga mul oli vaja, et Crossi nimi oleks meeldejääv ja seda mainitaks igal võimalikul viisil. Mu isa oli meie nime mutta tirinud; mina olin tõstnud selle maailma kõige olulisema linna kõrgustesse.

      „Sa ei näidanud mingit märki, et sinnapoole kaldud,“ ütles Arash mu taga. „Kui ma õigesti mäletan, siis märgistasid sa kahte naist, kui me tühistasime Cinco de Mayo, ja mõned nädalad hiljem СКАЧАТЬ