Kõrbeoda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ maa-alusest jõest, ent ta usaldas oma sõpra.

      Nende ees ei voolanud jõgi päriselt maa all, kuid oli endale aja jooksul uhtunud sügava oru, uuristanud läbi lõpututest liivakivi- ja savikihtidest. Jõesäng paistis kaugel allpool, ehkki sellisest kõrgusest tundus vesi tühipalja nirekesena.

      Nad marssisid piki kaljuserva lõunasse, kuni leidsid alla külasse viiva jalgraja, nii raskesti märgatava, et nad nägid seda alles, kui otsa komistasid. Dal’Sharum’id puhusid tervituseks sarvi, aga kui mööda järsku kitsast teed külatanumale laskuti, ei kõlanud mingit vastust. Isegi asula keskel ei hakanud silma ühtegi elanikku.

      Baha kad’Everami küla oli ehitatud kaljuseina raiutud astangutele. Laiad ebaühtlased trepiastmed viisid siksakitades üles, moodustades igal tasandil plonnmajadele terrassi. Külas polnud ainsatki elumärki ning tuul heljutas laisalt ukse-eesriideid. Jardirile meenutas see mõningaid Kõrbeoda vanemaid osi; rahvaarvu kahanedes olid terved suured linnajaod hüljatud. Iidsed hooned andsid tunnistust ajast, mil krasialasi oli veel arvutul hulgal.

      „Mis siin küll juhtus?” mõlgutas Jardir valjusti.

      „Kas pole ilmselge?” küsis Abban. Jardir vaatas talle uudishimulikult otsa.

      „Ära vahi ainult küla ja heida pilk ümberringi,” soovitas Abban. Jardir pöördus ja avastas, et jõgi polnudki üksnes kõrgusest nirekesena paistnud. Vesi täitis sügavat sängi vaevalt kolmandiku ulatuses.

      „Vihma oli vähe,” lausus Abban, „või siis muutis vesi ülajooksul suunda. See olukord jättis bahalased arvatavasti ilma kaladest, kellest sõltus nende ellujäämine.”

      „See ei selgita, miks suri välja terve küla,” ütles Jardir.

      Abban kehitas õlgu. „Võib-olla muutus vesi alanedes kibedaks, kuna sängipõhjast tõusis üles muda. Igatahes, olgu siis haiguse või nälja tõttu, ei suutnud bahalased nähtavasti säilitada oma loitsuvõrku.” Ta viipas sügavatele küünisejälgedele mõnede majade plonnseintel.

      Kaval pöördus Jardiri poole. „Otsige külas märke ellujäänutest,” käskis ta. Jardir kummardas ja pöördus oma nie’Sharum’ite poole, jaotades nad paarideks ja saates iga paari ühele tasandile. Poisid sööstsid konarlikest astmetest üles niisama hõlpsasti, nagu nad jooksid Labürindi müüripealsetel.

      Kähku sai selgeks, et Abbanil oligi õigus. Peaaegu kõikides majades leidus märke deemonitest – küünisejälgi seintel ja mööblil –, ja võitluse märke oli igal pool.

      „Kuid mitte ühtegi surnukeha,” tähendas Abban.

      „Need söödi ära,” ütles Jardir, osutades põrandal millelegi, mis meenutas musta kivi ja millest turritasid mõned valged tükid.

      „Mis see on?” küsis Abban.

      „Deemonisõnnik,” vastas Jardir. „Alagai’d pistavad ohvrid kõige täiega kinni ja roojavad luud välja.” Abban tõstis käe suu ette, aga sellest ei piisanud. Ta jooksis seina äärde öökima.

      Nad kandsid leidudest ette meister Kavalile, kes noogutas, nagu ei üllataks see teda põrmugi. „Tule kaasa, Nie Ka,” lausus ta ning Jardir järgnes meistrile, kui too läks dama Khevati ja kai’Sharum’iga rääkima.

      „Nie’Sharum’id tegid kindlaks, et ellujäänuid pole, dama,” kuulutas Kaval. Kai’Sharum oli temast auastmelt üle, ent õpetajana oli Kaval arvatavasti treeninud kõiki sõdalasi, kes retkel viibisid, sealhulgas ka kai’Sharum’it. Nagu oli kombeks öelda: Punase loori jutt on valge omast kaalukam.

      Dama Khevat noogutas. „Loitsumärkidest läbi tungides needsid alagai’d selle maapinna ära, jättes surnud khaffit’ite hinged siia maailma lõksu. Ma tunnetan õhus nende karjeid.” Ta heitis pilgu Kavalile. „Vanakuu on käes. Esimesed kaks päeva ja ööd veedame küla ette valmistades ja palvetades.”

      „Ja vanakuu kolmandal ööl?” küsis Kaval.

      „Kolmandal ööl tantsime alagai’sharak’i,” lausus Khevat, „pühitsedes maapinna ja vabastades nende hinged, et need võiksid parema kasti lootuses ümber sündida.”

      Kaval kummardas. „Aga muidugi, dama.” Ta libistas pilgu üle trepiastmete, kaljuseina ehitatud majade ning jalamil jõekaldani ulatuva avara hoovi. „Siin on tegu peamiselt savideemonitega,” oletas ta, „ehkki arvatavasti ei puudu ka mõned tuule- ja liivadeemonid.” Ta pöördus kai’Sharum’i poole. „Teie loal lasen dal’Sharum’eil kaevata hoovi loitsudega ümbritsetud deemoniaugud ning seada astmetele üles varitsuskohad, et kihutada alagai’sid kaljult alla aukudesse päikest ootama.”

      Kai’Sharum noogutas ning meister pöördus Jardiri poole. „Las nie’Sharum’id korjavad majadest kokku kõik, millest saaks ehitada kindlustõkkeid.” Jardir noogutas ja pöördus minekule, ent Kaval kahmas ta käsivarrest kinni. „Vaata, et midagi ei riisutaks,” hoiatas ta. „Kõik peab minema alagai’sharak’i ohvrianniks.”

      „Meie koristame esimest tasandit,” teatas Jardir Abbanile.

      „Seitse on õnnelikum arv,” lausus Abban. „Las Jurim ja Shanjat koristavad esimest.”

      Jardir heitis Abbani jalale kahtleva pilgu. Abban oli suutnud marsi vältel sammu pidada, kuid ta lonkas endiselt ning Jardir nägi sageli, kuidas ta oma jalga hõõrus, kui arvas, et keegi pealt ei vaata.

      „Mõtlesin, et esimesele on ligipääs kergem, kuna su jalg pole täielikult paranenud,” ütles Jardir.

      Abban pani käed puusa. „Sõber, sa haavad mind!” kuulutas ta. „Ma olen vormis nagu basaari kõige tervem kaamel. Sa tegid õigesti, kui sundisid mind iga päev ennast ületama, ning seitsmendale tasandile ronimine tuleb ainult kasuks.”

      Jardir kehitas õlgu. „Kuidas soovid,” lausus ta, ja kui ta oli ülejäänud nie’Sharum’itele juhtnöörid kätte jaganud, hakkasid nad astmetest üles ronima.

      Baha ebaühtlane kivitrepp oli kaljuseina raiutud ning tähtsamates punktides liivakivi ja saviga toestatud. Mõnes kohas olid astmed kitsad nagu inimese jalalaba, teistes pidi järgmisele astmele pääsemiseks tegema mitu sammu. Kulumisjäljed kivil näitasid, et siit oli läbi läinud palju koormaloomade tiritud täislastis vankreid. Igal astangul muutis trepp suunda, sellelt hargnes tasandi majade juurde viiv jalgrada.

      Nad polnud veel kaugele jõudnud, kui Abbani hingamine muutus raskeks ja tema ümar nägu hakkas higist läikima. Ta lonkas üha hullemini ning viiendal tasandil pani iga samm ta juba valust sisistama.

      „Oleme ehk tänaseks küllalt roninud,” poetas Jardir.

      „Jamajutt, sõber,” vaidles Abban. „Ma olen…” ta ägas ja tõmbas hinge, „… tugev nagu kaamel.”

      Jardir naeratas ja patsutas talle õlale. „Me teeme sinust veel sõdalase.”

      Viimaks jõudsid nad seitsmendale tasandile ning Jardir pöördus, et üle madala müüri kiigata. Kaugel all küürutasid dal’Sharum’id, kaevates lühikese varrega labidatega avaraid deemoniauke. Augud paigutati otse esimese astangu serva, nii et auku maanduks iga deemon, kes paiskub alla näiteks müürilt, millest Jardir praegu üle vaatas. Kuigi temal ja teistel nie’Sharum’itel ei olnud lubatud võidelda, ootas Jardir elevusega peatset СКАЧАТЬ