Isa naine. Teekond tõeni. Angela Hofberg

Чтение книги онлайн.

      Anu tundis, et ta on reedetud.

      „Aga kuidas isa sai mind niimoodi maha jätta!”

      „Ega ta ei jätnudki, ta ju tuleb sind vaatama, see on meil kokku lepitud ja sa saad temaga olla nii palju, kui tahad. Muidugi, kui isa tahab ja tal aega on. Nüüd on sul ju veel paremini, sul on nüüd kohe kaks isa.”

      „Aga kus minu isa nüüd elab?” Anu neelatas.

      „Isal on nüüd ka uus naine ja kodu, ta elab Pääskülas, sinna saab rongiga sõita.”

      „Ma tahan ainult oma isa! Tahan tema juurde!” ütles Anu õnnetult.

      „Tütreke, see pole võimalik. Laps jääb ikka emaga ja pealegi ega isa uus naine sind sinna ei võtakski. Kas sa siis läheksid ära ja jätaksid oma ema maha?”

      Anu ei vastanud. Ta ei rääkinud paari tunni jooksul sõidu lõpuni enam ainsatki sõna. Ega ka teekonnal bussijaamast trammipeatusse, trammis ning läbides maad Stalini väljakult läbi Viru tänava koduni.

      Trepikoda tundus pärast kuudepikkust eemalolekut võõras ja ebasõbralik, kuigi ülakorrusel asuvast pagaritoast tulnud lõhn mõjus kutsuvalt koduselt. Too pagarituba varustas tänaval asuvat väikest kohvikut. Vana puust trepp kägises tuttava häälega, tüdinult ja vaevaliselt. Suurt kandekotti ja korvi vedav ema näis korraks murelik ja närvis, aga siis lõi ta päeva ajal alati lukustamata korteriukse valla ja astus hoogsa hüüdega „Olemegi kodus!” sisse, samasse esikusse, kus Anu oli rippunud isa pruuni palitu küljes. Nüüd isa enam polnud, aga tuba oli rahvast täis – naabripered ja ema sõbrannad, nagu Anu nägi.

      „Mine, mine nüüd kohe tuppa,” julgustas ema ja lükkas last toaukse poole.

      Kitsa toa otsaseinas asuvast kahest kõrgest aknast valgus tuppa päevapäikesest heldet augustivalgust, muutes paksude kiviseintega ruumi avaramaks ja rõõmsaks. Ümmargune laud toa keskel oli lahti tõmmatud ja peoks kaetud, ilmselt olid naabrinaised seekord kõik ise ette valmistanud. Ka külaliste näod olid heatujulised ja elevil. Anu märkas, et naabrilapsed kummastki kõrvalkorterist – Marika, Tarmo, Raivo ja Tiiu – istusid diivanil reas, kohal olid ka nende vanaemad ehk vanamamma ja aamamma. Isegi kõrgel kohal töötav Marika papa onu Heino oli siin.

      „Tere tulemast, meie maatüdruk!” kargas naabrinaine Elfi Anu juurde ja haaras ta oma embusesse. „Nüüd oled linnalaps ja koolilaps kohe korraga, palju õnne! Vaata, mis uhked asjad sind nüüd ootavad!”

      Anu nägi, et isa punasest puust kirjutuslaual oli virn jõupaberis raamatuid, pruun läikiv portfell, pealemaalitud mustriga uhke lakkpinal, mille onu Heino oli Moskvast toonud – Marika sai samasuguse, oli ema juba maal rääkinud –, suur karp värvipliiatseid ja muud kraami. Isa kirjutuslaud oli ikka veel siin. Äkki siiski…?

      „Saa nüüd onu Harriga ka tuttavaks,” lükkas ema tütart üha edasi ja korraga oli Anu ees kõrge mehekogu, kes tema poole alla kummardus.

      „Tere, Anu,” ütles mees napilt ja sirutas käe. See tundus hirmutavalt suur, võõras ja ohtlik. Kõik tema kodus oli korraga peletav ja vale, naabritestki tundus õhkuvat salakavalust, nad mõjusid ebaloomulikult ja nagu mängisid kokku. Kuidas nad said olla praegu rõõmsad, kui kõik oli halvasti, kui tema isa polnud enam siin!

      „Palju õnne, Anuke!” sädistas naabri-Galiina ja sirutas Anu poole siidipaelaga seotud hiiglaslikku šokolaadikarpi, mille kaanel sirutas tiibu kuldne kajakas.

      Suurte kätega Harri seisis ema kõrval ja ta noor nägu oli tuim ning pilk ükskõikne. Ema, õnnelik ja õhetav, liibus vastu mehe musklis käsivart ja vaatas ärevusega vaheldumisi otsa talle ja oma tütrele.

      Äkki hakkas Anu valjusti nutma, valades lapse palavaid, valusaid pisaraid. Nuttes oli ta kodunt lahkunud ja nutuga pidi tagasi tulema. Aga nüüd polnud enam isa, kes oleks ta silmi pühkinud ja teda oma sülle võtnud, lohutanud ja kallistanud. Sest kuigi ema ja teisedki ruttasid rahustama ja lahti läks üldine sagin, ei leevendanud miski lapse ahastust ja meeleheidet. Kaotatud isa ja kodu pärast. Sel hetkel lõppeski Anu helge, pilvitu lapsepõlv.

      Aastaid hiljem oli Anu püüdnud järgnenut meenutada, kuid ei suutnud kuidagi mälus taastada, kuidas see päev edasi läks, mis peol juhtus ja mida teised tegid-rääkisid. Ega sedagi, kuidas pidas end ülal uus isa onu Harri ning kas ta üldse Anule rohkem tähelepanu pööras.

      Nende elu pööras mees pea peale küll, ehkki jäi ema juurde napilt paariks aastaks. Ning seegi aeg mähkus tuhmi minevikuuttu, millest vaid hüplikud mälupildid ajuti esile kerkisid.

      Anu toonasesse lapseminevikku kuuluv peamine, korduv pilt oli ikka ja jälle ema esikus Harri kaelas rippumas, ilmselt tabas ta nad nendel puhkudel ootamatult kas välisuksest sisse astudes või toast tulles. Harri hoidis tema ema oma embuses ja alati torkasid Anule silma määratud käelabad ema hapra piha ümber. Need käed tundusid ema muljuvat ja rutjuvat, aga see paistis emale nii väga meeldivat. Õigupoolest rippus ema pigem ise Harri kaelas, olles – vähemasti suhte lõpuaegadel – ilmselgelt aktiivsem ja emotsionaalsem pool. Oo jaa, ja seda meeleolu, mis Harri lahkumise järel nende kodus valitses, ei suutnud Anu kunagi unustada. Alles hoopis hiljem, küpse naisena, sai ta emast aru.

      Ega Harri Anule õieti tähelepanu pööranudki, hoolimisest rääkimata. Mees, see uus isa, justkui kartis teda ja hoidis temast eemale, nad õieti ei suhelnudki. Anu ei tundnud selle järele ka mingit vajadust, sest temal oli oma isa täiesti olemas.

      Emal oli olnud õigus, kui ta ütles, et isa ei kao kuhugi ja käib Anu ikka vaatamas. Ta käiski pidevalt ja sagedasti oma vanas kodus, muidugi vaid siis, kui Harrit polnud. Isa töökoht kinotehas asus samuti vanalinnas, naabertänaval ning neil oli emaga kokkulepe, et kui võimalik, vaatab isa selle järele, kas Anu õigel ajal kooli jõuab, ning soojendab enne seda talle ka lõunasööki. Ehkki ka kõrvalkorteri vanamamma viskas tihtipeale pilgu üle naaberkorteri ukse ja pakkus vahel, kui oma lapselapsi söötis, süüa ka Anule, oli turvaline tunda, et isa on endiselt olemas, tuleb ikka ja jälle ja hoolitseb tema eest. Aga see toimus alati üksnes tööpäevade lõuna ajal, sest nädalavahetustel isa Anule kunagi aega ei pühendanud. Miks, sai alles hiljem lapsele selgeks. Kunagi ei kõnelnud nad isa ega ema uuest elust, isa ei pärinud Anult isegi seda mitte, kuidas talle Harri meeldib. Võimalik, et ta lihtsalt ei julgenud – kartis, et laps hakkab kurtma. Anu oleks küll tahtnud kuulda isa uuest elust päris oma, aiaga majas, mis nende tillukese korteri kõrval tundus lausa lossina – nagu Anu muinasjuttude põhjal ette kujutas –, kuid isa ei tahtnud sellest kunagi rääkida. Ehkki ta polnud kaugeks jäänud ega võõraks muutunud, oli ta ikkagi pisut teistmoodi – tal oli nüüd uus palitu ja ta oli hakanud kandma kaabut, millega nägi uhke välja.

      Ema õnne Harriga jätkus napilt.

      Harri elas nende juures vähem kui kaks aastat, aga kui pikalt sai ema end selle aja jooksul õnnelikuna tunda, jäi Anule teadmata. Ema oli Harriga tutvunud töö juures, kuhu see transporditööliseks tuli. Ilmselt olid nad teineteisele lähenenud mingi ühise peo ajal. See oli äkiline kiresähvatus, mis ema meeletusse paiskas ja millest ta mõistusega enam välja ei suutnud tulla, kuigi lõi nõnda oma senise elu segi ja lõhkus perekonna.

      Noor mees omakorda pettus ruttu ja koges peatselt, et oli eksinud, arvates, et talle sobib elu küpse, temast kümme aastat vanema, ehkki sarmika ja sädeleva naisega, kel veel lisaks pahuralt põrnitsev plika kaasavaraks. Või hakkas talle närvidele käima naise alasti armulõõm, andumus, mis selgelt vastandus tema vaoshoitusele. Igal juhul kuulusid Anu mälupiltide kollektsiooni ka närviline ema köögilaua taga suitsu kiskumas ja õhtud kahekesi – nagu varem isaga, kui nad koos lõputult ema kojutulekut СКАЧАТЬ