Sinuga üks. Sylvia Day

Чтение книги онлайн.

      Kas me läheme täna ikka koju? Cary saatis sõnumi, kui ootasin keskpäeval lifti, mis mind alla fuajeesse viiks. Mu ema juba ootas mind seal ja üritasin oma mõtteid koondada. Meil oli paljust rääkida.

      Issand, ma lootsin, et ta aitab mul selle kõigega toime tulla.

      Selline on plaan, vastasin oma armastusväärsele vahel-pind-tagumikus-toakaaslasele trükkides, kui lifti astusin. Mul on kohtum. pärast tööd, pärast õhtusöök Gideoniga. Võin jääda hilja peale.

      Õhtusöök? Pead mulle rääkima.

      Ma naeratasin. Loomulikult.

      Trey helistas.

      Ma hingasin kiiresti välja, just nagu oleksin hinge kinni hoidnud. Mõnes mõttes vist olingi.

      Ma ei saanud süüdistada Cary kokku-lahku-kallimat selles, et ta astus suure sammu tagasi, kui sai teada, et Cary seksisõbranna on rase. Treyl oli niigi raske leppida Cary biseksuaalsusega ja nüüd tähendas laps, et nende suhtes on alati kolmas inimene.

      Polnud mingit küsimust selles, et Cary oleks pidanud juba varem Treyle pühenduma selle asemel, et oma valikud vabad hoida, aga ma mõistsin hirmu Cary tegude taga. Ma teadsin liigagi hästi mõtteid, mis jooksid peast läbi, kui olid üle elanud selliseid asju nagu mina ja Cary olime ja ikkagi leidsime end silmitsi imeliste inimestega, kes sind armastas.

      Kui see oli liiga hea, et tõsi olla, kuidas see siis sai olla tõeline?

      Tundsin ka Treyle kaasa ja kui ta oleks helistanud, et anda teada oma loobumisest, siis ma austaksin tema otsust. Aga ta oli parim asi, mis Caryga üle pika aja juhtunud oli. Ma oleksin väga õnnetu, kui neil midagi välja ei tuleks. Mida ta ütles?

      Ma räägin, kui kohtume.

      Cary! See on õel.

      Ta vastas alles siis, kui ma läbi fuajee pöördväravate läksin. Jah, räägi mulle sellest.

      Mu süda vajus saapasäärde, sest sellest ei saanud kohe kuidagi head uudist välja lugeda. Astusin kõrvale, et teised mööda lasta, ja kirjutasin vastu: ma armastan sind kohutavalt, Cary Taylor.

      Armastasin sind ka, musike.

      „Eva!“

      Mu ema ületas meievahelise vahemaa madalakontsalistel sandaalidel, ta oli naine, keda oli raske märkamata jätta isegi keset lõunaaja tunglemist, kui inimesed voorisid Crossfire’ist sisse ja välja. Oma väikse kasvu tõttu oleks Monica Stanton pidanud ülikonnamerre kaduma, kuid ta tõmbas liiga palju tähelepanu, et see iialgi juhtuda saaks.

      Karisma. Sensuaalsus. Haprus. See oli põrutav kombinatsioon, mis tegi Marilyn Monroest staari, ja see ilmestas ka mu ema. Riietatuna meresinisesse pükskostüümi, nägi Monica Stanton oma vanusest hoolimata välja noorem ja enesekindlam, kui ta tegelikult oli. Cartieri pantriga ehted kaela ja käe ümber ütlesid vaatlejale, et tal oli kallis maitse.

      Ta tuli otse minu juurde ja võttis mind kõvasti oma embusse, mis mind üllatas.

      „Ema.“

      „Kas kõik on korras?“ Tagasi tõmbudes uuris ta mu nägu.

      „Mida? Jah. Miks sa küsid?“

      „Su isa helistas.“

      „Oh.“ Ma vaatasin teda ettevaatlikult. „Ta ei suhtunud sellesse uudisesse hästi.“

      „Ei suhtunud.“ Ta võttis mul käe alt kinni ja me läksime välja. „Aga ta tegeleb sellega. Tal on veel raske sul minna lasta.“

      „Sest ma meenutan talle sind.“ Mu isa jaoks oli mu ema see, kes põgenes. Ta armastas teda ikka veel, isegi pärast kahtkümmet lahusoldud aastat.

      „Rumalus, Eva. Sarnasus on olemas, aga sina oled palju huvitavam.“

      See pani mind naerma. „Gideon ütleb, et ma olen huvitav.“

      Ta naeratas säravalt, pannes mööduva mehe omaenda jalgade otsa koperdama. „Loomulikult. Ta tunneb naisi. Kuigi sa oled imekaunis, oli vaja sellest enamat, et ta sinuga abielluks.“

      Me peatusime, et pöördustest välja minna ja lasin emal esimesena minna. Mind tabas umbse kuumuse puhang, kui jõudsin tema juurde kõnniteele, see tõi mu nahale kohe higikorra. Oli aegu, kui ma kahtlesin, kas ma iial selle niiskusega ära harjun, aga see oli hind, mida tuli maksta elamise eest linnas, mida armastasin nii väga. Kevad oli olnud ilus ja ma teadsin, et sügis tuleb samasugune. Täiuslik aastaaeg, et uuendada oma vandeid mehega, kes omas nii mu südant kui hinge.

      Ma tänasin jumalat konditsioneeri olemasolu eest, kui märkasin Stantoni turvaülemat ootamas mustas autos kõnniteeservas.

      Benjamin Clancy tervitas mind kerge, enesekindla peanoogutusega.

      Tema käitumine oli nii ametlik nagu tavaliselt, samas kui mina tundsin sellist tänutunnet, et mul oli raske end tagasi hoida temast kinni krabamast ja musi andmast.

      Gideon oli Nathani tapnud minu kaitsmiseks. Clancy oli taganud, et Gideon ei peaks kunagi selle eest maksma.

      „Tere, sina,“ ütlesin talle, mu naeratus peegeldus tema peegelkattega piloodipäikseprillidelt.

      „Eva. Tore sind näha.“

      „Ma mõtlesin sinu kohta just sama.“

      Ta ei naeratanud väliselt, see polnud temalik. Aga ma tundsin seda sellegipoolest.

      Mu ema libises enne sisse ja seejärel istusin tema kõrvale tagaistmele. Enne veel, kui Clancy jõudis ümber auto minna, pöördus ema mind vaatama ja võttis mu käe. „Ära muretse oma isa pärast. Tal on äge ladina temperament, aga see ei kesta kunagi kaua. Ta tahab vaid kindel olla, et sa oled õnnelik.“

      Ma pigistasin õrnalt tema sõrmi. „Ma tean. Aga ma tõesti tahan, et Gideon ja isa omavahel läbi saaksid.“

      „Nad on mõlemad väga põikpäised mehed, kullake. Vahetevahel nad põrkuvad.“

      Ta ei eksinud. Ma tahtsin unistada, et nood kaks veedavad aega nii nagu kutid ikka, sõbrunevad läbi spordi või autode, mille juurde käib mänguline norimine ja seljale patsutamine, mis tavaliselt selliste asjadega kaasas käis. Aga ma pidin tegelema reaalsusega, milliseks iganes see siis kujunes.

      „Sul on õigus,“ nõustusin. „Nad on mõlemad suured poisid. Nad lahendavad selle.“ Loodetavasti.

      „Loomulikult nad teevad seda.“

      Ohkasin ja heitsin pilgu välja. „Ma arvan, et olen välja mõelnud lahenduse Corinne Giroux’ jaoks.“

      Vaikus. „Eva, sa pead selle naise unustama. Tema peale mõeldes СКАЧАТЬ