Isa naine. Teekond tõeni. Angela Hofberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Isa oli natuke nagu vanasti, aga päriselt polnud ka. Tal oli teistmoodi pintsak seljas ja lips ees. Ja ta oli kõhnaks jäänud. Võib-olla ei osanud see Asta süüa teha ja hoidis isa näljas? Nende suguseltsis oli söömine ja söögitegemine suure au sees. Kokakunstitarkusi oli põlvkonniti edasi antud, mamma oli hinnatud kokk, keda jootudele toiduvalmistajaks kutsuti, ema aga oli kodumajanduskoolis oma oskusi lihvida saanud.

      Ühise õhtusöögi juures tundis Anu, kuidas õnnest kipub hing kinni jääma. Kui isa teda kõnetas, sai ta vaevalt sõna suust, rõõm ja heldimus oli nõnda valdav. Kas tõesti on nad jälle koos, siin, kodus, nagu kunagi ammu, ja nad on jälle üks pere!? Kas isa tuleb päriselt tagasi, ja kõik jääbki nii? Anu ei pea enam isa töö juurde minema, nad ei otsi enam kõnelemiseks tühja nurgakest või kapitagust, isa ei vaata kella ja nad saavad nii kaua ja nii palju koos olla, kui iganes tahavad – eladagi koos! Minna kuhugi koos, käia koos nagu varem ja isa näitab talle kõike ja õpetab teda nagu siis, kui ta oli veel päris pisike ega osanud veel arugi saada, mis suur rõõm on see, et sul on isa. Nende klassis puudus isa vaid Merikesel, Vellol ja Tõnul. Aga Tõnu isa oli surnud.

      Anu vaevalt kuulis, millest ema ja isa rääkisid, nii palju oli tal tegu oma unistusega, et ei märganud õieti taldriku tühjenemistki. Jõhvikamahlaga tehtud mannakreemilgi polnud justkui maitset, ehkki marju oli Anu emal soos ise korjata aidanud.

      „Sa, Anu, mine nüüd Marikaga mängima,” ütles ema taldrikuid kokku korjates.

      „Ma ei taha! Ja ma ei tea, kas ta üldse koduski on,” hakkas Anu vastu.

      „On, on. Mul on tädi Galiinaga kokku lepitud. Vaadake televiisorist lastesaadet ja võta oma paberist nukud ka kaasa. Võite rahus ja pikalt mängida,” ütles ema ja tõstis talle pool ploomidega torti naabrite juurde kaasavõtmiseks taldrikule. Isa vaatas Anule naeratades otsa ega öelnud midagi. Ta silmad särasid soojalt.

      Anu oli pettunud, aga ta ei tahtnud isa ees jonnima hakata ja läks väliselt leplikuna, ehkki sisemiselt protestides naaberkorterisse.

      Kas nad lepivad nüüd päriselt ära? Kas isa armastab veel ema? Teda, Anu ta muidugi armastab, see on ju tunda, aga kas ema on talle ka armas? Kas Asta lubab isal tagasi tulla? Kas isa tuleb jälle suvel maale heina tegema? Mamma ja papa olid suvel päris hädas, et mehekätt abiks pole ja…

      Mänguhoos rahutud mõtted mõneti taandusid ja kui Anu mõne aja pärast tahtis koju minna, hoidis tädi Galiina teda tagasi, ärgitades veel televiisorit vaatama. Seda põnevat aparaati oligi Anul võimalus üksnes naabriperes näha, sest teistel tuttavatel polnud imemasinat veel kellelgi. Ja sealt nähtav viis ta käesolevast hetkest ja kodumajast kaugele.

      Kui Anu lõpuks koju tagasi läks, polnud isa enam seal.

      „Kas isa siis mind ei oodanudki?” küsis ta haavunult.

      Ema põsed õhetasid, nagu oleks ta pliidi äärest tulnud.

      „Isa palus sind kallistada, aga ta ruttas rongi peale. Nüüd õhtul käivad rongid väga harva ja ta oleks pidanud hirmus kaua järgmist ootama. Eks järgmine kord,” ütles ema ja ringutas rambelt.

      „Millal järgmine kord? Kas isa tuleb veel?”

      „Mida sa, tütreke, kõike ei küsi! Aga ma usun küll.”

      Ema oli lahke ja rahulik.

      Varsti tulid neile – nii lähedaste suhete puhul, nagu selle maja naabritel olid, polnud kommet koputada või kella anda – Galiina ja Elfi ning naised tõmbusid erilise elevusega kööki teed jooma. Ema pakkus Anulegi teekruusi tuppa kaasa, aga tüdruk ei tahtnud. Ta istus rahutult akna alla ja silmitses talveõhtust munakiviplatsi, kuhu suubusid neli vanalinna tänavat, ja samas troonivat härmatisekorraga kaetud raekoda. Rahvas sagis oma õhtust sagimist, kiirustati veel viimasteks ostudeks ületee liha- ja kalapoodi ehk Kaarmannisse; veel oli avatud juuksuritöökoda, mille trepist üks hiline klient alla astus, samas helendas fotoateljee valgusviit.

      Anu perepilt ema ja isaga oli kunagi ammu, tema kuuendal sünnipäeval, seal üles võetud. See oli ilus pilt: Anul oli seljas sametkleit suure valge krae ja ilunööbiga, isal oli hele särk ja emal mitmekordne pärlikee ümber kaela. Nad kõik naeratasid ja olid rõõmsad, justkui millegi ilusa ootel. Isa oli tookord foto kohe suurendada lasknud ja ära raaminud. Harri ajal oli ema pildi ära pannud, aga nüüd oli see juba mõnda aega riiulil tagasi. Anu võttis foto kätte. Nüüd uskus ta küll, et midagi head ja ilusat on tulemas, ometi võis jälle oodata…

      Naabrinaised olid köögiukse kinni tõmmanud, kuid nende hääled muutusid aeg-ajalt valjuks ja emotsionaalseks, kostis naeru ja turtsumist. Tundus, et neil seal oli väga põnev ning Anu oleks hirmsasti tahtnud teada, millest nad räägivad, ent ta ei söandanud kauaks ukse taha esikusse passima jääda. Pealtkuulamine on inetu, seda teadis ta juba väiksest peale. Nagu sedagi, et salajutt läheb haisema. Mis nad ometi seal sedasi sosistavad?

      Lõpuks läks Anu magama. Ta oli ema kurbuse- ja üksindusperioodil kolinud tema juurde laia voodisse ja ema kaisus uinumisega nii ära harjunud, et natuke kahjugi olnuks jälle oma kitsale kušetile kolida. Aga kui isa võtaks tagasi oma kunagise koha, olnuks Anu kõigega nõus. Äkki tundis Anu, et aluslina on märg. Kust oli see plekk sinna äkki saanud? Tekk oli ju voodil kenasti peal, kuigi jah – päevakate, mille ema alati korralikult hommikul pärast voodi ülestegemist peale tõmbas, oli nüüd kokkuvolditult tumbale tõstetud. Imelik… Anu sirutas end mõnusasti krudisevate linade vahel ja hakkas jälle unistama. Kui isa vaid tuleks! Kindlasti oli ema talle selle ettepaneku teinud. Vahest sellepärast ta isa täna kutsuski. Ja kindlasti hoolib isa neist nii palju, et tuleb nende juurde tagasi. Kohe varsti, esimesel võimalusel.

      Kuid ei muutunud midagi.

      Järgmisel nädalal läks Anu taas isa töö juurde. Niisama oma asju rääkima ja nõu pidama, ja siis võttis ta julguse kokku ning küsis otse, kas isa veel neile tuleb. Või õigupoolest „vanasse koju”, nagu ta ütles. Isa oli pikalt vait ning ütles siis tütre eest pilku peites:

      „Ei tule. Mul on nüüd uus kodu. Sina käi siin nii palju, kui tahad. Sa võid alati tulla, ma ootan sind.”

      „Aga ema? Kas sa teda näha ei taha?”

      „Me oleme ju emaga lahku läinud. Meil on erinevad elud nüüd.”

      „Aga…”

      Isa kallistas Anu.

      „Sa ära nukrutse, ma olen sul olemas ja kui sul on mingi mure või häda, tule minu juurde. Ma aitan sind ikka.”

      „Te pole ju päriselt lahku läinud, ema ütles, et te pole lahutatud.”

      „See ei tähenda. Küll me lahutame ka. Elu ei ole nii lihtne, Anuke, et kokku-lahku-kokku ja otsast peale. Nüüd on nii läinud ja parandada enam midagi ei saa.”

      Isa oli seda öeldes väga tõsine, kohe päris kurb, nägi Anu.

      Miks ta siis tagasi ei tahtnud tulla? Miks ta tahtis lahku jääda ja mujal elada?

      Mõned päevad rõõmsalt elevil olnud ema muutus nädalalõpu lähenedes järjest tujutumaks. Ühel õhtul küsis ta Anult, kas ta sel nädalal isa juures on käinud, ja kui Anu jaatas, siis päris:

      „Mis isa rääkis? Lubas ta jälle siia tulla?”

      „Ta ei tule. Isa ütles, et mina võin tema juures käia.”

      „Aga…” Ema СКАЧАТЬ