Meister ja Margarita. Mihhail Bulgakov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuuled, prokuraator?” kordas ülempreester vaikselt. „Ja kas sa tõesti ütled mulle, et seda kõike on teinud,” ülempreester tõstis mõlemad käed ja tume peakott langes tal peast, „et seda kõike on teinud armetu röövel Barabas?”

      Prokuraator pühkis käeseljaga higist märga külma laupa, vaatas maha, tõmbas siis silmad pilukile ja vaatas taevasse, nägi, et hõõguv kera on tal peaaegu lagipea kohal ja et Kaifase vari lõvi saba juures on päris pisitillukeseks jäänud, ning ütles tasa ja ükskõikselt:

      „Keskpäev on kätte jõudmas. Me sattusime jutlema, kuid nüüd oleks vaja jätkata.”

      Valitud viisakusavalduste saatel ülempreestri ees vabandades palus ta teda magnoolia varjus pingil istet võtta ja oodata, kuni ta kutsub ülejäänud isikud, kes on vajalikud sellel viimasel lühikesel nõupidamisel, ja annab veel ühe, hukkamisega seotud korralduse.

      Kaifas kummardas viisakalt, kätt südamele surudes, ja jäi aeda. Pilatus läks tagasi rõdule. Teda seal ootaval sekretäril käskis ta kutsuda aeda leegioni legaadi, kohordi tribuuni ja peale nende kaks Sanhedriini liiget ning templivalve ülema, kes ootasid väljakutset aia alumisel terrassil ümmarguse purskkaevuga lehtlas. Pilatus lisas, et ta tuleb ka ise kohe tagasi, ja läks seejärel lossiruumidesse.

      Kuni sekretär nõupidamise kokku kutsus, oli prokuraatoril päikese eest tumedate kardinatega varjatud toas kokkusaamine mehega, kelle nägu kattis poolest saadik kapuuts, kuigi päikesekiired talle toas tüli teha ei võinud. Kokkusaamine oli väga lühike. Prokuraator ütles mehele tasa mõne sõna, mille järel mees lahkus, Pilatus aga läks läbi sammaskäigu aeda.

      Seal, kõikide juuresolekul, keda ta näha oli soovinud, teatas prokuraator pidulikult ja kuivalt, et ta kinnitab Ješua Ha-Notsri surmaotsuse, ja küsis Sanhedriini liikmetelt ametliku järelepärimise korras, kelle kurjategijaist nad soovivad ellu jätta. Kuulnud, et see on Barabas, ütles prokuraator:

      „Väga hea,” ja käskis selle sekretäril siinsamas protokolli kanda, pigistas pihku pandla, mille sekretär oli maast üles võtnud, ja lausus pidulikult: „On aeg!”

      Kõik sealolijad astusid alla laiast marmortrepist, mille ääres seisid nagu sein kõrged, imalalt lõhnavad roosipõõsad, ja läksid lossimüüri ja värava poole, mis viis suurele kiviplaatidega sillutatud platsile, mille lõpus paistsid Jeršalaimi võidusõiduväljaku sambad ja kujud.

      Niipea kui kõik olid jõudnud aiast platsile ja seisid platsi kohal avaral kivikõrgendikul, vaatas Pilatus lauge peaaegu paotamata ringi, et olukorrast ettekujutust saada. See maa, mille ta nüüdsama oli läbi käinud – vahemaa lossimüürist kõrgendikuni –, oli tühi, kuid otse oma jalgade ees ei näinud Pilatus enam platsi – rahvahulk oli selle neelanud. Ta oleks valgunud ka kõrgendikule ja sellele tühjaks tehtud ribale, kui teda poleks tagasi hoidnud kolm rida Sebaste sõdureid Pilatusest vasakul ja Ituuria abikohordi sõdurid temast paremal.

      Niisiis astus Pilatus kõrgendikule, tarbetu pannal masinlikult pihku pigistatud ja silmad vidukil. See polnud päikeselõõsk, mis sundis prokuraatorit silmi vidutama, ei! Millegipärast ei tahtnud ta näha hukkamõistetuid, keda just nüüd, nagu ta hästi teadis, tema järel kõrgendikule toodi.

      Niipea kui kivirüngal inimmere kohal ilmus nähtavale valge, vereva palistusega mantel, lõi pimesi seisvale Pilatusele kõrvu helilaine: „Aa-a-a…” Selle algus polnud vali, laine sündis kuskil kaugel, hipodroomi juures, kuid paisus siis kõuemürinaks, hõljus mõne viivu õhus ja hääbus aeglaselt. „Nägid mind,” mõtles prokuraator. Lõpuni vaibumata, paisus laine äkki uuesti, kerkis õõtsudes eelmisest kõrgemale, ja nagu vaht laineharjal üles pahiseb, nii tõusid selle teise laine pinnale vile ja naiste oiged, mis kõminast läbi kostsid. „Nad toodi üles,” mõtles Pilatus, „oiged tulevad aga sellest, et mõni naine tallati jalge alla, kui rahvas ettepoole trügis.”

      Ta jäi ootama, teades, et ükski vägi ei sunni vaikima rahvahulka, enne kui see pole välja paisanud kõike, mis on temasse kogunenud, ja ise vait jääb.

      Kui see hetk saabus, tõstis Pilatus parema käe ja see liigutus kustutas viimse kui kahina.

      Siis võttis Pilatus oma jõu kokku, tõmbas kopsud kuuma õhku täis ja hüüdis, nii et tema katkev hääl üle tuhandete peade kaikus:

      „Valitseva keisri nimel!”

      Seepeale raksatas talle kõrvu raudne hakitud hüüd – odasid ja kohortide embleeme kõrgele tõstes hüüdsid sõdurid kohutaval häälel:

      „Elagu keiser!”

      Pilatus ajas pea selga, nii et päike talle otse näkku lõõskas. Tema laugude all süttis roheline leek, aju tundus tuld võtvat, ja üle rahvahulga kandus kähe arameakeelne kõne:

      „Neli kurjategijat, kes on Jeršalaimis kinni võetud veretöö, mässule ässitamise ja seaduste ning usu teotamise pärast, on mõistetud häbistavasse surma – nad puuakse risti! Surmanuhtlus viiakse nüüdsama Kolgata mäel täide. Kurjategijate nimed on Dismas, Hestas, Barabas ja Ha-Notsri – ja siin nad seisavad teie ees!”

      Pilatus sirutas käe paremale, ilma et oleks ühtegi kurjategijat näinud, kuid teades, et nad on seal, kus nad olema peavad.

      Rahvahulga vastuseks oli kestev kõmin, mis väljendas otsekui imestust või kergendust. Kui kõmin vaibus, jätkas Pilatus:

      „Neist neljast hukatakse ainult kolm, sest seaduse ja tava järgi annab suuremeelne keiser ja valitseja paasapühade auks ühele surmamõistetule, kelle on välja valinud Väike Sanhedriin ja kelle valimise on heaks kiitnud Rooma võim, tagasi tema näruse elu!”

      Pilatus karjus oma sõnu ja kuulas ise, kuidas kõmina asemele saabus suur vaikus. Nüüd ei kostnud tema kõrvu enam ühtki kahinat ega hingetõmmet ja silmapilguks näis Pilatusele koguni, et kõik ümberringi on kadunud. Linn, mida ta vihkas, on surnud, ja ainult tema üksi seisab veel püstloodis langevate kiirte lõõmas, nägu vastu taevast. Pilatus laskis vaikusel hetke püsida ja karjus siis:

      „Selle nimi, kes praegu teie silma all vabaks lastakse, on…”

      Ta tegi veel ühe pausi enne nime ütlemist, tuletades meelde, kas kõik on öeldud, sest ta teadis, et pärast tolle õnneliku nime teatamist ärkab linn surnuist ja siis pole võimalik enam ühtegi sõna kuuldavaks teha.

      „On nüüd kõik?” sosistas Pilatus iseendale hääletult. „Jah, kõik. Nimi!”

      Ja r-tähte vaikiva linna kohal müristades karjus ta:

      „Barabas!”

      Nüüd näis talle, et päike plahvatas kumisedes tema pea kohal ja kallas ta kõrvad tuld täis. Selles tules möllasid möirged, ulgumine, oiged, naer ja vile.

      Pilatus pööras ringi ja läks tagasi trepi poole, vaadates ainiti kõrgendiku põranda värvilisi mosaiikplaate, et mitte komistada. Ta teadis, et tema selja taga sajab sinna pronksmünte ja datleid, ulguvas rahvahulgas tallavad inimesed üksteist jalge alla, ronivad üksteisele selga, et oma silmaga näha seda imet – meest, kes oli juba surma küüsis ja ometi pääses sealt! Et näha, kuidas leegionärid mehe köidikuid lahti päästavad, tahtmatult tema ülekuulamistel väljaväänatud kätele kibedat valu tehes, ja kuidas ta nägu krimpsutab ja ägab ning sealjuures ometi naeratab – totralt nagu nõdrameelne.

      Ta teadis, et konvoi saadab sellal kõrvaltrepi poole kolme ülejäänut, kelle käed on kinni seotud, et toimetada nad teele, mis viib läände, linnast välja Kolgata mäele. Alles siis, kui ta oli kõrgendiku СКАЧАТЬ